Gelato

Kust saab maailma parimat jäätist? Tegelikult on see väga loll küsimus, sest vastus on ilmselge: ITAALIAST!
Ma pole küll jäätisemaailma reise teinud, aga see pole lihtsalt võimalik, et jäätis on parem kui Itaalias. Võrratu koorene amps. Või hoopiski puuviljamaitseline sorbetto. Kõik on buonnnnnnissssima!

Valikus on gelato'sid igale maitsele: tummine šokolaad, maiasmokkade nutella-jäts, pistaatsia, piparmünt, kirsine amaro, suussulav valge šokolaad, värske sidrun, rammus piimajäätis...

Itaalia gelato on lihtsalt liiga hea, et olla tõsi. Kui ma jäätisesöömisega ametis olen, siis mul kaob lausa kõnevõime, mõtted on ainult ühel asjal: gelato'l. Ainus, millest ma jätsisöömise ajal rääkida suudan, on gelato võrratu maitse. Che buono!

Olen siin kohalikes gelatria'des proovinud palju erinevaid maitseid, aga minu lemmikuteks on galak (valge šokolaadi) + fragola (maasika) kombo ning viimane avastus ja absoluutne hitt mu jaoks: banaani- ja arbuusi duo.
Kui nämmmm see oli, tõeline jäätis! Banaanijäätisel olid isegi banaanitükid sees, mõnus koorene. Samas arbuusijäätis oli sorbetto (ehk siis vee baasil tehtud) ja mõnus värskendav. Täiuslik kombinatsioon, lihtsalt täiuslik!

Oi, kuidas ma naudin seda elu! :)

Vihmavarjude kurb saatus

Mind lihtsalt hämmastab italiano'de suurepärane oskus oma vihmavarjusid lõhkuda ja siis need lihtsalt kuhugi vedelema visata.. Ahh, läks katki sunnik.. Las lendab minema, mis ma temaga ikka võitlen..
Ilmselt nad ostavad igaks vihmaks uue ombrella ja arendavad seeläbi mustanahaliste vihmavarju-majandust (mis absoluutselt IGA nurga peal on).
Mind ajab lihtsalt nii naerma see viha oma varjukeste vastu.. kuidas nad kõik vedelevad igalpool.. Õnnetult..
Täna hommikul näiteks kooli minnes oma 20-minutilist teekonda läbides, õnnestus mul teha ülesvõtteid 8 kodutust ombrella'st.

 

Vihmavarjusid on tõesti rohkem kui seeni pärast vihma....

Võtted Olbiast

Olbias käisime juba üle-eelmisel nädalavahetusel, aga polegi olnud nagu mahti neid pilte ka siia blogisse toppida.

Eelmisest nädalavahetusest ma ei ütle muud kui, et oli kaks pidu, millest üks oli Erasmus Welcome Day (mis koosnes baaris joomisest ja klubis tantsimisest, no teretere) ja teine pidu oli lihtsalt Party at Pepe's house (meeldejäävaim hetk sellest oli põleva joogi proovimine).

Aga see postitus on pühendatud Olbiale!

Startisime juba varasel hommikutunnil (kell 8!) Sassari rongijaamast, kus mingil seletamatul põhjusel saime rongi asemel bussile. 2 tundi sõitu möödus järjekordselt imelist Sardiinia loodust imetletes.

Linna kohale jõudes muundusime agarateks Jaapani turistideks (eriti mina).

Grete hõiskas:"Che belllllla chiesaaaaa!!!  ja pildistas:

Ilus pilt, ma ütleks:

No tõesti, ma pildistan kõike, aga mulle nii meeldis see maal:

Roosa lossike, palmid, mäed- miks ma siin ei ela?

I turisti giapponesi:

Vaat, kus särab:

Tegin pätti, ronisin üle piirde ja katsusin märtsikuist Vahemerd- nagu juunikuine Läänemeri oli.

