Talvine Sassari

Seekord siis pildipost, kust näete talvist Sassarit läbi minu fotokaamera. Te ei kujuta ette kui kaua mul selle postituse laadimine aega võttis, aga ma loodan, et tulemus on seda väärt :)

Minu lemmikud:

Linna serval paiknev võrratu park:

Oliivisalud, taustaks Sardiinia mäed:

Selline näeb välja Sassari Lasnamäe:

Itaalia stiilis joogivee kaev:

One, two, seven, three, down the Rockfeller street (Getter Jaani fännidele midagi):

Kaunis kuju kaunis pargis:

Vanalinna lagunenud, aga rõõmsad majad:

Vespaaaaaaa:

Äärmiselt kunstiline pilt kunstipoest:

Niimoodi kuivatavad Itaalia mammid pesu:

Loodan, et vahelduseks mu pikkadele juttudele oli tore ilusaid ja suuri pilte ka vaadata :)

Itaalia hommikusöök

Tõesti, jälle ma kirjutan söögist. Mis teha, see ilmselt on lemmikteema nii mul kui ka 58 miljonil itaallasel. Söömine ja toidu nautimine on Itaalias tähtsal kohal. Kui mitte kõige tähtsamal. Nii et ma sobin siia täitsa hästi.

Võib-olla mõned teist on kuulnud, et itaallased ei söö hommikuti eriti palju. Ainult joovad kohvi ja krõbistavad mõne küpsise või mugivad sarvesaiakese. Vastab tõele. Aga sel on ka oma põhjus: nad söövad õhtusööki lihtsalt nii hilja, et neil ilmselt ei jõua kõht tühjaks minna. Ja õhtusöök on ikka korralik ning mitmekäiguline (sellest võin rääkida mõnes tulevikupostituses, kui juba ise teemaga rohkem tuttav olen :)).

Nüüd aga- colazione. Otsustasin itaalia stiilis hommikusöögi täna ära proovida, kuigi ise eelistan suuremaid portse (no ikka munaga võileib, keefir, hunnik kaerahelbeputru parimas küpsuses banaani tükkidega). Mõtlesin, et mis siis, varsti on nagunii jälle lõuna, pole vaja praegu palju süüa.

Kuigi ilm oli täna suhteliselt nukker, hakkasin siiski kell 11 ühikalähedase kohviku poole kõmpima, eesmärgiks leida sarvesai ja cappuccino. Il giardino degli aranci- just täpselt nii nunnu nimega kohvik, apelsinide aed. Tundus väga hubane.

Sõbralikult naeratav teenindaja küsis, mida ma soovin.
„Un cappuccino e due cornetti, per favore.” Üks cappuccino ja kaks sarvesaia. Cappuccino on itaalia hommikusöögi must-be. Seda juuakse hommikuti ja mitte kunagi pärast lõunat. Miks? Seda ei tea keegi. Lihtsalt on nii. Traditsioon.

Valin ühe marmelaadiga cornetto ja teise šokolaadiga. „Perfetto,” vastab teenindaja ning ulatab värsked-soojad-lõhnavad saiakesed mulle. Istun lauda ja jään oma cappuccinot ootama. Kui see minuni jõuab, siis vaatan heldinult oma kohvi- NII ILUS! Ja ajab naeratama. Ei raatsigi kohe juua.

Alustan šokolaadiga sarvesaiast. Kui magus! Kui šokolaadine! Kui värske! Kui hea!

Järgmine sihtmärk: marmelaadi-cornetto. Ja uuesti: kui magus, kui virsikumarmelaadine, kui värske kui hea! Bounissimo!

Lõbusas tujus marsib Grete naeratades kohvikust välja. Uskumatu, aga ta sai kõhu täis (aga no ma võtsin ju 2 sarvesaia ka..). Küll tuleb tore päev!

Dolce far niente

On ilus päikesepaisteline ilm. Sa jalutad mööda kitsaid Itaalia tänavaid. Sinust möödub punane Fiat, siis sinine. Akende all lehvivad pesud. Lillepotid. Kontrastsed aknaluugid.

Piazza ääres kohvikus istuvad valjuhäälsed italiano papid. On siesta, poed on suletud. Üks üksik kass vaatab sind. Mõned rollerid, valged Vespad. Kirikukellade helin talveunises linnas. Sa võtad istet pingil ja limpsid maailma parimat jäätist. Kuskile pole kiiret. Sa ei pea mitte midagi tegema. Naudid päikest ja elu. Ja oma jäätist, mille ostsid nurgapealsest gelateria’st, kus on väga sõbralik tädi. Su põsed õhetavad päikesest, kuigi on alles jaanuar. Taevas on helesinine. Pole ühtegi pilve- ei taevas ega ka su peas. Dolce far niente, rõõm mitte millegi tegemisest. Võta aeg maha... ja naudi hetke!

