Mul on oma riidekapp, öökapike, kirjutuslaud koos riiulite ja tooliga, voodi, padi koos padjapüüriga, madrats, lina, tekk, aga mul pole tekikotti. Imelik. Toas pole üldse nii soe, et ilma tekita magada. Siin pole üldsegi radikaid, ainult vannitoas mingi pisike elektriradikas. Tuba peaks natuke soojemaks muutma laes undav soojamasin.
Otsustan minna sööklamajja oma üüri maksma. Kasutan jälle kaarti väga edukalt. Jalutan mööda ilusaid tänavaid, taaskord päike paistab. Kohale jõudes avastan, et kaardiga ei saagi maksta. Küsin pangaautomaatide kohta. Asun otsima.
Leian ühe. Esimene tagasilöök- mu Eesti kaart ei lase mind automaadimajja sisse. Olen vihane. Proovin mitu korda. Minu hea tuju on rikutud. Esimest korda Itaalias viibimise ajal.
Aga ma ei anna alla. Kohe tükk aega otsin. Igal pool on telefoniautomaadid- meie jaoks eelmine sajand, eks ole. Aga siin on need suhteliselt populaarsed.
Igas poes ja kohvikus on sularahas maksmine, aga kust kuramuse kohast ma seda saama peaksin, kui linna peale on peidetud umbes kaks automaati!? Kui ma lõpuks ühe üles leian, olen jälle õnnelik. Ei mingit maja automaadi ümber! Hüppan kohe bancomat’i juurde, et raha välja võtta. Suurte raskustega (sest ta pidevalt viskab mu kaardi välja, kuna mul õnnestub valedele nuppudele vajutada), aga saan.
Sööklamaja on aga kahjuks juba siestale läinud- mis seal ikka. Lähen hoopis internetti otsima. Enne seda aga põrkan läbi ühest kohvikust, sest kõht on selle matkamise peale päris tühjaks läinud. Astun kohvikusse sisse. Ettkandja hakkab kohe küsima, mis ma soovin. Ma ei taha jälle itaalia keeles ebaõnnestuda. Küsin: „Parla inglese?” Ma juba tean, mida ta mulle vastab. Ei, ei räägi
inglise keelt. Nooh, olgu. Uurin itaalia keeles, mis saiakesed tal seal on. Poiss seletab ära, valin ainukese võileiva, mille komponentidest ma aru ei saanud. Lihtsalt selleks, et põnevam oleks. Enam ma lihtsalt kohvi ei küsi, vaid igaks juhuks cappucinot. Mmm, see oli kahtlemata parim cappucino, mida ma kunagi joonud olen!
Kohvikust väljudes märgin hea cappucino-koha oma kaardile. Jätkan rännakut interneti suunas. Nimelt interneti saamiseks on mul vaja ühte kaablit, mis asub Unieuro poes valges majas. Jah, ma ei tea täpset aadressi. See on kuskil seal, no näed, seal kaugel see valge maja. Asun otsingutele.
Satun juba meeleheitele, kui ma agaralt ühes piirkonnas vist juba tund aega ringe teen, aga kuskile ei jõua. Kaob ära lootus õhtul Ossuga netis rääkida (nagu ma talle lubasin, kell 8 netis olla). Ma ei tahtnud enam elada koopas! Ma tahan Facebooki, Skype’i, oma keeles suhelda!
Otsustasin küsida abi. Pelgasin veits oma itaalia keelt. Mõtlesin ühe poe ukse taga lause välja, kargasin sisse ja vuristasin selle müüjale ette. Ta teadis, kus on Unieuro, aga arvas, et see on nii kaugel, et pean võtma bussi. Ja äkki tulid kaks vanameest, kes seal poes olid, mulle appi. Kukkusid kiiresti seletama, üks haaras mu kaardi ja teine vehkis kätega väidetavas suunas. Et pole üldse kaugel. Mine sinna ja sinna ja sinna. Ega ma eriti millestki aru saanud, aga onud olid nii sõbralikud, et tänasin neid ning jätkasin rännakut. Veel veerand tundi ringitamist.
Seejärel sattusin postkontorisse, kus tädike seletas mulle viis korda kuhu ma minema peaks ja joonistas selle isegi kaardile! Nii tore! Hakkasin rühkima valguse – Unieuro- suunas. Tee peal oli jälle üks kerjus ristmikul ja tülitas seal peatuvaid autosid. Kui ta mind teisel pool teed nägi, hakkas paluma: „Signorina, prego!” Kui ma talle vihase pilgu saatsin, sisistas ta mulle: „Cattiva!” (ehk „halb” itaalia keeles). Ajas ainult muigama mind.
Ja pärast pikka mäkketõusu paistis mu päike- Unieuro! Valisin hoolega enda arust parima kvaliteedi-hinna suhtega kaabli ja olin ostuga roosa ning rahul, aga ühikaonu ainult raputas pead ja tegi jälle seda valulikku nägu, kui ma ütlesin, et 13 eurot maksis- liiga kallis, see olevat kõige rohkem 5 eurot. Ah, mis siis. Andke ometi mulle arvutisse Skype!
No comments:
Post a Comment