Itaalia poed ja saldi

Nagu teada, on jaanuarikuus igal pool allahindlused. Loomulikult on ka siin saldi’d. Poodides on praegu väga tore käia. Tavalised hinnad on umbes nagu meil Eestis, aga soodustused on ikka mõnusad. Näiteks ühes poes olid kõik värvilised
teksad praegu 7 euri.

Ja seal samas ilusad-viksid-viisakad tavalised mustad kõrge kontsaga kingad 10 euri. Teises poes äge kleit, mis varem maksis 39, oli nüüd 12 euri. Süda hõiskab rõõmust.

Saldi’d on Itaalias lausa seadusega kindlaksmääratud aegadel: jaanuari teisest nädalast kuni veebruari teise nädalani ning augusti teisest nädalast septembri teise nädalani. Vat. Muul ajal on rahandusseaduse järgi kauplustel keelatud sildil olevast odavamalt müüa.

Ainus asi, mida ma poes käies kardan, on see, et müüjad on väga abivalmis ja kargavad külge, et mida ma otsin ja kas saab aidata. Selle juures on see hirmus, et peab itaalia keelt jälle rääkima hakkama. Mis mul eriti välja ei tule. Pean kolm korda lauset oma peas formuleerima, enne kui selle välja ütlen. Aga vahel itaallased lihtsalt hüppavad kuskilt välja ja kukuvad seletama. Mina (ettevalmistamata) teen ainult mök-mök, nagu polekski seda keelt varem õppinud. Nagu täna, kui astusin ühte poodi sisse, ütlesin sõbralikult müüjale „Boungiorno!” ning tema vastas samaga. Jalutasin poes mõnda aega. Uurisin. Leidsin ägeda pehme kleidi, mis tänu talvisele saldi’le oli eriti odav- 8 euri. Otsustasin mitte osta ja edasi vaadata. Järsku müüja kargas külge, et kas ta saab aidata. Ma kokutasin vastu: „No-no, solo guardo!”, et ma ainult vaatan. Selle peale vastas müüja, et pood on suletud. Okei, hea küll. Jaja siesta on ju praegu, ma tean. Aga tavaliselt on siestade ajal uksed kinni ja isegi trellid pannakse ette. Sellel poel oli lausa uks lahti. Ja minusugune loll turist läks sisse niisama vahtima. Kui ei osta, siis mis sa siin luusid.

Muide ainsad kohad, kus ma inglise keelt kuulen, ongi poed. Kõik taustalaulud on inglise keeles, et ikka popim koht oleks, aga vaevalt, et keegi seal nende laulude sõnu tõlkida oskab.

Kaks asja, mis mulle veel Itaalia poodide juures meeldivad on:
1) vasemüntidega mittearvestamine- no kellele seda pudi vaja on? Aega võtab ka nende leti pealt kokku nokkimine.

Hinnad on küll näiteks 2,99 või 5,58, aga neid pudinaid tagasi ei anta. Esimesel päeval (ja korral), kui ma siin poes käisin, ladusin letile oma Eestist alles jäänud punased sendikesed, et saaks täpse raha. Müüja vaatas küll, et ma olen vist mingi friik, aga noppis need sendid ära. Tegelikut ma arvan ka, et 99-lõpuga hinnad on tobedad.

2) toidupoes pakitakse asjad kohe kilekotti- kui ühte kotti ei mahu, siis antakse teine. Kui sul on enda kott, siis ulatad selle müüjale, et ta asjad kotti paneks. Jälle hea ajakasutus. Seni kui ma raha otsin, pakib müüja kraami kokku. Et saaks kiiremini ega jääks pärast ostu sooritamist kassa juurde kakerdama.

Üks äge avastus on ka 24h lahti olev putka, millel pole ust ees ega ka müüjat. Jälle päris kaval äri- maksad ainult elektriarvet, pole mingit jama palkade pärast. Kõik asjad on seal automaatides- isegi pizza! Mõnus on sealt automaatideputkast ka 50- sendine mocchacino kaasa haarata ja linna vahele jalutama minna. La vita italiana!