Mida ma siin söön?

Aga loomulikult saia. Palju saia! Varsti olen ise üks suur rõõmus pehme sai. Itaallastel käib pane (ehk leib nende arvates) küll iga toidu juurde.

Nädala sees käin lõunatamas kooli sööklas, mis asub küll linna teises otsas, aga ma lähen alati jala, et natukenegi aidata kaasa tohutu jahukoguse (mida ma siin sisse söön) seedimisele. Esimene kord sööklas oli huvitav. Kuna ma läksin sinna väga popil ajal, oli söökla täiesti pieno ehk rahvast täis ning pidi seisma järjekorras. Nimelt, sööma minnes võetakse kõigepealt saiakamakas, siis kandik, kandikualus (millel on kuues keeles kirjutatud „head isu”), noa ja kahvli ning alles seejärel saab hakata toitu valima.

Kõigepealt tuleb valida salat või mõni salati moodi asi. Poiss mu ees võttis maisi. Kuna ma nii ähmi täis olin (et mis ma valima ja tegema pean ja kuhu ma istun ja kuhu pärast nõud viin), siis võtsin ka maisi. Pärast küll mõeldes, et Grete, mis sul viga on, millest sa aru ei saa? Sa ei söö ju maisi, topakasnapakas. Nojah siis. Liigume edasi. Juba soojad toidud. Suutsin jälle valida mingi imeliku rohelise asja, mida ma suure tõenäosusega jälle ei söö. Ja siis viimasena tuli pasta! Juustu panen ka peale? Si-si! Mmm. Minu esimene Itaalia pasta! Väga mmm. Sööma hakates selgus, et mulle endiselt mais ei meeldi. Ja roheline kummaline asi tundus olevat muna ning spinat- spinatiomlett vist. See oli päris hea. Magustoiduks kiivi.

Sööklas käin nädala sees korra päevas. Mis ma ülejäänud aja söön? Üldiselt proovin süüa võimalikult palju kohalikku kraami. Esiteks- see on kolm korda odavam kui välismaa kaup. Ja teiseks- see on kolmsada korda värskem kui välismaa kaup. Eelistan Sardiinia kraami.

Siin on ülesvõte minu esimesest ostukorvist. PS! Saiakangide pildiga kotis on tegelikult sink- prosciutto cotto.

Seda on päris vähe jah mitme päeva hommiku- ja õhtusöögiks, nii et on vaja hakata ise toitu valmistama. Selleks pidin taustainfot koguma. Samal ajal kui italiano’d ühisköögis laua taga rahulikult (no nende kohta päris rahulikult) kohvi jõid, nuuskisin mina kõik kapid läbi, lootuses, et leian mõne poti või panni. Läks õnneks- leidsin päris mitu. Kuna ma juba Itaalias (toidunautlejatemaal) olen, otsustasin hakata korralikku toitu endale vaaritama. Mitte nii, et keedad vett ja viskad nuudlitele peale. Ma tõesti TAHAKS õppida süüa tegema.

Loomulikult oma siinveedetud päevade jooksul olen jõudnud ära süüa ka oma esimese Itaalia pizza. Cardinale: tomatikaste, mozzarella, prosciutto cotto (keedusink). Ehk kindla peale minek, st pizzalt puudusid oliivid, seened, anšoovised jms komponendid, mida ma kahjuks ei söö, kuid mis 28 pizzal 30-st on. Polnud just mu elu parim pizza. Meeldejääv oli küll see, et see tehti kiviahjus ning see oli enam-vähem laua suurune. Pidin kõik korraga ära mugima, sest karbi küsimine tundus liig keerulise missioonina ja mine sa tea, millal jälle hästi süüa saab. Mis te arvate, kas ma veeresin koju või jaa.

Veel minu esimestest: 23. jaanuaril (hohohoo, kui meil Ossuga 2 aastat täitus!) sõin tähistamiseks üksinda ühikatoas lõbutsedes ära oma esimese Itaalia gelato.

Võrratu! Mõnus koorene, panna cotta, šokolaadipuru... Jäätis on ja jääb kahtlemata mu lemmikmaiuseks :)

Itaalia poed ja saldi

Nagu teada, on jaanuarikuus igal pool allahindlused. Loomulikult on ka siin saldi’d. Poodides on praegu väga tore käia. Tavalised hinnad on umbes nagu meil Eestis, aga soodustused on ikka mõnusad. Näiteks ühes poes olid kõik värvilised
teksad praegu 7 euri.

