Diritto dell'Unione europea

Ja nüüd alaku suvi!!!!!!!!

Tegin lõppude lõppuks ära oma viimase viimase itaaliakeelse giurisprudenza suulise eksami!! Võin rõõmustada nüüd lausa 3 kuud järjest, sest ei pea midagi kuni sügiseni tuupima :)

Oi, kuidas ma kartsin seda eksamit. Hommikul ülikooli poole kapates olin täiesti paanikas, sest oli selline tunne, et ma ei tea Euroopa Liidu õigusest mitte midagi..

Minu õnneks selgus, et need kahtlused olid õnneks asjatud. Professoressa oli äärmiselt heas tujus ja ka teine eksamikomisjoni tädi väga sõbralik. Õppejõud seletas, et näe, see on La Gret Eestist, ta on erasmus. Jap, ta kutsub mind nimega "La Gret", väga prantsusepäraselt hääldades..

See kord vähemalt mu kodumaaga pange ei pannud. Veel viimases loengus rääkis professoressa asjalikult ühele teisele õppejõule, et La Gret tuleb Leedust. Mina suskasin vahele, et ikka Eestist. Mille peale Euroopa Liidu õiguse õppejõud vabandama kukkus, scusi, jaaa muidugi Eestist. Teine professore aga arvas: "Riiast? Väga ilus linn!" Nojah, siiski Tallinn on Eesti pealinn... Selline väike andektoot vahepalaks.

Eksamil paluti jälle mul alustuseks välja mõelda mingi argument mulle huvitavast teemast. Mõtisklesin mõnda aega, lehitsesin mõttes läbi oma konspekti, et millest oleks kõige lihtsam rääkida ja millised itaaliakeelesed terminid mul kõige paremini meeles on. Valisin Euroopa Liitu sisseastumise teema.
"Väga hea teema!" hõiskas professoressa.
Seletasin siis pikalt ja laialt ning kui mainisin mõnda artiklit, siis kommenteeris õppejõud eksamikomisjoni tädile, et näe, isegi artiklid teab!

Uuriti veel ka subsidaarsuse printsiibi kohta. Seda küsimust ma olin kartnud. Õppisin selle selgeks eesti keeles, aga kuidagi maruraske oli seda itaalia keelde tõlkida ning seetõttu võtsin vastamiseks pausi, otsides oma mõtetest õigeid korralikke itaaliakeelseid sõnu. Lõpuks susserdasin midagi kokku, millest õnneks eksamikomisjon aru sai.

Sellele järgnesid küsimused Euroopa Liidu kohtust. Rääkisin kohtu ülesehitusest, funktsioonidest ning pädevustest, lisades toredasti ka artikleid.

Kui algul olin väga närvis, siis eksami möödudes sain kuidagi lainele ja õnneks andis see ka tulemust. Pärast väikest arutelu eksamikomisjonis, öeldi mulle, et sain skooriks 30!!!!!!!!

Nimelt 30 on maksimumarv punkte siinses süsteemis, aga mingite teisendamistega tähendab see siiski meie mõistes B ehk "Very good" ütles mulle professoressa kõva itaalia aksendiga.

Lõpetuseks surus ta mul kätt ning rääkis, et ma olin ikka väga tubli, käisin kõikides loengutes ja eksami tegin 30-le.

Taaskord olin nii õnnelik, et pidin lendu minema. Mõelda vaid, nii suure mahuga ainest - 10 ainepunkti - hindeks B saada! Istuda hilisõhtustes ja laupäeva varahommikustes mammutloengutes (nii et tagumik võtab tooli kuju), esitada ettekanne oma viletsas itaalia keeles juba kolmandal loengul, õppida end segi, sest materjali on nii palju - minu vaevad said vääriliselt tasutud.

Siinkohal lõpeb minu itaaliakeelne koolitee. Aitäh Universita degli studi di Sassari !
Ärge muretsege,  blogi ma veel ära ei lõpeta, sest "Minu Sardiinia" kestab veel peaaegu 3 nädalat.

Järgmiste seiklusteni,
La Gret

It's raining meeeen!

