Sportima-sportima!

Olen juba mitu päeva järjest kodus istunud ja õppinud ning loomulikult söönud. Itaalias elades ei saa lihtsalt ainult isudega elada. Kõik on nii maitsev! Kui tahad ikka jäätist, siis oleks patt see võtmata jätta, sest tead, et paari kuu pärast pead kükitama Eestis ning sööma mingit maitsetut Balbiinot... No ja kui on vajadus pasta järele, siis head isu. SÖÖ!

Kõik see mugimine ja ühe koha peal istumine võib päris raske olla ning viimasel ajal tundsin, et mu tagumik hakkab tooli kuju võtma. Midagi tuli ette võtta. Tuli end aktiivselt liigutada. Loomulikult olid mul ka süümekad, et pole ligi kolm kuud korralikult sporti teinud (ainult korralikult palju söönud). Aiaiai, nii ei saa!

Mulle pole kunagi jooksmine meeldinud. Eriti hull on minu arust joosta linnas. Näost higine ja punane, ähkides ja puhkides inimeste vahelt läbi rühkides, vaadates pidevalt kella, millal kohustuslik pool tundi läbi saab. Minu viimane jooks oli sügisel koos Ossuga, kes minuga pidevalt lobises ja ärgitas takka, aga ikkagi oli see nii kuramuse väsitav. Marsruudi lõpuks oli keel ripakil ning hing paelaga kaelas. Pärast valutas põlv kolm päeva järjest.. Ühesõnaga, tõsine kannatus mulle :D

Ainuke koht, kus vähegi kannatab joosta, on rand. Mõnus merekohin. Pehme liiv, mis ei põruta jalgu, kuid muudab sörkimise raskemaks ja seega huvitavamaks. Mulle meeldib täitsa veepiiril ka joosta, sest tore on laine eest ära hüpata (veidike adrenaliini). Värske mere õhk. Rahu. Eriti mõnus on pärast jooksu teha venitusharjutusi, vaadates merd. Ilusat-ilusat Vahemerd.

Nii ma täna hommikul mängisin kangelast. Ärkasin pool kaheksa, et kella kaheksase liinibussiga Platamona randa sõita, kus plaanisin alustada oma sportlikku karjääri siin Sardiinias. 

Ühikas magas veel. Administraator ütles naerdes mulle "Buongiorno!". Milline aktivist laupäeva varahommikul! Ajas ennastki naerma. Kepsutasin rõõmsasti bussile ning poole tunni pärast olin rannas.

Hommikune meri sillerdas, sätendas isegi adru (muide mille peal on väga pehme joosta, nagu sammal). Tegin mõned venitusharjutused ja asusin teele. Päike paistis, ent polnud veel liiga palav. Rand oli peaegu tühi. Ainult mõni üksik italiano müttas oma kutsuga.Vahepeal tulid mulle vastu isegi ratsutajad valgetel hobustel!!

Väsinud, ent õnnelik tervisesportlane!

Nautisin ilusat vaadet. Uudistasin jooksuhoo pealt rannasvedelevaid merikarpe. Olin rõõmus, et viitsisin laupäeva hommikul öelda ciao oma voodile ja tulla. Oli hea end liigutada, kokku kappasin lausa kolmveerand tundi. Lahkusin rannast kahe ilusa merikarbi ning hea tujuga. 

Näed, Grete, polnudki nii hull! Tee endale pai, õhtul saad pizzat!