Ja seal samas ilusad-viksid-viisakad tavalised mustad kõrge kontsaga kingad 10 euri. Teises poes äge kleit, mis varem maksis 39, oli nüüd 12 euri. Süda hõiskab rõõmust.

Saldi’d on Itaalias lausa seadusega kindlaksmääratud aegadel: jaanuari teisest nädalast kuni veebruari teise nädalani ning augusti teisest nädalast septembri teise nädalani. Vat. Muul ajal on rahandusseaduse järgi kauplustel keelatud sildil olevast odavamalt müüa.

Ainus asi, mida ma poes käies kardan, on see, et müüjad on väga abivalmis ja kargavad külge, et mida ma otsin ja kas saab aidata. Selle juures on see hirmus, et peab itaalia keelt jälle rääkima hakkama. Mis mul eriti välja ei tule. Pean kolm korda lauset oma peas formuleerima, enne kui selle välja ütlen. Aga vahel itaallased lihtsalt hüppavad kuskilt välja ja kukuvad seletama. Mina (ettevalmistamata) teen ainult mök-mök, nagu polekski seda keelt varem õppinud. Nagu täna, kui astusin ühte poodi sisse, ütlesin sõbralikult müüjale „Boungiorno!” ning tema vastas samaga. Jalutasin poes mõnda aega. Uurisin. Leidsin ägeda pehme kleidi, mis tänu talvisele saldi’le oli eriti odav- 8 euri. Otsustasin mitte osta ja edasi vaadata. Järsku müüja kargas külge, et kas ta saab aidata. Ma kokutasin vastu: „No-no, solo guardo!”, et ma ainult vaatan. Selle peale vastas müüja, et pood on suletud. Okei, hea küll. Jaja siesta on ju praegu, ma tean. Aga tavaliselt on siestade ajal uksed kinni ja isegi trellid pannakse ette. Sellel poel oli lausa uks lahti. Ja minusugune loll turist läks sisse niisama vahtima. Kui ei osta, siis mis sa siin luusid.

Muide ainsad kohad, kus ma inglise keelt kuulen, ongi poed. Kõik taustalaulud on inglise keeles, et ikka popim koht oleks, aga vaevalt, et keegi seal nende laulude sõnu tõlkida oskab.

Kaks asja, mis mulle veel Itaalia poodide juures meeldivad on:
1) vasemüntidega mittearvestamine- no kellele seda pudi vaja on? Aega võtab ka nende leti pealt kokku nokkimine.

Hinnad on küll näiteks 2,99 või 5,58, aga neid pudinaid tagasi ei anta. Esimesel päeval (ja korral), kui ma siin poes käisin, ladusin letile oma Eestist alles jäänud punased sendikesed, et saaks täpse raha. Müüja vaatas küll, et ma olen vist mingi friik, aga noppis need sendid ära. Tegelikut ma arvan ka, et 99-lõpuga hinnad on tobedad.

2) toidupoes pakitakse asjad kohe kilekotti- kui ühte kotti ei mahu, siis antakse teine. Kui sul on enda kott, siis ulatad selle müüjale, et ta asjad kotti paneks. Jälle hea ajakasutus. Seni kui ma raha otsin, pakib müüja kraami kokku. Et saaks kiiremini ega jääks pärast ostu sooritamist kassa juurde kakerdama.

Üks äge avastus on ka 24h lahti olev putka, millel pole ust ees ega ka müüjat. Jälle päris kaval äri- maksad ainult elektriarvet, pole mingit jama palkade pärast. Kõik asjad on seal automaatides- isegi pizza! Mõnus on sealt automaatideputkast ka 50- sendine mocchacino kaasa haarata ja linna vahele jalutama minna. La vita italiana!

Kui Sardiinias sajab vihma...

Kui Sardiinias sajab vihma, siis kõik ujub. Tänavad muutuvad jõgedeks. ,

Ma ei saa aru, kanalisatsiooniaugud neil nagu on, aga vett on ikka kuidagi palju. Ja ikka päris sügavalt. Ma näiteks hakkasin teed ületama, vaatasin, et mis seal ikka,
sentimeeter sügav loik.. et pole hullu. Kus sa sellega! Astusin õrnalt enda arust madalasse loiku, mida mu jalatsite tald peaks kannatama, aga nii kui ma jala sinna panin, voolas sellest üle jõgi. Terve jalg oli märg! Ja mina kurb.

Üldiselt on tore, et isegi vihma ajal on inimesed sõbralikud. Autodega võetakse ikka hoog maha, et mitte kõnniteel patseerivaid inimesi üleni märjaks pritsida.