Suures eksamiksvalmistumise tuhinas pole mul olnud väga aega koguda inspiratsiooni uute blogipostituste jaoks. Viimased päevad on möödunud ühikas lösutades ja vahete vahel sööklas või poes käies. Mitte midagi erilist, millest kirjutada. Ent nagu iga asjaga on ka inspiratsiooniga nii, et ta tuleb, kui seda kõige vähem oodata.

Taaskord oli vaja suurest õppimisest kangeks jäänud tagumikku veidikenegi liigutada. Muide kappan  Platamona rannas umbes kaks hommikut nädalas.

Äratuskell helises 7:40, et kella kaheksase bussi peale jõuda. Juba hommik algas kuidagi raskelt. Teki alt võisin end veel välja ajada, ent tosse jalga panna oli kuidagi vastumeelne. Tegin akna lahti ja uudistasin ilma:  pilves ning veidi jahe tuul.. ahh pole just parim ilm mereäärseks spordiks, aga kärab küll... loodetavasti.

Randa jõudes oli nii taevas kui meri üleni hall, vahused lained möllasid. Okei, vaatame seda asja. Paar vehkimist ja venitusharjutust ning start. Joosta oli vähemalt mõnus. Värske mereõhk ja tuule tõttu polnud ka palav. Hea rahulik- hommikul kell pool 9 polnud rannas ühtegi inimest, joostes ei jalutanud keegi ka mulle vastu.

Kohe selgus miks..

Nimelt kui ma pool tunnikest jooksnud olin, siis hakkas tibama. Rühkisin veel vapralt edasi ja lootsin, et läheb üle, ent tibamine ei lõppenud. Keerasin otsa ringi, et tagasi joosta, et ei peaks vihma ajaks lageda taeva alla jääma. Maru raske oli joosta- vastu tugevat tuult niiskes liivas rühkides. Tibamine läks järjest suuremaks. Peatusin mõneks ajaks ühe künka taga.

Mõned minutid künka taga tuule ja vihma eest varjul olles, otsustasin edasi joosta- oli vaja ju bussile jõuda. Vastasel juhul oleks ma pidanud rannas poolteist tundi rohkem külitama. No ei saa, tuul nii kõva, vihm peksis näkku..

Otsustasin suuna võtta maa poole ning jõuda mereäärse bussipeatuseni mööda teid joostes. Silkasin puude varjust läbi mingi külakese, kus kõik teed olid äärmiselt kurvilised- jooksin pidevalt mõttetult edasi-tagasi. Ja kõik need rajad viisid ka kellegi aeda. Oli juba lootusetu tunne, jäängi siia lõpmatuseni lippama..

Õnneks kuulsin autode hääli ja leidsin üles maantee. Üks bussipeatus oli seal samas, ent otsustasin joosta järgmisesse, sest bussini oli aega pool tundi, vihma sadas ja polnud mingit bussikamaja, mille varjus hea oleks kükitada.

Olin juba läbimärg, ka seetõttu jooksin edasi. Muidu oleks jahtudes külmetanud. No täitsa lõpp! Vihm läks nii kõvaks, mu sammud kiiremaks ning lõpuks ei näinud ma enam midagi, sest silmad (ja ka kõik muud kohad) olid nii vett täis. Jäin järgmises peatuses puu alla seisma ja bussi ootama. Kelle jaoks ma seda kangelast ikka mängin?

Nii ma seal männi all kodutuna kükitasin, kirudes ennast, et oli vaja välja ronida kui nii pilves ilm on...

Vahepeal peatus mu kõrval ka üks auto itaallastest paarikesega, kes uurisid, et mis ma teen seal sellise vihmaga ja pakkusid mulle sõbralikult küüti Porto Torresesse, kuhu nad sõitsid. Grazie, aga mul on vaja teisele poole ehk Sassarisse saada. Aga see rahvas siin on sõbralik ikka küll!

Oli suht õnnetu olla seal männi all. Äkki nägin midagi punast lähenemas. Nimelt, üks mees lühikeste pükste ja punase vihmajopega sörkis teisel pool teed, trööstides vihma. Ohhoo, kui lõbus oli see vaatepilt. Tip-tip, tip-tip. Jäin kohe jõllitama seda kangelast (sest mul polnud juhuslikult midagi huvitavamat ka teha). Ta märkas seda ja vaatas ka minu poole ise sõimledes: "Ma che cazzo piove?!?" ehk siis raisk, miks sadama peab. Hõreda puu all kössitades lihtsalt naersin selle peale kõva häälega, endal juuksed veest tilkumas. Dai!

Ohhoo, XL käbi! Minu koib on siis võrdluseks..

Lõpuks sain õnnelikult bussile. Ise läbimärg naeratasin bussijuhile ja ütlesin sõbralikult "Buongiorno!" ning istusin kohale. Maru hea oli metsikute manöövrite ajal tasakaalu hoida, et mitte tooli pealt maha lennata- riided olid nii märjad, et ma olin lausa liimitud istme külge.

Pärast sooja duši alt ära tulles avastasin, et kell pole veel üksteistki, ent mul juba selline seiklus selja taga.
Aga kaua ma ikka lõbutsen, pean hakkama õppima nüüd! Vähemalt vihmaga on hea eksamiks valmistuda, ei ole mingit kiusatust, et õue ronida.

Ohh, aga palun kaotage see kole ilm ära esmaspäevaks! Pole üldse naljakas, et praegu on mu jaoks kõige külmem maikuu üldse, kuigi olen oma senise elu kõige lõunapoolsemas punktis. Küll see maamuna on ikka imelik!

Kaunis Cavalcata

Nii nüüd tuleb jälle üks Sardiinia-teemaline postitus. Viimasel ajal on minu Sardiinia vaimustus järjest hullemaks läinud ja kuidagi kurb on mõelda, et mul on siin jäänud järele vähem kui üks kuu... Mida rohkem ma seda Vahemere saart avastan, seda suuremaks kasvab huvi. Oeh...

Sardiinia pole ainult selged veed ning muinasjutulised mäed. Selle saare looduse ilu taga peitub nii palju enamat: pikk ajalugu ning traditsioonid. Tänases postituses näitan teile Sardiinia rahvariideid.

Nimelt toimus pühapäeva hommikul iga-aastane Cavalcata, teise nimega „Festa della bellezza” ehk ilu festival. Suur nii öelda moeshow Sardiinia kostüümidega. Ja hobustel kavaleridega. Paraadi ajalugu ulatub juba üle-eelmisesse sajandisse , kui Itaalia kuningas Umberto I käis Sassaris peaväljakul Vittorio Emanuele II monumenti avamas ja Sardiinia rahvas talle oma uhkeid kostüüme ning hobuseid demonstreeris.

Mõned võtted sellest traditsioonilisest paraadist:

Kohalikud miilitsad oma pidurõivais

Väikesed printsessid

Loomulikult kaasatakse igasugustele toredatele üritustele ka kõige pisemad tegelased...

... ja loomulikult toit. Sardiinia maiustused

Naine kannab pea peal Sardiiniale traditsioonilist punutud korvi koos leivaga

Millised ilusad detailid!

Need mustad ürbid on leskede traditsiooniline riietus: seelikud üle pea tõmmatud

Minu lemmikkleit!!

Uhked signorad

Ülinunnud tupsikud pandi ka tantsima

Daam hobesega

Eesel Iiah

Kummardav hobu

Jälle seelikud üle pea

Rüütlid oma daamidega

Need kostüümid on kuidagi printsessilikud, ma suudan tõesti enda silme ette manada kujutluse, kuidas sajandeid tagasi uhked prouad mäe otsas paiknevates castello'des nagu Rapuntselid oma rüütleid ootasid, samal ajal sardo maiustusi pugides..

See Sardiinia on üks muinasjutuline maa!

Diritto del turismo

Täna hommikul oli mul turismiõiguse eksam ehk mu elu esimene suuline teadmiste hindamine õigusteaduses üldse.

Viimastel päevadel enne eksamit oli kuidagi raske end kokku võtta. Olen eksamiks juba valmistunud päris pikka aega, koostanud konspekte ja lugenud, aga väga tõsiselt õppinud veel ei olnud. Ja isegi päev enne eksamit suutsin lihtsalt 2 tundi vahtida lage, seinal olevat suurt Sardiinia biitšide kaarti, ise samal ajal end kirudes, et miks ma ei õpi. Uskumatu, ma ei teadnudki, et suudan istuda rahulikult paigal nii kaua ega mitte midagi teha! Okei, küünenahku närisin ka, kui mõtlesin eelseisvast eksamist (ja sealjuures iga kord kui närima hakkasin, lubasin endale, et see on viimane,et nüüd aitab) ning reguleerisin käevõru suurust (selle hoopistükis ära lõhkudes)... See selleks, põhimõtteliselt ei teinud ma kaks tundi järjest mitte midagi... 

Õnneks suutsin end viimase päeva õhtul ja eksamipäeva hommikul kokku võtta ja tõsimeeli keskendunult nina raamatus istuda. Il contratto di viaggio oli mu viimane mõte enne magamaminekut ning l'agriturismo esimene teema ärgates.

Kuidas siis oli?

Professoressa oli väga sõbralik. Alustuseks küsis ta minult, et jummel-jummel, kuidas mul külm pole. Nimelt oli mul seljas ainult üks pluus, võrdluseks tema enda viie kihi pluusiga ja tõesti oli täna külm ilm. Vihma isegi sadas. Seejärel uuris, et kust ma päevituse randid sain. Kui vastasin et käisin korra Platamona rannas (seda ei maininud, et õppimas), siis hakkas ta mulle soovitama Stintinot, Costa Smeraldat ning La Maddalena saarestikku. Ma muudkui silmad särades (paradiisidele) mõeldes noogutasin agaralt kaasa ja rääkisin oma reisimisplaanidest enne äraminekut.

Muide tema kabinet nägi välja väga äge: seintel pildid erinevatest reisidest, laua peal vedeles väike antiikne gloobus ning mingi paadi keraamiline mudel. Kõik oli küll segamini, aga kuidagi mõnus hipilik. 

Pärast pikaleveninud small-talk'i asusime eksami kallale. Kõigepealt küsis ta minult, et millised teemad mulle meeldisid ja millised lihtsamad olid. Lihtsaim minu jaoks oli broneerimise teema, sest peatükk oli kuidagi hästi kirjutatud, arusaadavalt. Lemmikuks peatükiks ütlesin, ise paadikese kuju silmitsedes, lõbusõidulaevade kohta käiva capitolo. Ja professoressa noogutas kaasa, et jaa-jaa tore peatükk, talle ka meeldib see teema, ning palus mul hakata rääkima, püstitama oma argumente selles teemas.

Ma ei saanud kuidagi vedama algul, seletasin, et ma väga närvis ja eelistaksin mingeid konkreetsemaid küsimusi. Õnneks ta küsiski ning millalgi sain oma jutustamisega hoo sisse. Järgmised küsimused olid broneerimiste kohta. Kuna olin end juba soojaks rääkinud, siis seletasin sel teemal päris palju. Või noh,  vigases itaalia keeles küll, aga vähemalt minu mõtetest sai õppejõud ilmselt aru. 

Järgnesid mõned küsimused auto rentimisest. Ka selle kohta oskasin paar asja öelda. Vat.

Lõpetuseks küsis ta minult, et mis hinde ma endale paneks. Olin väga üllatunud, et seda küsis, ja ütlesin, et mulle sobiks ükskõik milline positiivne hinne, peaasi et läbi saan, sest TLÜ-s kantakse ained üle ainult arvestustena, mitte hinnetena.

Professoressa täitis ära mu Transcript of records'i tabeli, asetas selle raamatu vahele ning andis raamatu mulle tagasi (mille ta eksami alguses minult laenas). Piilusin oma skoori- 27 punkti 30-st!! Eesti süsteemi järgi siis C! Grazie mille, grazie!!  

Ei tasuks vist mainidagi kui  üüratu oli minu rõõm ülikoolist ühika poole kepsutades. 6 erialast ainepunkti käes! Kaua ma siin kireda ei saa, sest pean hakkama juba valmistuma järgmiseks ehk viimaseks eksamiks- diritto dell'Unione europea, mis toimub täpselt nädala pärast. Aga seniks...Jesss!

Sardo ehk sardiinia keel

Olen täna väga keelelises meeleolus ehk võib-olla ka seetõttu, et mul oli hommikul itaalia keele eksam (tatatadaaa: skoor 47/48, juhhuuu!) ja eile õhtul kuulasime Lauraga sardiinia keelset muusikat.

