Viimastel päevadel enne eksamit oli kuidagi raske end kokku võtta. Olen eksamiks juba valmistunud päris pikka aega, koostanud konspekte ja lugenud, aga väga tõsiselt õppinud veel ei olnud. Ja isegi päev enne eksamit suutsin lihtsalt 2 tundi vahtida lage, seinal olevat suurt Sardiinia biitšide kaarti, ise samal ajal end kirudes, et miks ma ei õpi. Uskumatu, ma ei teadnudki, et suudan istuda rahulikult paigal nii kaua ega mitte midagi teha! Okei, küünenahku närisin ka, kui mõtlesin eelseisvast eksamist (ja sealjuures iga kord kui närima hakkasin, lubasin endale, et see on viimane,et nüüd aitab) ning reguleerisin käevõru suurust (selle hoopistükis ära lõhkudes)... See selleks, põhimõtteliselt ei teinud ma kaks tundi järjest mitte midagi...
Õnneks suutsin end viimase päeva õhtul ja eksamipäeva hommikul kokku võtta ja tõsimeeli keskendunult nina raamatus istuda. Il contratto di viaggio oli mu viimane mõte enne magamaminekut ning l'agriturismo esimene teema ärgates.
Kuidas siis oli?
Professoressa oli väga sõbralik. Alustuseks küsis ta minult, et jummel-jummel, kuidas mul külm pole. Nimelt oli mul seljas ainult üks pluus, võrdluseks tema enda viie kihi pluusiga ja tõesti oli täna külm ilm. Vihma isegi sadas. Seejärel uuris, et kust ma päevituse randid sain. Kui vastasin et käisin korra Platamona rannas (seda ei maininud, et õppimas), siis hakkas ta mulle soovitama Stintinot, Costa Smeraldat ning La Maddalena saarestikku. Ma muudkui silmad särades (paradiisidele) mõeldes noogutasin agaralt kaasa ja rääkisin oma reisimisplaanidest enne äraminekut.
Muide tema kabinet nägi välja väga äge: seintel pildid erinevatest reisidest, laua peal vedeles väike antiikne gloobus ning mingi paadi keraamiline mudel. Kõik oli küll segamini, aga kuidagi mõnus hipilik.
Pärast pikaleveninud small-talk'i asusime eksami kallale. Kõigepealt küsis ta minult, et millised teemad mulle meeldisid ja millised lihtsamad olid. Lihtsaim minu jaoks oli broneerimise teema, sest peatükk oli kuidagi hästi kirjutatud, arusaadavalt. Lemmikuks peatükiks ütlesin, ise paadikese kuju silmitsedes, lõbusõidulaevade kohta käiva capitolo. Ja professoressa noogutas kaasa, et jaa-jaa tore peatükk, talle ka meeldib see teema, ning palus mul hakata rääkima, püstitama oma argumente selles teemas.
Ma ei saanud kuidagi vedama algul, seletasin, et ma väga närvis ja eelistaksin mingeid konkreetsemaid küsimusi. Õnneks ta küsiski ning millalgi sain oma jutustamisega hoo sisse. Järgmised küsimused olid broneerimiste kohta. Kuna olin end juba soojaks rääkinud, siis seletasin sel teemal päris palju. Või noh, vigases itaalia keeles küll, aga vähemalt minu mõtetest sai õppejõud ilmselt aru.
Järgnesid mõned küsimused auto rentimisest. Ka selle kohta oskasin paar asja öelda. Vat.
Lõpetuseks küsis ta minult, et mis hinde ma endale paneks. Olin väga üllatunud, et seda küsis, ja ütlesin, et mulle sobiks ükskõik milline positiivne hinne, peaasi et läbi saan, sest TLÜ-s kantakse ained üle ainult arvestustena, mitte hinnetena.
Professoressa täitis ära mu Transcript of records'i tabeli, asetas selle raamatu vahele ning andis raamatu mulle tagasi (mille ta eksami alguses minult laenas). Piilusin oma skoori- 27 punkti 30-st!! Eesti süsteemi järgi siis C! Grazie mille, grazie!!
Ei tasuks vist mainidagi kui üüratu oli minu rõõm ülikoolist ühika poole kepsutades. 6 erialast ainepunkti käes! Kaua ma siin kireda ei saa, sest pean hakkama juba valmistuma järgmiseks ehk viimaseks eksamiks- diritto dell'Unione europea, mis toimub täpselt nädala pärast. Aga seniks...Jesss!
No comments:
Post a Comment