See on ka huvitav, et pärast vihma vedelevad igal pool vihmavarjud: prügikastis, pinkidel, bussipeatustes ja isegi tänaval maas. Ju siis neegritel läheb vihmavarjuäri hästi, kui igaks vihmaks uus vari ostetakse. Ja neid vihmavarjuärisid on ikka igal pool.

Mööda linna kakerdamas

Sain omale uue toa. Kahekohalise. Esimesel korrusel (ehk siis Eesti suhtes teisel, Itaalias algavad korrused nullist). Toakaaslast mul siin veel ei ole, ta pidi jõudma alles 29. jaanuaril. Magistris õppiv itaallanna. Saan veel bossi mängida ja laiutada.

Mul on oma riidekapp, öökapike, kirjutuslaud koos riiulite ja tooliga, voodi, padi koos padjapüüriga, madrats, lina, tekk, aga mul pole tekikotti. Imelik. Toas pole üldse nii soe, et ilma tekita magada. Siin pole üldsegi radikaid, ainult vannitoas mingi pisike elektriradikas. Tuba peaks natuke soojemaks muutma laes undav soojamasin.

Otsustan minna sööklamajja oma üüri maksma. Kasutan jälle kaarti väga edukalt. Jalutan mööda ilusaid tänavaid, taaskord päike paistab. Kohale jõudes avastan, et kaardiga ei saagi maksta. Küsin pangaautomaatide kohta. Asun otsima.
Leian ühe. Esimene tagasilöök- mu Eesti kaart ei lase mind automaadimajja sisse. Olen vihane. Proovin mitu korda. Minu hea tuju on rikutud. Esimest korda Itaalias viibimise ajal.

Aga ma ei anna alla. Kohe tükk aega otsin. Igal pool on telefoniautomaadid- meie jaoks eelmine sajand, eks ole. Aga siin on need suhteliselt populaarsed.

Igas poes ja kohvikus on sularahas maksmine, aga kust kuramuse kohast ma seda saama peaksin, kui linna peale on peidetud umbes kaks automaati!? Kui ma lõpuks ühe üles leian, olen jälle õnnelik. Ei mingit maja automaadi ümber! Hüppan kohe bancomat’i juurde, et raha välja võtta. Suurte raskustega (sest ta pidevalt viskab mu kaardi välja, kuna mul õnnestub valedele nuppudele vajutada), aga saan.

Sööklamaja on aga kahjuks juba siestale läinud- mis seal ikka. Lähen hoopis internetti otsima. Enne seda aga põrkan läbi ühest kohvikust, sest kõht on selle matkamise peale päris tühjaks läinud. Astun kohvikusse sisse. Ettkandja hakkab kohe küsima, mis ma soovin. Ma ei taha jälle itaalia keeles ebaõnnestuda. Küsin: „Parla inglese?” Ma juba tean, mida ta mulle vastab. Ei, ei räägi

inglise keelt. Nooh, olgu. Uurin itaalia keeles, mis saiakesed tal seal on. Poiss seletab ära, valin ainukese võileiva, mille komponentidest ma aru ei saanud. Lihtsalt selleks, et põnevam oleks. Enam ma lihtsalt kohvi ei küsi, vaid igaks juhuks cappucinot. Mmm, see oli kahtlemata parim cappucino, mida ma kunagi joonud olen!

Kohvikust väljudes märgin hea cappucino-koha oma kaardile. Jätkan rännakut interneti suunas. Nimelt interneti saamiseks on mul vaja ühte kaablit, mis asub Unieuro poes valges majas. Jah, ma ei tea täpset aadressi. See on kuskil seal, no näed, seal kaugel see valge maja. Asun otsingutele.

Satun juba meeleheitele, kui ma agaralt ühes piirkonnas vist juba tund aega ringe teen, aga kuskile ei jõua. Kaob ära lootus õhtul Ossuga netis rääkida (nagu ma talle lubasin, kell 8 netis olla). Ma ei tahtnud enam elada koopas! Ma tahan Facebooki, Skype’i, oma keeles suhelda!

Otsustasin küsida abi. Pelgasin veits oma itaalia keelt. Mõtlesin ühe poe ukse taga lause välja, kargasin sisse ja vuristasin selle müüjale ette. Ta teadis, kus on Unieuro, aga arvas, et see on nii kaugel, et pean võtma bussi. Ja äkki tulid kaks vanameest, kes seal poes olid, mulle appi. Kukkusid kiiresti seletama, üks haaras mu kaardi ja teine vehkis kätega väidetavas suunas. Et pole üldse kaugel. Mine sinna ja sinna ja sinna. Ega ma eriti millestki aru saanud, aga onud olid nii sõbralikud, et tänasin neid ning jätkasin rännakut. Veel veerand tundi ringitamist.