Pärast pikki otsinguid, et leida keset pühapäevast siestat mõni pizzabaar. Mmm, siin ta on- Exotica ehk tomatid, mozzarella, keedusink ja värsked ananassikuubikud. Vesistage! ;)

Tere tulemast Sardiiniasse! Säästa vett... joo mirto't!
Tõsi, veega on siin saarel nagu ta on: käib nagu kuuvarjutus. Mirto (rahvuslik sarda jook) on aga hea mõte, maitseb veidi nagu Jägermeister, ainult veits magusam ja lahjem. Salute!

Sardiinia tuul

Itaalias ei saa lihtsalt mitte mingit masendust olla. Isegi kui korraks tundub, et hakkab tulema, siis see lihtsalt lendab ära kuhugi.

Vahest on külm ilm, tuul puhub nii kõvasti, et ärkad hommikul hirmuga, et ongi maailma lõpp, täitsa lõpp!  Oled oma kolme teki all ning ei taha kohe üldse välja pugeda, sest tuba on vastiku talvise Sardiinia tuule tõttu külmkapiks muutunud ning sind ootab sada kohustust.

Eilne hommik oli täpselt selline. Pidin ärkama varem, et lugeda turismiõigust (mis mul laisa nädalavahetuse tõttu lugemata jäi), minna teise linna otsa itaalia keele loengusse (läbi vihma ja TUULE!!), tulema tagasi, tegema süüa, tegema Euroopa Liidu õiguse konspekti, õppima Euroopa Liidu õigust, minema Euroopa Liidu õiguse 3-tunnisesse loengusse, tegema itaalia keele tunni jaoks ära harjutused töövihikust, õpikust ja kõigele lisaks koduse kontrolltöö ning lugema veel ja veel ja veel turismiõigust. No ühest päevast jääb ilmselgelt väheks, kui mittemingit viitsimist pole, sest laisk nädalavahetus muutis su tühjakspigistatud sidruniks..

Kõigele lisaks hirmutas mind ka tänane päev. Teisipäev. Sellele kõigele ülalpool nimetatule tuli lisada veel turismiõiguse loeng ja toa koristamine. Hakkas masendus tulema..

... Jah, hakkas. Aga ei jõudnud kohale!

Täna päike paistis, oli soe, mõnus, rannailm juba! Hüppasin voodist välja ja hakkasin turismiõigust lugema ja oh-sa-jutt: ma sain sellest aru!! Tegi meele heaks kohe.

Läksin turismiõiguse loengusse ja istusin mingi 20 mintsa õpsi oodates. Lõpuks ta hingeldades saabus, jalas tossud ja seljas üleni hall puuvillane dress. Käis vist jooksmas teine! Hakkas seletama, mida me tema aines tegema peame. Sain teada, et meil loenguid ei toimu, et õppige ise seda, seda ja seda.. Kui küsimusi on, siis saatke mulle meil. Nii lihtne ja kiire oligi.

Normaalne. Noh jah, meid on seal loengus ainult kaks ka. See teine tüdruk, kes veel seda ainet võtab, on ka megasõbralik ning ütles, et kui ma millestki aru ei saa, siis ta hea meelega seletab. NII TORE!!

Selle tõttu, et loeng nii lühike oli, õnnestus mul ajada asju seoses oma Erasmuse dokumentidega. Nimelt pean Tallinnasse saatma oma Learning Agreement’i ehk nimekirja oma õppeainetega pluss vajalikud allkirjad. Ajasin seda mõnda aega mööda linna taga, kuni lõpuks sain selle võidukalt oma valdusesse. Läksin postkontorisse, et kiri ülikooli saata.

Tavapärane vestlus teenindusasutuses: Jaaa, tahan seda kirja välismaale saata. Kust sa tuled? Eestist tulen. Ooo, kui tore. Õpid siin? Jaaa, õpin juurat. Ooo, kui tore.

Ja siis postkontori sõbralik onuke hakkas rääkima, et jajaa, Baltikum on väga ilus. Ma pole seal käinud, aga ma tean, et on ilus. Inimesed väga toredad, päikselised. