Tore tuur Tempios

"Prendi Tempo per una Pausa" ehk võta aega üheks pausiks. Tempio Pausania tunnuslause.
Tempio on nunnu linnake mäe otsas, kus elab minu armas toakaaslane Laura, kes mind juba tükk aega endale külla kutsub ja hirmsasti oma perega ka tutvustada tahab, aga erinevate asjaolude tõttu on see käik pidevalt edasi lükkunud.

Eile mul siiski see õnnestus. Oli üks ülitore päevake- ilm oli ilus, küllaltki soe. Sättisin hommikul end bussile (loomulikult pidin peaaegu et jooksma, sest Itaalias elamine on tublisti mu ajatajule mõjunud), et poolteist tundi Sardiinia imeilusat paesaggio't ehk maastikku imetleta. Siin on nii huvitav bussiga sõita- kaunid vaated ning metsikud bussijuhid, kes serpentiinidel äärmiselt äkilisi kurve võtavad, hoides pidevalt reisijaid adrenaliinilaksu all.

Tempio bussijaama jõudes oli Laura mul juba autoga vastas. Nimelt ta elab linnast väljas, täitsa looduse keskel, armsas roosas majakeses, viinapuude, eeslite ja vaatega Sardiinia mägedele.

Itaalias on külaline pühak ning söök (palju head sööki) vägaväga tähtis osa kohalikust elustiilist. Nii lõunatasin minagi koos Laura toreda perekonnaga: ema, isa, õde ja vend. Loomulikult oli korraldatud tavapärasemast uhkem söömaaeg. 

Antipasti'deks krõbistasime kohalikku leiba pane carasatu't (üliõhuke krõbe leib) koos Sardiinia vorstikeste ja kohalike lemmikjuustu pecorino ehk lambajuustuga. 

Seejärel istusid kõik lauda, et üheskoos pastat mugima hakata, pasta carbonara' t (peekonikuubikute ja juustuga pasta). Peale võis raputada veel riivitud pecorino't. Loomulikult mina, aeglane eestlane nagu ma olen, lõpetasin oma portsu viimasena (võib-olla oli ka asi selles et Laura mulle eriti suure portsu taldrikule virutas). Oli ülimaitsev. 

Järgmiseks käiguks oli focaccia ehk ahjus küpsetatud itaalia leib, mille vahele oli topitud igasugust head kraami: tuunikala, tomatit, juustu, suvikõrvitsat ja nii edasi (ei mäletagi kõik, mis seal vahel oli). Lisaks veel caprese salat, mis on lihtne, ent väga maitsev: mozzarella, tomat, origano, oliivõli. Pole mõtet vist mainidagi, et ka see kraam viis keele alla. Loomulikult ei puudunud laualt ka vein (valmistatud veinimõisas, kus töötab Laura isa), mis oli samuti väga hea.

Magustoiduks oli võrratu Sardiinia rahvuslik maius seadas, mida Laura ema enamasti pidupäevade puhul valmistab. 

www.buttalapasta.it

See koosneb äärmiselt lihtsast täidisest (magusamat sorti juust ja sidrun), mis on topitud taignasse ning raputatud üle suhkruga (või mee või kakaoga). Aga maitseelamus on garanteeritud: see on lihtsalt võrratu!

Pärast magustoitu oli Itaalia kombe kohaselt mõnus kohvi-shot. Muide ma olen hakanud Itaalias jooma musta kohvi (kange ja hea) koos suhkruga. Siin ei eksisteeri lihtsalt sellist asja nagu näiteks latte (suure piimahunnikuga kohv), mida tükk aega sõpradega lobisedes lürpida. Kohv kulistatakse enamasti alla ühe-kahe lonksuga.

