Ärkan selle peale on tuba on nii valgeks läinud. Päike jälle särab. Tõusen voodist, lahen öösärgis terassile. [Brrr, Grete, sa jääd haigeks nii, kui sa varakevadel käitud nagu südasuvel!] Käin pesemas, vaatan toas ringi, mõtlen, et peaks asjad kokku pakkima.
Äkki kuulen trepikojast mingit põrinat, mis tuleb järjest lähemale. Minu ukse taha kohe välja. Kopp-kopp. Ma ei julge midagi öelda. Järsku topitakse võti lukuauku. Appiiiii, kas mind tõstetakse juba välja?
Aga hoopis on seal kaks toredat ja nobedat koristajatädi. Mina seisan oma ilusas hiina öösärgis keset tuba ja vahin neid. Nad lubavad mul rahulikult võtta ja ütlevad, et tulevad hiljem tagasi. Oh, jumal tänatud, siis jõuan ehk veel koristada! Küsin, et mis kell nad tulevad. „Verso le undici,” vastab üks lõbusasti. Noogutan, si-si! Tädid lähevad ära ja ma vaatan kella- 13 minuti pärast. Jajah, saan rahulikult kõik oma asjad ära pakkida mingi 10 MINUTIGA või? Hakkan kiiresti asju kottidesse toppima. Hüppan kohvri peale ja surun lukkusid kinni. Kui võidukalt koti kinni saan, kostab jälle kopp-kopp. Tädid tormavad sisse ning asuvad koristama. Mina seisan lihtsalt keset tuba ja vaatan, kuidas nemad nobedalt mu ümber sebivad. Räägime juttu (nii palju kui see minu poolt üldse võimalik on). Nad saavad teada, et olen Erasmuse tudeng Eestist, räägin inglise keelt ka, tulin eile, lähen täna ja pesin just juukseid. Mina saan ka enam vähem nende jutust aru, mis siis, et nemad inglise keelt ei räägi. Isegi sellest saan aru, kui üks tädi teisele ütleb, et itaalia keelt mõistab küll, aga ei räägi üldse. No mul ei tule veel sõnad välja lihtsalt, mis teha!
Tädid koristavad väga põhjalikult, aga ülikiiresti. 3 minutiga läinud nad ongi. Ja minul on tunne nagu mu toast oleks just orkaan läbi käinud. Puhastusaine lõhnaline.
No comments:
Post a Comment