Veel üks asi, mis mind üllatas, oli autode hunnik. Inimesi nagu polegi linnas nii palju (umbes 150 000), aga autod olid igal pool. Neid pargitakse ka kõnniteedele ja ülekäiguradadele. Üldse on ülekäigurajad ja valgusfoorid pigem soovituslikud. Inimesed lähevad üle tee, millal tahavad ja kus tahavad ning autodel pole keelatud punase tule alt läbi sõita. Noh, enamus ikka ootavad rohelist, aga leidub ka selliseid, keda foori värvide tähendus ei huvita. Ja pole hullu. Laseme aga signaali!
Kui pärast pikka parkimiskoha otsimist selle leidsime, näitas Francesco mulle ette tähtsad kohad ja inimesed ning läks minema. Ma jäin üksi. Enam ei saa inglise keelt rääkida, peab hakkama itaalia keelt purssima. Ma ei mäletanud enam, kus ühikas on. Olin segaduses. Otsisin ühikat nagu peata kana, kuni lõpuks leidsin.
Läksin rääkima ühika peremehega (nimetagem teda ühikaonuks). Mul oli vaja erinevatest kohtadest kokku tassida igasugu pabereid. Läks vaja sööklakaardi maksmise tšekki ja arstitõendit (mis kinnitaks, et mul pole tuberkuloosi vms nakkushaigusi). Ühikaonu ei oskanud inglise keelt, niisiis rääkis ta minuga kõva häälega ja hästi aeglaselt. Enamasti sain temast aru ning noogutasin. Kui mulle midagi arusaamatuks jäi, tegi ühikaonu väga valulikku nägu (mõtlesin, et ta hakkab nutma) ja seletas nii kaua kuni ma aru sain, korra kutsus isegi ühe poisi tõlgiks.
Sain ilusa toa. Täitsa sviit kohe. Terrassiga ja puha. Esimese asjana tuppa jõudes läksingi terrassile, vaatasin päiksekiirtes vaikset siesta-Sassarit ja naeratasin. Elu on tõesti ilus! Kahjuks sain seal magada ainult ühe öö- hiljem pidin minema kahekohalisse tuppa. Peaks mainima, et vetsupotile tõmban vett peale Oliveriga (veepaaginupu ametlik-kirjalik nimi) ja käsi pesin vist pissiga, sest kraanivesi oli alguses küll kollane (helekollane, aga õnneks lõhnatu) :D
Enne aga oli vaja oma dokumendid korda ajada ja igasuguseid pabereid linna pealt kokku korjata. Kuna ma lennujaamas magada ei saanud, siis otsustasin teha siesta ja tukkusin tunnikese. Käisin pesemas, sõin ja peagi olin valmis minema linna kakerdama.
Tore ühikaonu andis mulle Sassari kaardi ning näitas kuhu minema ja mida tegema pean. Kaugemasse kohta minemiseks soovitas ta võtta mul bussi. Kui küsisin, et kust ma pileteid osta saan, vastas ta, et ähh mis piletid ja naeratas. Ma ei julgenud trahviga riskida ning läksin jala. Kartsin pigem seda, et eksin täitsa ära, sest mina orienteerumas olen nagu kana pimedas teri otsimas. Kui google mapsi abi kasutan, eksin alati ära. Aga üllatus-üllatus, ma jõudsin veerand tunniga kohale- kordagi ei sattunud valele tänavale! Olin enda üle uhke. Maa polnud üldse pikk. Itaalased on ikka laisad- jala ei käi ja trepist üles ei lähe (isegi üheks korruseks kasutavad lifti).
Sööklakaardi raha sain ilusti makstud ja tervisetõendi ka. Selle viimase eriti lihtsalt- arst sai aru, et itaalia keelt ma ei räägi. Küsis, kas mul on mingeid tõsiseid haigusi või kas ma tunnen ennast halvasti. No ja no. Arusaamatu arsti-käekirjaga paberilipik kätte ja arrivederci! Ainuke pingutus oli arsti pool tundi ukse taga oodata. Aga mis teha- see on ju Itaalia! Ma ei viitsi ennast üldse vihastada, sest ma ei näe sellel enam mõtet. Kõik on mõnus.
Arsti juurest ära minnes avastasin, et vihma sajab ja varju mul kaasas pole. Nagu seened pärast vihma, olid igale nurgale ja äärele kogunenud neegrid oma vihmavarjuäriga. Siiski loobusin uue vihmavarju ostmise võimalusest. Vihma eest otsustasin põgeneda hoopis kohvikusse, kus küsisin juustu ja singiga pizzat (ainukesed pizzakomponendid, mida ma itaalia keeles teadsin), sain aga ainult juustuga pizzat. Mõtlesin, et joon ära ka oma esimese itaalia kohvi. Mulle anti espresso, kuigi palusin lihtsalt kohvi. Espresso on minu jaoks kuidagi liiga kange kraam ja palusin piima. Leiutasin uue joogi- espressolatte. Päris väike ja vastik jook. Ei soovita.
Pärast väikest kõhutäidet läksin riidepoodi, et huvi pärast vaadata, mida allahindlus -70% Itaalias endast kujutab. Võrratu! Otsustasin, et ma ei osta Eestist enam ühtegi hilpu. Eestis on isegi suurte alede ajal hinnad nii suured, et tahaks kohe poest põgeneda. Asjad on siin nii nummid ka!
Sassari ise on ka ülinunnu.
No comments:
Post a Comment