Kuna mul koolis oli valida ainult Soome, Leedu, Türgi, Hispaania ja Itaalia vahel, siis millegi pärast valisin viimase. Tahtsin võimalikult erinevat kultuurikogemust (ja Türki ka väga ei kippunud) ning kliimavahetust. Ma polnud kunagi varem (peale botaanikaaedade ja vanaema lillepoti) ühtegi palmi päriselt näinud. Kui hing ihkab ikka nii väga reisida ja kõike oma silmaga uurida-puurida, siis vastu panna on raske. Tuleb see lihtsalt kätte võtta ja ära teha. Sest nagu ütleb minu ilus t-särk (Kadi ja Maiu kingitus mulle juubeli puhul):
„Adventure is the best way to learn”
Jaa jaa mis mind Itaalia poole veel tõmbas – see ilus keel. Õppida ise rääkima väidetavalt maailma ilusamat keelt (okei, eesti keel on küll ilusam mu arust). Eriti ekstreemseks minu juhtumi puhul osutub ka see, et ma elan pisikesel Vahemere saarel Sardiinial (no suuruselt teisel, Sitsiilia juhib), kus mitte keegi ei räägi inglise keelt ning ka see, et ma pean selles kaunis keeles õppima. Õigusteadust muidugi. Seetõttu seati mulle ka tingimus- teed ennem B1 tasemel itaalia keele eksami ära või addio Sardiinia palmid. Aega anti veidi vähem kui aasta.
Challenge accepted – suvel mandlite vorpimisest vabadel päevadel istusin oma õpikutega nurgas, et 3 kuuga omandada tase, mis võimaldaks mul sügisel B1 taseme kursusele minna. Mis tähendas siis seda, et pidin oma 3 kuuga iseseisvalt läbima A1 ja A2 taseme. Ma olin oma B1 grupis kõige sitem, ei osanud üldse rääkida ega midagi (no kuidas ma kodus nelja seinaga itaalia keelt praktiseerin, eks ole)... Muide, mu uus itaallasest sõber (kelle ma täna alles sain) Francesco rääkis, et jajaa itaalia keel on ikka päris raske. Aga ma tegin selle kuramuse eksami ära. Sain oma E kätte ja pidin rõõmust pikali kukkuma, kui seda ÕIS-is nägin!!
Kõik kogu aeg nuhkisid, et kus ma Itaalias elan ja mida ma seal teen ja kellega lähen ja kuhu ma üldse lähen. Lihtsalt vastasingi, et lähen üksi ja millestki ei tea ma midagi. Paar päeva enne Eestist lahkumist sain alles teada, kus ma esimene öö olen. Lendasin julmalt kohale. 2 nädalat enne keelekursuse algust, et garanteerida ühikakoht. Niente stress!
Täpselt enne Eestist lahkumist oli ilm nii ilus- maa oli valge, puud olid valged, taevas oli helesinine ja päike siras. Kõikjal sädeles- loodus oli väga glamuurne. Täielik muinasjutt. Polnud mingit pori ja lörtsi, mis oleks minemalendamise lihtsamaks teinud. Arvasin, et Sardiinias on just praegu selline nõme Eesti sügis. Ilmateade näitas 10 kraadi.
Lendamist ma isegi ei kartnud. Minu suurimaks hirmuks oli, et Ryanair kaotab ära mu kohvri, kus mul terve elu sees on. Kuna ma pole varem reisilennukiga lennanud, oli isegi põnev. Väga kitsad istmed olid: ma ei saa aru, kuidas pontsakad itaalia mammid ennast sinna surusid, aga hakkama said kõik, keegi ei pidanud püsti seisma. Imelik oli nii kõrgelt maad vaadata ja mõelda, et ma ei peagi siit välja hüppama (ainuke lennuk, mis mind enne eilset taevasse on viinud, mind alla küll ei toonud, kargasin ise hopsti lennukist välja). Öised vaated Milaanole ja päevased Sardiiniale olid ilusad ja vaated suurtele pilvevattidele olid ka mõnusad. Lennuki õhkutõusmine ei ole küll väga meeldiv, aga õnneks närisin ma väga vihaselt nätsu, et kõrvade lukustumist vähendada.
Pikk (12 tunnine) öö möödus Milaano lennujaamas lõbutsedes. Turvamehed solgutasid meid väheseid lolle, kes me öö läbi lennujaamas vegeteerisime, kogu aeg erinevatesse kohtadesse (kuna igalt poolt oli vaja ju puhastada koguaeg). Milaanos hakkasin turvaväravatest läbi minnes piiksuma ikka ka, mistõttu otsis üks politseiriietes tädi mind läbi. Haa, terrorist Eestist :D
Kuulsin ja kuulasin itaalia keelt päriselus- see tundus (ja tundub) mulle nii naljakas. Kuidas mammid papidega kogu aeg käravad. „Mi figurati!” ütleb mamma italiana dramaatiliselt käed puusas seistes ja ootab, et papi taipaks tulla kohvreid tassima- tema ennem oma käekotiga liikuma ei hakka, papit abistada ka ei kavatse. Lõpuks papi tuleb tuta-tuta ning hakkab kahte suurt kohvrit vedima. [Ossu, tuttav situatsioon? :D] Oeh, itaallased on päris lõbusad. Hollandis käies mind täiega häiris, et kõik sildid on hollandi keeles (sest ma ei saanud sellest midagi aru!!), aga itaalias on kuidagi teistmoodi- ma uurin silte uudishimuga ja proovin kõiki uusi sõnu endasse ahmida.
Üldse mul ei olnud Sassarile mingeid suuri ootusi ega lootusi- siis ei pea milleski pettuma. Google street view’ga vaatasin linna, aga mingit erilist muljet see mulle ei jätnud. Pigem tundus selline veidi lagunenud ja inimtühi. Ma ei usaldanud, et ESN Sassari Francesco mulle Alghero lennujaama vastu tuleb (arvasin, et nagunii pean oma sajakiloste kottidega mööda lennujaama kakerdama ning bussi otsima). Ma olin isegi selleks vaimselt ette valmistanud, et ühika seintel sibavad lutikad ja muud sellised tegelased.
Tegelikkus oli aga õnneks teine. 12 kraadi sooja, päike paistis eredalt, igal pool palmid. Sardiinias on kevad!! Francesco tuli vastu ja ühikas särab puhtusest. Väga moodne on, siin all on isegi kaubanduskeskus.
Ma ei tea siit peaaegu mitte kedagi, ei oska itaalia keelt rääkida nii, et minust aru saadakse ja olen nagu mingi põhjamaa tulnukas, kes sööb spagette ka ketšupiga (mis itaalllaste arvates on suur patt). Ometigi ei tunne ma ennast üksi. Mul on täitsa hea. Ajab naerma kohe vahepeal.
No comments:
Post a Comment