Seejärel sattusin postkontorisse, kus tädike seletas mulle viis korda kuhu ma minema peaks ja joonistas selle isegi kaardile! Nii tore! Hakkasin rühkima valguse – Unieuro- suunas. Tee peal oli jälle üks kerjus ristmikul ja tülitas seal peatuvaid autosid. Kui ta mind teisel pool teed nägi, hakkas paluma: „Signorina, prego!” Kui ma talle vihase pilgu saatsin, sisistas ta mulle: „Cattiva!” (ehk „halb” itaalia keeles). Ajas ainult muigama mind.

Ja pärast pikka mäkketõusu paistis mu päike- Unieuro! Valisin hoolega enda arust parima kvaliteedi-hinna suhtega kaabli ja olin ostuga roosa ning rahul, aga ühikaonu ainult raputas pead ja tegi jälle seda valulikku nägu, kui ma ütlesin, et 13 eurot maksis- liiga kallis, see olevat kõige rohkem 5 eurot. Ah, mis siis. Andke ometi mulle arvutisse Skype!

Puhastusorkaan

Ärkan selle peale on tuba on nii valgeks läinud. Päike jälle särab. Tõusen voodist, lahen öösärgis terassile. [Brrr, Grete, sa jääd haigeks nii, kui sa varakevadel käitud nagu südasuvel!] Käin pesemas, vaatan toas ringi, mõtlen, et peaks asjad kokku pakkima.
Äkki kuulen trepikojast mingit põrinat, mis tuleb järjest lähemale. Minu ukse taha kohe välja. Kopp-kopp. Ma ei julge midagi öelda. Järsku topitakse võti lukuauku. Appiiiii, kas mind tõstetakse juba välja?
Aga hoopis on seal kaks toredat ja nobedat koristajatädi. Mina seisan oma ilusas hiina öösärgis keset tuba ja vahin neid. Nad lubavad mul rahulikult võtta ja ütlevad, et tulevad hiljem tagasi. Oh, jumal tänatud, siis jõuan ehk veel koristada! Küsin, et mis kell nad tulevad. „Verso le undici,” vastab üks lõbusasti. Noogutan, si-si! Tädid lähevad ära ja ma vaatan kella- 13 minuti pärast. Jajah, saan rahulikult kõik oma asjad ära pakkida mingi 10 MINUTIGA või? Hakkan kiiresti asju kottidesse toppima. Hüppan kohvri peale ja surun lukkusid kinni. Kui võidukalt koti kinni saan, kostab jälle kopp-kopp. Tädid tormavad sisse ning asuvad koristama. Mina seisan lihtsalt keset tuba ja vaatan, kuidas nemad nobedalt mu ümber sebivad. Räägime juttu (nii palju kui see minu poolt üldse võimalik on). Nad saavad teada, et olen Erasmuse tudeng Eestist, räägin inglise keelt ka, tulin eile, lähen täna ja pesin just juukseid. Mina saan ka enam vähem nende jutust aru, mis siis, et nemad inglise keelt ei räägi. Isegi sellest saan aru, kui üks tädi teisele ütleb, et itaalia keelt mõistab küll, aga ei räägi üldse. No mul ei tule veel sõnad välja lihtsalt, mis teha!
Tädid koristavad väga põhjalikult, aga ülikiiresti. 3 minutiga läinud nad ongi. Ja minul on tunne nagu mu toast oleks just orkaan läbi käinud. Puhastusaine lõhnaline.

Söögijahil

Kõige hullem asi, mille käes ma esimesel Sassari-päeval kannatasin, oli joogijanu. Olin nagu kala kuival. Oma matkamise vahepeal jäin ära klaasikese Sprite’i moodi jooki, aga see oli ka kõik. Ma ei raatsinud pisikeste veeklaaside eest suuri summasid maksta ja parem kannatasin.

Otsisin suurt poodi- supermercato’t , kus on kõik vajalik kraam ühes kohas koos ja kust saab suure veepudeli soodsalt. No ei leidnud. Igal pool olid pisikesed juustu-, puuvilja-, kohvi- ja jumalteabmillepoed.

Õhtul oma rännakult ühikasse tagasi tulles küsisin administraatori käest, kust leian lähima supermarketi. Selgus, et ühika all on kaubanduskeskus. Läksin vaatama.

