Nädala sees käin lõunatamas kooli sööklas, mis asub küll linna teises otsas, aga ma lähen alati jala, et natukenegi aidata kaasa tohutu jahukoguse (mida ma siin sisse söön) seedimisele. Esimene kord sööklas oli huvitav. Kuna ma läksin sinna väga popil ajal, oli söökla täiesti pieno ehk rahvast täis ning pidi seisma järjekorras. Nimelt, sööma minnes võetakse kõigepealt saiakamakas, siis kandik, kandikualus (millel on kuues keeles kirjutatud „head isu”), noa ja kahvli ning alles seejärel saab hakata toitu valima.
Kõigepealt tuleb valida salat või mõni salati moodi asi. Poiss mu ees võttis maisi. Kuna ma nii ähmi täis olin (et mis ma valima ja tegema pean ja kuhu ma istun ja kuhu pärast nõud viin), siis võtsin ka maisi. Pärast küll mõeldes, et Grete, mis sul viga on, millest sa aru ei saa? Sa ei söö ju maisi, topakasnapakas. Nojah siis. Liigume edasi. Juba soojad toidud. Suutsin jälle valida mingi imeliku rohelise asja, mida ma suure tõenäosusega jälle ei söö. Ja siis viimasena tuli pasta! Juustu panen ka peale? Si-si! Mmm. Minu esimene Itaalia pasta! Väga mmm. Sööma hakates selgus, et mulle endiselt mais ei meeldi. Ja roheline kummaline asi tundus olevat muna ning spinat- spinatiomlett vist. See oli päris hea. Magustoiduks kiivi.
Sööklas käin nädala sees korra päevas. Mis ma ülejäänud aja söön? Üldiselt proovin süüa võimalikult palju kohalikku kraami. Esiteks- see on kolm korda odavam kui välismaa kaup. Ja teiseks- see on kolmsada korda värskem kui välismaa kaup. Eelistan Sardiinia kraami.
Siin on ülesvõte minu esimesest ostukorvist. PS! Saiakangide pildiga kotis on tegelikult sink- prosciutto cotto.
Seda on päris vähe jah mitme päeva hommiku- ja õhtusöögiks, nii et on vaja hakata ise toitu valmistama. Selleks pidin taustainfot koguma. Samal ajal kui italiano’d ühisköögis laua taga rahulikult (no nende kohta päris rahulikult) kohvi jõid, nuuskisin mina kõik kapid läbi, lootuses, et leian mõne poti või panni. Läks õnneks- leidsin päris mitu. Kuna ma juba Itaalias (toidunautlejatemaal) olen, otsustasin hakata korralikku toitu endale vaaritama. Mitte nii, et keedad vett ja viskad nuudlitele peale. Ma tõesti TAHAKS õppida süüa tegema.
Loomulikult oma siinveedetud päevade jooksul olen jõudnud ära süüa ka oma esimese Itaalia pizza. Cardinale: tomatikaste, mozzarella, prosciutto cotto (keedusink). Ehk kindla peale minek, st pizzalt puudusid oliivid, seened, anšoovised jms komponendid, mida ma kahjuks ei söö, kuid mis 28 pizzal 30-st on. Polnud just mu elu parim pizza. Meeldejääv oli küll see, et see tehti kiviahjus ning see oli enam-vähem laua suurune. Pidin kõik korraga ära mugima, sest karbi küsimine tundus liig keerulise missioonina ja mine sa tea, millal jälle hästi süüa saab. Mis te arvate, kas ma veeresin koju või jaa.
Veel minu esimestest: 23. jaanuaril (hohohoo, kui meil Ossuga 2 aastat täitus!) sõin tähistamiseks üksinda ühikatoas lõbutsedes ära oma esimese Itaalia gelato.
Võrratu! Mõnus koorene, panna cotta, šokolaadipuru... Jäätis on ja jääb kahtlemata mu lemmikmaiuseks :)
No comments:
Post a Comment