Jah, sardiinias on oma keel! Täitsa eraldi keel, mitte mingi itaalia keele dialekt. Sarnaneb küll veidi itaalia keelele, aga kõlab kuidagi nunnumalt. Kui itaalia keel on ilus ja laulev keel, siis sardo on pigem... nunnu.

Sardo pole kaugeltki ainus Sardiinias räägitud keel. Ei tea kas külade-linnade vahelise kauguse tõttu (mis on tingitud ka väga mägisest maastikust) või millestki muust, aga siin on igal piirkonnal oma keel. Gallurias näiteks (Kirde-Sardiinia ehk Tempio, Olbia, Costa Smeralda piirkond) räägitakse gallurese't, mis kõlab äärmiselt naljakalt, nagu hiina keel, ainult et räägituna koos kuuma kartuliga suus. Selline väga "pehme" hääldus. Njunnjuu!

Sardiinia keel, mis on levinud üle terve saare, meenutab minu arvates veidi nagu mõnda aafrika keelt. Sisaldab palju "u" ja "d" tähtesid. Samuti pehmema kõlaga kui itaalia keel.

Samuti on vägaväga kaunid Sardiinia laulud.
Siin teile üks näide itaalia ja sardiinia keelte võrdlemiseks:

Sardo: 

"Non potho reposare amore 'e coro,
 pensende a tie so onzi momentu,
 no istes in tristura prenda e oro,
 ne in dispraghere o pessamentu.
 T'asseguro chi a tie solu bramo,
 ca t'amo, forte t'amo, t'amo e t'amo."

Italiano:

"Non posso riposare amore del mio cuore,
 pensando a te ogni momento,
 non essere triste, mia gioia,
 ne addolorata o preoccupata.
 Ti assicuro che desidero solo te,
 perche ti amo tanto, ti amo, ti amo e ti amo."

Need on ilusa armastuslaulu alguse sõnad, mille video siin all on, nii et võite karaoket laulda kui soovite :D
Veidi kuulamiseks sardiinia keelt, taustaks ilusad Sardiinia rannad.
Andrea Parodi "Non potho reposare":

Kui juba Sardiinia keele meeleolus olete, siis soovitan kuulata ka miskit lõbusamat.
Nimelt selles videos näeb palju traditsioone, loo pealkiri on "Carrasecare" ehk karneval sardiinia keeles.
Näeb Nuoro piirkonna traditsioonilisi karnevalikostüüme, kohalike tantse ja ühte rahvuslikku mängu.
Loo sõnum on ka päris tore: tantsi, nagu läheksid karnevalile, lõbutsedes ja unustades stressi...
Sardiinia kohalik ansambel Tazienda "Carrasecare":

Tore tuur Tempios

"Prendi Tempo per una Pausa" ehk võta aega üheks pausiks. Tempio Pausania tunnuslause.
Tempio on nunnu linnake mäe otsas, kus elab minu armas toakaaslane Laura, kes mind juba tükk aega endale külla kutsub ja hirmsasti oma perega ka tutvustada tahab, aga erinevate asjaolude tõttu on see käik pidevalt edasi lükkunud.

Eile mul siiski see õnnestus. Oli üks ülitore päevake- ilm oli ilus, küllaltki soe. Sättisin hommikul end bussile (loomulikult pidin peaaegu et jooksma, sest Itaalias elamine on tublisti mu ajatajule mõjunud), et poolteist tundi Sardiinia imeilusat paesaggio't ehk maastikku imetleta. Siin on nii huvitav bussiga sõita- kaunid vaated ning metsikud bussijuhid, kes serpentiinidel äärmiselt äkilisi kurve võtavad, hoides pidevalt reisijaid adrenaliinilaksu all.

Tempio bussijaama jõudes oli Laura mul juba autoga vastas. Nimelt ta elab linnast väljas, täitsa looduse keskel, armsas roosas majakeses, viinapuude, eeslite ja vaatega Sardiinia mägedele.

Itaalias on külaline pühak ning söök (palju head sööki) vägaväga tähtis osa kohalikust elustiilist. Nii lõunatasin minagi koos Laura toreda perekonnaga: ema, isa, õde ja vend. Loomulikult oli korraldatud tavapärasemast uhkem söömaaeg. 