Tõepoolest, seal olid riiete-, raamatu-, kellade- ja mänguasjapoed ning kauaotsitud SISA- Itaalia supermarket. See näeb välja justkui meie Rimi või Selver (ehk siis päris moodne), aga on palju ägedam. Siin on keset jaanuarikuud müüa ehtsad kohalikud
(mitte lihtsalt Itaalia, vaid Sardiinia) puuviljad, palju värsket kraami. On eraldi saia-, juustu-, kala- ja lihalett. See viimane on eriti ekstreemne. Lihaleti taga askeldavad kokariietes mehikesed ning kõige selle keskel ripuvad kaks nülgitud siga. Ma seisan ja vaatan. Tundub kuidagi uskumatu- siga niimoodi keset poodi lehvimas minu ühika all. Mehikesed naeratavad. Kõik on chill. Itaalia on üks kummaline ja lõbus maa!

Leidsin oma oaasi ka: 2-liitrise veepudeli (mis maksis ainult 19 senti ja ei mingit taaramaksu lisaks!). Pärast poeskäiku istusin oma sviidis ja maiustasin kohalike apelsinidega. Mmm, nii magusad ja nii...ehtsad!

Esimesed retked Sassaris

Sassari linna jõudes esimene ehmatus oli kerjus. Kui me Francesco autoga valgusfoori taha jäime, kargas akna juurde mingi kummaline mees ja nõudis raha. Itaalias vist ei kerjatagi jalakäijatelt.

Veel üks asi, mis mind üllatas, oli autode hunnik. Inimesi nagu polegi linnas nii palju (umbes 150 000), aga autod olid igal pool. Neid pargitakse ka kõnniteedele ja ülekäiguradadele. Üldse on ülekäigurajad ja valgusfoorid pigem soovituslikud. Inimesed lähevad üle tee, millal tahavad ja kus tahavad ning autodel pole keelatud punase tule alt läbi sõita. Noh, enamus ikka ootavad rohelist, aga leidub ka selliseid, keda foori värvide tähendus ei huvita. Ja pole hullu. Laseme aga signaali!

Kui pärast pikka parkimiskoha otsimist selle leidsime, näitas Francesco mulle ette tähtsad kohad ja inimesed ning läks minema. Ma jäin üksi. Enam ei saa inglise keelt rääkida, peab hakkama itaalia keelt purssima. Ma ei mäletanud enam, kus ühikas on. Olin segaduses. Otsisin ühikat nagu peata kana, kuni lõpuks leidsin.

Läksin rääkima ühika peremehega (nimetagem teda ühikaonuks). Mul oli vaja erinevatest kohtadest kokku tassida igasugu pabereid. Läks vaja sööklakaardi maksmise tšekki ja arstitõendit (mis kinnitaks, et mul pole tuberkuloosi vms nakkushaigusi). Ühikaonu ei oskanud inglise keelt, niisiis rääkis ta minuga kõva häälega ja hästi aeglaselt. Enamasti sain temast aru ning noogutasin. Kui mulle midagi arusaamatuks jäi, tegi ühikaonu väga valulikku nägu (mõtlesin, et ta hakkab nutma) ja seletas nii kaua kuni ma aru sain, korra kutsus isegi ühe poisi tõlgiks.

Sain ilusa toa. Täitsa sviit kohe. Terrassiga ja puha. Esimese asjana tuppa jõudes läksingi terrassile, vaatasin päiksekiirtes vaikset siesta-Sassarit ja naeratasin. Elu on tõesti ilus! Kahjuks sain seal magada ainult ühe öö- hiljem pidin minema kahekohalisse tuppa. Peaks mainima, et vetsupotile tõmban vett peale Oliveriga (veepaaginupu ametlik-kirjalik nimi) ja käsi pesin vist pissiga, sest kraanivesi oli alguses küll kollane (helekollane, aga õnneks lõhnatu) :D

Enne aga oli vaja oma dokumendid korda ajada ja igasuguseid pabereid linna pealt kokku korjata. Kuna ma lennujaamas magada ei saanud, siis otsustasin teha siesta ja tukkusin tunnikese. Käisin pesemas, sõin ja peagi olin valmis minema linna kakerdama.

Tore ühikaonu andis mulle Sassari kaardi ning näitas kuhu minema ja mida tegema pean. Kaugemasse kohta minemiseks soovitas ta võtta mul bussi. Kui küsisin, et kust ma pileteid osta saan, vastas ta, et ähh mis piletid ja naeratas. Ma ei julgenud trahviga riskida ning läksin jala. Kartsin pigem seda, et eksin täitsa ära, sest mina orienteerumas olen nagu kana pimedas teri otsimas. Kui google mapsi abi kasutan, eksin alati ära. Aga üllatus-üllatus, ma jõudsin veerand tunniga kohale- kordagi ei sattunud valele tänavale! Olin enda üle uhke. Maa polnud üldse pikk. Itaalased on ikka laisad- jala ei käi ja trepist üles ei lähe (isegi üheks korruseks kasutavad lifti).

