Söögijahil

Kõige hullem asi, mille käes ma esimesel Sassari-päeval kannatasin, oli joogijanu. Olin nagu kala kuival. Oma matkamise vahepeal jäin ära klaasikese Sprite’i moodi jooki, aga see oli ka kõik. Ma ei raatsinud pisikeste veeklaaside eest suuri summasid maksta ja parem kannatasin.

Otsisin suurt poodi- supermercato’t , kus on kõik vajalik kraam ühes kohas koos ja kust saab suure veepudeli soodsalt. No ei leidnud. Igal pool olid pisikesed juustu-, puuvilja-, kohvi- ja jumalteabmillepoed.

Õhtul oma rännakult ühikasse tagasi tulles küsisin administraatori käest, kust leian lähima supermarketi. Selgus, et ühika all on kaubanduskeskus. Läksin vaatama.

Tõepoolest, seal olid riiete-, raamatu-, kellade- ja mänguasjapoed ning kauaotsitud SISA- Itaalia supermarket. See näeb välja justkui meie Rimi või Selver (ehk siis päris moodne), aga on palju ägedam. Siin on keset jaanuarikuud müüa ehtsad kohalikud
(mitte lihtsalt Itaalia, vaid Sardiinia) puuviljad, palju värsket kraami. On eraldi saia-, juustu-, kala- ja lihalett. See viimane on eriti ekstreemne. Lihaleti taga askeldavad kokariietes mehikesed ning kõige selle keskel ripuvad kaks nülgitud siga. Ma seisan ja vaatan. Tundub kuidagi uskumatu- siga niimoodi keset poodi lehvimas minu ühika all. Mehikesed naeratavad. Kõik on chill. Itaalia on üks kummaline ja lõbus maa!

Leidsin oma oaasi ka: 2-liitrise veepudeli (mis maksis ainult 19 senti ja ei mingit taaramaksu lisaks!). Pärast poeskäiku istusin oma sviidis ja maiustasin kohalike apelsinidega. Mmm, nii magusad ja nii...ehtsad!