Taaskord oli vaja suurest õppimisest kangeks jäänud tagumikku veidikenegi liigutada. Muide kappan Platamona rannas umbes kaks hommikut nädalas.
Äratuskell helises 7:40, et kella kaheksase bussi peale jõuda. Juba hommik algas kuidagi raskelt. Teki alt võisin end veel välja ajada, ent tosse jalga panna oli kuidagi vastumeelne. Tegin akna lahti ja uudistasin ilma: pilves ning veidi jahe tuul.. ahh pole just parim ilm mereäärseks spordiks, aga kärab küll... loodetavasti.
Randa jõudes oli nii taevas kui meri üleni hall, vahused lained möllasid. Okei, vaatame seda asja. Paar vehkimist ja venitusharjutust ning start. Joosta oli vähemalt mõnus. Värske mereõhk ja tuule tõttu polnud ka palav. Hea rahulik- hommikul kell pool 9 polnud rannas ühtegi inimest, joostes ei jalutanud keegi ka mulle vastu.
Kohe selgus miks..
Nimelt kui ma pool tunnikest jooksnud olin, siis hakkas tibama. Rühkisin veel vapralt edasi ja lootsin, et läheb üle, ent tibamine ei lõppenud. Keerasin otsa ringi, et tagasi joosta, et ei peaks vihma ajaks lageda taeva alla jääma. Maru raske oli joosta- vastu tugevat tuult niiskes liivas rühkides. Tibamine läks järjest suuremaks. Peatusin mõneks ajaks ühe künka taga.
Mõned minutid künka taga tuule ja vihma eest varjul olles, otsustasin edasi joosta- oli vaja ju bussile jõuda. Vastasel juhul oleks ma pidanud rannas poolteist tundi rohkem külitama. No ei saa, tuul nii kõva, vihm peksis näkku..
Otsustasin suuna võtta maa poole ning jõuda mereäärse bussipeatuseni mööda teid joostes. Silkasin puude varjust läbi mingi külakese, kus kõik teed olid äärmiselt kurvilised- jooksin pidevalt mõttetult edasi-tagasi. Ja kõik need rajad viisid ka kellegi aeda. Oli juba lootusetu tunne, jäängi siia lõpmatuseni lippama..
Õnneks kuulsin autode hääli ja leidsin üles maantee. Üks bussipeatus oli seal samas, ent otsustasin joosta järgmisesse, sest bussini oli aega pool tundi, vihma sadas ja polnud mingit bussikamaja, mille varjus hea oleks kükitada.
Olin juba läbimärg, ka seetõttu jooksin edasi. Muidu oleks jahtudes külmetanud. No täitsa lõpp! Vihm läks nii kõvaks, mu sammud kiiremaks ning lõpuks ei näinud ma enam midagi, sest silmad (ja ka kõik muud kohad) olid nii vett täis. Jäin järgmises peatuses puu alla seisma ja bussi ootama. Kelle jaoks ma seda kangelast ikka mängin?
Nii ma seal männi all kodutuna kükitasin, kirudes ennast, et oli vaja välja ronida kui nii pilves ilm on...
Vahepeal peatus mu kõrval ka üks auto itaallastest paarikesega, kes uurisid, et mis ma teen seal sellise vihmaga ja pakkusid mulle sõbralikult küüti Porto Torresesse, kuhu nad sõitsid. Grazie, aga mul on vaja teisele poole ehk Sassarisse saada. Aga see rahvas siin on sõbralik ikka küll!
Oli suht õnnetu olla seal männi all. Äkki nägin midagi punast lähenemas. Nimelt, üks mees lühikeste pükste ja punase vihmajopega sörkis teisel pool teed, trööstides vihma. Ohhoo, kui lõbus oli see vaatepilt. Tip-tip, tip-tip. Jäin kohe jõllitama seda kangelast (sest mul polnud juhuslikult midagi huvitavamat ka teha). Ta märkas seda ja vaatas ka minu poole ise sõimledes: "Ma che cazzo piove?!?" ehk siis raisk, miks sadama peab. Hõreda puu all kössitades lihtsalt naersin selle peale kõva häälega, endal juuksed veest tilkumas. Dai!
 |
| Ohhoo, XL käbi! Minu koib on siis võrdluseks.. |
Lõpuks sain õnnelikult bussile. Ise läbimärg naeratasin bussijuhile ja ütlesin sõbralikult "Buongiorno!" ning istusin kohale. Maru hea oli metsikute manöövrite ajal tasakaalu hoida, et mitte tooli pealt maha lennata- riided olid nii märjad, et ma olin lausa liimitud istme külge.
Pärast sooja duši alt ära tulles avastasin, et kell pole veel üksteistki, ent mul juba selline seiklus selja taga.
Aga kaua ma ikka lõbutsen, pean hakkama õppima nüüd! Vähemalt vihmaga on hea eksamiks valmistuda, ei ole mingit kiusatust, et õue ronida.
Ohh, aga palun kaotage see kole ilm ära esmaspäevaks! Pole üldse naljakas, et praegu on mu jaoks kõige külmem maikuu üldse, kuigi olen oma senise elu kõige lõunapoolsemas punktis. Küll see maamuna on ikka imelik!
No comments:
Post a Comment