Antipasti'deks krõbistasime kohalikku leiba pane carasatu't (üliõhuke krõbe leib) koos Sardiinia vorstikeste ja kohalike lemmikjuustu pecorino ehk lambajuustuga. 

Seejärel istusid kõik lauda, et üheskoos pastat mugima hakata, pasta carbonara' t (peekonikuubikute ja juustuga pasta). Peale võis raputada veel riivitud pecorino't. Loomulikult mina, aeglane eestlane nagu ma olen, lõpetasin oma portsu viimasena (võib-olla oli ka asi selles et Laura mulle eriti suure portsu taldrikule virutas). Oli ülimaitsev. 

Järgmiseks käiguks oli focaccia ehk ahjus küpsetatud itaalia leib, mille vahele oli topitud igasugust head kraami: tuunikala, tomatit, juustu, suvikõrvitsat ja nii edasi (ei mäletagi kõik, mis seal vahel oli). Lisaks veel caprese salat, mis on lihtne, ent väga maitsev: mozzarella, tomat, origano, oliivõli. Pole mõtet vist mainidagi, et ka see kraam viis keele alla. Loomulikult ei puudunud laualt ka vein (valmistatud veinimõisas, kus töötab Laura isa), mis oli samuti väga hea.

Magustoiduks oli võrratu Sardiinia rahvuslik maius seadas, mida Laura ema enamasti pidupäevade puhul valmistab. 

www.buttalapasta.it

See koosneb äärmiselt lihtsast täidisest (magusamat sorti juust ja sidrun), mis on topitud taignasse ning raputatud üle suhkruga (või mee või kakaoga). Aga maitseelamus on garanteeritud: see on lihtsalt võrratu!

Pärast magustoitu oli Itaalia kombe kohaselt mõnus kohvi-shot. Muide ma olen hakanud Itaalias jooma musta kohvi (kange ja hea) koos suhkruga. Siin ei eksisteeri lihtsalt sellist asja nagu näiteks latte (suure piimahunnikuga kohv), mida tükk aega sõpradega lobisedes lürpida. Kohv kulistatakse enamasti alla ühe-kahe lonksuga.

Lisaks toodi lauale suur puuviljakorv apelsinide, õunte ja banaanidega, milleni ma ei jõudnudki. Füüsiliselt lihtsalt ei jaksand enam- kõht oli täis ja meel hea, Laura söötis mind nuumseaks! :D

Loomulikult möödus söömaaeg suure lärmi seltsis: kõik rääkisid korraga ühel ajal ja taustaks mängis ka telekas (mis mängib igas kodus ja baaris ja restoranis igal ajal). Ent oli väga lõbus. Rääkisime ka loomulikult toidust. Näiteks oli põevaks teemaks ananassiga pizza, mis sardiinlaste seas suurt üllatust tekitas- mõtle, puuvili ja eestlased panevad selle pizzale! [Kuigi kusjuures olen ananassiga pizzat söönud ka siin, nimelt Olbias mis on Tempiole väga lähedal, ent ka seal restoranis oli pizza nimi vastav- "Exotica"]. Veel oli intrigeeriv see, et eestlased joovad viina ja isegi naised! Nad teadsid mulle rääkida ka ühest itaallasega abielus olevast sakslannast, samuti viina joob. Ju teil seal põhjas on siis nii külm!

Igastahes oli äärmiselt huvitav lõuna. Pärast sööki jalutasime veidikese Laura kodus ringi, näidati maja, parimaid suveniire, ilusaid pilte ning aeda. Mõne aja pärast seadsime Laura ja tema õega sammud (või noh, käivitasime auto) linna poole. Enne aga perega hüvasti jättes kinkis Laura ema mulle toreda mälestuse Tempiost: ilusa lillat värvi kaelakee, mis mu riietusega ka väga hästi sobis ja mille kohe kaela panin. See oli temast niinii armas!

Laura maja sissekäik, on näha ka tema musta pantrit- Mescoldit

Alustasime oma ringkäiku Laura kodulinnas külastusega Rinaggiu allikatele, kus paiknes vanasti spa (mida nüüd uuesti konstrueeritakse). Seal olev vesi on nimelt terapeudilise toimega. Rinaggiu pargis käiakse enamasti rohkem suvel, kui linnas on liiga palav, kuna seal mõnusas varjulises kohas on õhk väga värske ja tore piknike pidada. 