Lisaks toodi lauale suur puuviljakorv apelsinide, õunte ja banaanidega, milleni ma ei jõudnudki. Füüsiliselt lihtsalt ei jaksand enam- kõht oli täis ja meel hea, Laura söötis mind nuumseaks! :D

Loomulikult möödus söömaaeg suure lärmi seltsis: kõik rääkisid korraga ühel ajal ja taustaks mängis ka telekas (mis mängib igas kodus ja baaris ja restoranis igal ajal). Ent oli väga lõbus. Rääkisime ka loomulikult toidust. Näiteks oli põevaks teemaks ananassiga pizza, mis sardiinlaste seas suurt üllatust tekitas- mõtle, puuvili ja eestlased panevad selle pizzale! [Kuigi kusjuures olen ananassiga pizzat söönud ka siin, nimelt Olbias mis on Tempiole väga lähedal, ent ka seal restoranis oli pizza nimi vastav- "Exotica"]. Veel oli intrigeeriv see, et eestlased joovad viina ja isegi naised! Nad teadsid mulle rääkida ka ühest itaallasega abielus olevast sakslannast, samuti viina joob. Ju teil seal põhjas on siis nii külm!

Igastahes oli äärmiselt huvitav lõuna. Pärast sööki jalutasime veidikese Laura kodus ringi, näidati maja, parimaid suveniire, ilusaid pilte ning aeda. Mõne aja pärast seadsime Laura ja tema õega sammud (või noh, käivitasime auto) linna poole. Enne aga perega hüvasti jättes kinkis Laura ema mulle toreda mälestuse Tempiost: ilusa lillat värvi kaelakee, mis mu riietusega ka väga hästi sobis ja mille kohe kaela panin. See oli temast niinii armas!

Laura maja sissekäik, on näha ka tema musta pantrit- Mescoldit

Alustasime oma ringkäiku Laura kodulinnas külastusega Rinaggiu allikatele, kus paiknes vanasti spa (mida nüüd uuesti konstrueeritakse). Seal olev vesi on nimelt terapeudilise toimega. Rinaggiu pargis käiakse enamasti rohkem suvel, kui linnas on liiga palav, kuna seal mõnusas varjulises kohas on õhk väga värske ja tore piknike pidada. 

Sõitsime macchina'ga ka linnast välja, 1100 meetri kõrgusel paiknevale vaateplatvormile, kus oli väääääga väääga tugev tuul- mine või lendu! Seal lähedal, veidi kõrgema künka otsas paiknes umbes viiekordne üksik maja, mis Laura väitel oli veel paar aastat tagasi olnud discoteca. See tundub lihtsalt uskumatult loll idee teha ööklubi kõrge ja järsu künka otsa.. Kuigi vaade sealt oli igaljuhul ilus!

Järgnes tuur linnakese keskuses, kus vaatasime ilusaid kirikuid, tänavaid ning väljakuid. Vaatamisväärsuseks oli ka Garibaldi (poliitik ja kindral, Itaalia Vabariigi ühendaja) maja, kus Giuseppe Garibaldi ühe öö veetnud  oli ja sellega majakese üleöö kuulsaks tegi. 

Uudistasime ka ühte disainerpoodi. Seal paiknevad asjad, mööbel ja isegi riided olid kõik tehtud kohalikust korgipuust! Äärmiselt huvitav, paraku ka väga kallis.. Korgipuu on nimelt koos graniidist majadega Tempio sümboliteks.

Garibaldi maja

Laura sõnul enimpildistatud nurk Tempios

Pühaks pidustuseks kaunistatud San Pietro katedraal

Külastasime kohalikus turismikeskuses ka huvitavat näitust, kus üks kunstnik oli teinud erinevaid teoseid seoses Sardiiniaga. Ta tegi meile ka väikse tuuri rääkides oma kunstist. Näiteks oli pildistanud saari, mis tema arvates kaugelt vaadates olid küll elevandi ja küll lamava mehe kujuga..

Veel enne bussi peale minekut jalutasime ka ühes uuemas pargis, kus olid purskkaevud, mis hetkel veel ei töötanud. Ka see park on kohalike seas popp koht suvel jahedas lamamiseks ja mitte midagi tegemiseks.

Kokkuvõttes oli äärmiselt tore ning huvitav päev, tutvusin Laura pere ja kodulinnaga. Kõik oli nii... armas (täpselt paras sõna)! Mõnus oli jalutada värskes õhus ning õhtuks olin kohe täitsa väsinud, kõht oli ka pärast vähemalt 6 tundi täis ja nii ma Sardiinia mägesid ning mägede külgede peal müttavaid lambaid vaadates bussis loksudes peaaegu, et tukkumagi jäin. Olin üli-üli rahul nii Tempios veedetud päevaga, kui ka sellega, et üleüldse Sardiinias olen. Elu on ilus!