Sööklakaardi raha sain ilusti makstud ja tervisetõendi ka. Selle viimase eriti lihtsalt- arst sai aru, et itaalia keelt ma ei räägi. Küsis, kas mul on mingeid tõsiseid haigusi või kas ma tunnen ennast halvasti. No ja no. Arusaamatu arsti-käekirjaga paberilipik kätte ja arrivederci! Ainuke pingutus oli arsti pool tundi ukse taga oodata. Aga mis teha- see on ju Itaalia! Ma ei viitsi ennast üldse vihastada, sest ma ei näe sellel enam mõtet. Kõik on mõnus.

Arsti juurest ära minnes avastasin, et vihma sajab ja varju mul kaasas pole. Nagu seened pärast vihma, olid igale nurgale ja äärele kogunenud neegrid oma vihmavarjuäriga. Siiski loobusin uue vihmavarju ostmise võimalusest. Vihma eest otsustasin põgeneda hoopis kohvikusse, kus küsisin juustu ja singiga pizzat (ainukesed pizzakomponendid, mida ma itaalia keeles teadsin), sain aga ainult juustuga pizzat. Mõtlesin, et joon ära ka oma esimese itaalia kohvi. Mulle anti espresso, kuigi palusin lihtsalt kohvi. Espresso on minu jaoks kuidagi liiga kange kraam ja palusin piima. Leiutasin uue joogi- espressolatte. Päris väike ja vastik jook. Ei soovita.

Pärast väikest kõhutäidet läksin riidepoodi, et huvi pärast vaadata, mida allahindlus -70% Itaalias endast kujutab. Võrratu! Otsustasin, et ma ei osta Eestist enam ühtegi hilpu. Eestis on isegi suurte alede ajal hinnad nii suured, et tahaks kohe poest põgeneda. Asjad on siin nii nummid ka!

Sassari ise on ka ülinunnu.

Isegi kui õhtul läheb järsku pimedaks ja külmaks ning päevane soe päike on kadunud, tunnen ennast siin hästi. Ma olen ju Itaalias! Ma naeratan ja mulle tundub, et palmid mu kõrval naeratavad vastu.

Kuidas talve võlumaast sai päikseline palmisaar

Mul ei ole kunagi olnud mingit suurt ja roosat unistust minna saapakujulisse Itaaliasse. Et saaks päriselus mugida õigeid makarone ning süüa õiget pizzat. Pole nagu kunagi fänn olnud.

Kuna mul koolis oli valida ainult Soome, Leedu, Türgi, Hispaania ja Itaalia vahel, siis millegi pärast valisin viimase. Tahtsin võimalikult erinevat kultuurikogemust (ja Türki ka väga ei kippunud) ning kliimavahetust. Ma polnud kunagi varem (peale botaanikaaedade ja vanaema lillepoti) ühtegi palmi päriselt näinud. Kui hing ihkab ikka nii väga reisida ja kõike oma silmaga uurida-puurida, siis vastu panna on raske. Tuleb see lihtsalt kätte võtta ja ära teha. Sest nagu ütleb minu ilus t-särk (Kadi ja Maiu kingitus mulle juubeli puhul):

„Adventure is the best way to learn”

Jaa jaa mis mind Itaalia poole veel tõmbas – see ilus keel. Õppida ise rääkima väidetavalt maailma ilusamat keelt (okei, eesti keel on küll ilusam mu arust). Eriti ekstreemseks minu juhtumi puhul osutub ka see, et ma elan pisikesel Vahemere saarel Sardiinial (no suuruselt teisel, Sitsiilia juhib), kus mitte keegi ei räägi inglise keelt ning ka see, et ma pean selles kaunis keeles õppima. Õigusteadust muidugi. Seetõttu seati mulle ka tingimus- teed ennem B1 tasemel itaalia keele eksami ära või addio Sardiinia palmid. Aega anti veidi vähem kui aasta.
Challenge accepted – suvel mandlite vorpimisest vabadel päevadel istusin oma õpikutega nurgas, et 3 kuuga omandada tase, mis võimaldaks mul sügisel B1 taseme kursusele minna. Mis tähendas siis seda, et pidin oma 3 kuuga iseseisvalt läbima A1 ja A2 taseme. Ma olin oma B1 grupis kõige sitem, ei osanud üldse rääkida ega midagi (no kuidas ma kodus nelja seinaga itaalia keelt praktiseerin, eks ole)... Muide, mu uus itaallasest sõber (kelle ma täna alles sain) Francesco rääkis, et jajaa itaalia keel on ikka päris raske. Aga ma tegin selle kuramuse eksami ära. Sain oma E kätte ja pidin rõõmust pikali kukkuma, kui seda ÕIS-is nägin!!

Kõik kogu aeg nuhkisid, et kus ma Itaalias elan ja mida ma seal teen ja kellega lähen ja kuhu ma üldse lähen. Lihtsalt vastasingi, et lähen üksi ja millestki ei tea ma midagi. Paar päeva enne Eestist lahkumist sain alles teada, kus ma esimene öö olen. Lendasin julmalt kohale. 2 nädalat enne keelekursuse algust, et garanteerida ühikakoht. Niente stress!

Täpselt enne Eestist lahkumist oli ilm nii ilus- maa oli valge, puud olid valged, taevas oli helesinine ja päike siras. Kõikjal sädeles- loodus oli väga glamuurne. Täielik muinasjutt. Polnud mingit pori ja lörtsi, mis oleks minemalendamise lihtsamaks teinud. Arvasin, et Sardiinias on just praegu selline nõme Eesti sügis. Ilmateade näitas 10 kraadi.


Lendamist ma isegi ei kartnud. Minu suurimaks hirmuks oli, et Ryanair kaotab ära mu kohvri, kus mul terve elu sees on. Kuna ma pole varem reisilennukiga lennanud, oli isegi põnev. Väga kitsad istmed olid: ma ei saa aru, kuidas pontsakad itaalia mammid ennast sinna surusid, aga hakkama said kõik, keegi ei pidanud püsti seisma. Imelik oli nii kõrgelt maad vaadata ja mõelda, et ma ei peagi siit välja hüppama (ainuke lennuk, mis mind enne eilset taevasse on viinud, mind alla küll ei toonud, kargasin ise hopsti lennukist välja). Öised vaated Milaanole ja päevased Sardiiniale olid ilusad ja vaated suurtele pilvevattidele olid ka mõnusad. Lennuki õhkutõusmine ei ole küll väga meeldiv, aga õnneks närisin ma väga vihaselt nätsu, et kõrvade lukustumist vähendada.
Pikk (12 tunnine) öö möödus Milaano lennujaamas lõbutsedes. Turvamehed solgutasid meid väheseid lolle, kes me öö läbi lennujaamas vegeteerisime, kogu aeg erinevatesse kohtadesse (kuna igalt poolt oli vaja ju puhastada koguaeg). Milaanos hakkasin turvaväravatest läbi minnes piiksuma ikka ka, mistõttu otsis üks politseiriietes tädi mind läbi. Haa, terrorist Eestist :D

Kuulsin ja kuulasin itaalia keelt päriselus- see tundus (ja tundub) mulle nii naljakas. Kuidas mammid papidega kogu aeg käravad. „Mi figurati!” ütleb mamma italiana dramaatiliselt käed puusas seistes ja ootab, et papi taipaks tulla kohvreid tassima- tema ennem oma käekotiga liikuma ei hakka, papit abistada ka ei kavatse. Lõpuks papi tuleb tuta-tuta ning hakkab kahte suurt kohvrit vedima. [Ossu, tuttav situatsioon? :D] Oeh, itaallased on päris lõbusad. Hollandis käies mind täiega häiris, et kõik sildid on hollandi keeles (sest ma ei saanud sellest midagi aru!!), aga itaalias on kuidagi teistmoodi- ma uurin silte uudishimuga ja proovin kõiki uusi sõnu endasse ahmida.

Üldse mul ei olnud Sassarile mingeid suuri ootusi ega lootusi- siis ei pea milleski pettuma. Google street view’ga vaatasin linna, aga mingit erilist muljet see mulle ei jätnud. Pigem tundus selline veidi lagunenud ja inimtühi. Ma ei usaldanud, et ESN Sassari Francesco mulle Alghero lennujaama vastu tuleb (arvasin, et nagunii pean oma sajakiloste kottidega mööda lennujaama kakerdama ning bussi otsima). Ma olin isegi selleks vaimselt ette valmistanud, et ühika seintel sibavad lutikad ja muud sellised tegelased.
Tegelikkus oli aga õnneks teine. 12 kraadi sooja, päike paistis eredalt, igal pool palmid. Sardiinias on kevad!! Francesco tuli vastu ja ühikas särab puhtusest. Väga moodne on, siin all on isegi kaubanduskeskus.

Ma ei tea siit peaaegu mitte kedagi, ei oska itaalia keelt rääkida nii, et minust aru saadakse ja olen nagu mingi põhjamaa tulnukas, kes sööb spagette ka ketšupiga (mis itaalllaste arvates on suur patt). Ometigi ei tunne ma ennast üksi. Mul on täitsa hea. Ajab naerma kohe vahepeal.