Sõitsime macchina'ga ka linnast välja, 1100 meetri kõrgusel paiknevale vaateplatvormile, kus oli väääääga väääga tugev tuul- mine või lendu! Seal lähedal, veidi kõrgema künka otsas paiknes umbes viiekordne üksik maja, mis Laura väitel oli veel paar aastat tagasi olnud discoteca. See tundub lihtsalt uskumatult loll idee teha ööklubi kõrge ja järsu künka otsa.. Kuigi vaade sealt oli igaljuhul ilus!

Järgnes tuur linnakese keskuses, kus vaatasime ilusaid kirikuid, tänavaid ning väljakuid. Vaatamisväärsuseks oli ka Garibaldi (poliitik ja kindral, Itaalia Vabariigi ühendaja) maja, kus Giuseppe Garibaldi ühe öö veetnud  oli ja sellega majakese üleöö kuulsaks tegi. 

Uudistasime ka ühte disainerpoodi. Seal paiknevad asjad, mööbel ja isegi riided olid kõik tehtud kohalikust korgipuust! Äärmiselt huvitav, paraku ka väga kallis.. Korgipuu on nimelt koos graniidist majadega Tempio sümboliteks.

Garibaldi maja

Laura sõnul enimpildistatud nurk Tempios

Pühaks pidustuseks kaunistatud San Pietro katedraal

Külastasime kohalikus turismikeskuses ka huvitavat näitust, kus üks kunstnik oli teinud erinevaid teoseid seoses Sardiiniaga. Ta tegi meile ka väikse tuuri rääkides oma kunstist. Näiteks oli pildistanud saari, mis tema arvates kaugelt vaadates olid küll elevandi ja küll lamava mehe kujuga..

Veel enne bussi peale minekut jalutasime ka ühes uuemas pargis, kus olid purskkaevud, mis hetkel veel ei töötanud. Ka see park on kohalike seas popp koht suvel jahedas lamamiseks ja mitte midagi tegemiseks.

Kokkuvõttes oli äärmiselt tore ning huvitav päev, tutvusin Laura pere ja kodulinnaga. Kõik oli nii... armas (täpselt paras sõna)! Mõnus oli jalutada värskes õhus ning õhtuks olin kohe täitsa väsinud, kõht oli ka pärast vähemalt 6 tundi täis ja nii ma Sardiinia mägesid ning mägede külgede peal müttavaid lambaid vaadates bussis loksudes peaaegu, et tukkumagi jäin. Olin üli-üli rahul nii Tempios veedetud päevaga, kui ka sellega, et üleüldse Sardiinias olen. Elu on ilus!

Sportima-sportima!

Olen juba mitu päeva järjest kodus istunud ja õppinud ning loomulikult söönud. Itaalias elades ei saa lihtsalt ainult isudega elada. Kõik on nii maitsev! Kui tahad ikka jäätist, siis oleks patt see võtmata jätta, sest tead, et paari kuu pärast pead kükitama Eestis ning sööma mingit maitsetut Balbiinot... No ja kui on vajadus pasta järele, siis head isu. SÖÖ!

Kõik see mugimine ja ühe koha peal istumine võib päris raske olla ning viimasel ajal tundsin, et mu tagumik hakkab tooli kuju võtma. Midagi tuli ette võtta. Tuli end aktiivselt liigutada. Loomulikult olid mul ka süümekad, et pole ligi kolm kuud korralikult sporti teinud (ainult korralikult palju söönud). Aiaiai, nii ei saa!

Mulle pole kunagi jooksmine meeldinud. Eriti hull on minu arust joosta linnas. Näost higine ja punane, ähkides ja puhkides inimeste vahelt läbi rühkides, vaadates pidevalt kella, millal kohustuslik pool tundi läbi saab. Minu viimane jooks oli sügisel koos Ossuga, kes minuga pidevalt lobises ja ärgitas takka, aga ikkagi oli see nii kuramuse väsitav. Marsruudi lõpuks oli keel ripakil ning hing paelaga kaelas. Pärast valutas põlv kolm päeva järjest.. Ühesõnaga, tõsine kannatus mulle :D

Ainuke koht, kus vähegi kannatab joosta, on rand. Mõnus merekohin. Pehme liiv, mis ei põruta jalgu, kuid muudab sörkimise raskemaks ja seega huvitavamaks. Mulle meeldib täitsa veepiiril ka joosta, sest tore on laine eest ära hüpata (veidike adrenaliini). Värske mere õhk. Rahu. Eriti mõnus on pärast jooksu teha venitusharjutusi, vaadates merd. Ilusat-ilusat Vahemerd.

Nii ma täna hommikul mängisin kangelast. Ärkasin pool kaheksa, et kella kaheksase liinibussiga Platamona randa sõita, kus plaanisin alustada oma sportlikku karjääri siin Sardiinias. 

Ühikas magas veel. Administraator ütles naerdes mulle "Buongiorno!". Milline aktivist laupäeva varahommikul! Ajas ennastki naerma. Kepsutasin rõõmsasti bussile ning poole tunni pärast olin rannas.

Hommikune meri sillerdas, sätendas isegi adru (muide mille peal on väga pehme joosta, nagu sammal). Tegin mõned venitusharjutused ja asusin teele. Päike paistis, ent polnud veel liiga palav. Rand oli peaegu tühi. Ainult mõni üksik italiano müttas oma kutsuga.Vahepeal tulid mulle vastu isegi ratsutajad valgetel hobustel!!

Väsinud, ent õnnelik tervisesportlane!

Nautisin ilusat vaadet. Uudistasin jooksuhoo pealt rannasvedelevaid merikarpe. Olin rõõmus, et viitsisin laupäeva hommikul öelda ciao oma voodile ja tulla. Oli hea end liigutada, kokku kappasin lausa kolmveerand tundi. Lahkusin rannast kahe ilusa merikarbi ning hea tujuga. 

Näed, Grete, polnudki nii hull! Tee endale pai, õhtul saad pizzat!

Ma sõin molluskit

Käisin täna sööklas üle pika aja ja nii huvitav oli, et pean kohe kirja panema.

Juba saialeti juurde jõudes oli tore, sest täna olid saiad kuidagi eriti pehmed. Puuviljaletist valisin magustoiduks õuna, eelroogade ehk siis pastade valikust sain ammatriciana penne'dega (ehk siis tomatikaste peekonitükikeste ja maitseainetega). Söögitädi oli eriti heas tujus, et virutas vopsti taldrikule suure kuhja makarone, raputas parmesani juustu peale ning küsis minult rõõmsalt, et kas ma tahaks juurde. Ei saand päris hästi aru, kas ta mõtles juustu või pastat, kuid noogutasin agaralt. Ja vopsti veel kulbitäis ammatriciana't. Sobib. Mmm.

Aga see polnud veel kõik.
Nagu ilmselt juba pealkirjast aru saada, siis ma sõin ilmselt midagi eksootilist.

Tänase postituse peakangelaseks oleks aga polipo ehk väike kaheksajalg. Tehtud maitsvas kastmes, kõrvale salat ning friikad.


Ehk mäletate, kunagi rääkisin ma oma blogis kalmaarist. Polipo (polpo) on umbes sama tegelane, ainult et pisem ja peenemate koibadega. Eelmine kord polnud nii vapper, et süüa neid võbisevaid kombitsaid. Seekord otsustasin riskida. Krudisesid hamba all küll ning eriti imelik oli ka tema ümarat pead hammustada, kuid kokkuvõttes oli üllatavalt hea.

Et teie, kallid lugejad, fantaasiat veelgi rohkem tööle panna, lisan siia pildikese elusast oktopusist:

Foto: www.scienze-naturali.com

Itaalia pole ainult pizza ja pasta. Siin on palju-palju muud. Nagu näiteks kas või toosama polpo. Sardiinias väga popp kraam. Küpsetatakse ahjus koos kartulitega, köögiviljadega või niisama oliivõlises kastmes. Samuti topitakse kaheksajalga igasugustesse salatitesse. Kuna tegu on delikatessiga, siis restoranides on ta paraku hirmsa hinnaga..

Tema välimus just sööma ei kutsu (pigem vaataks niisama akvaariumist), küll aga on kindlasti väärt proovimist, päris hea!

Buon appetito!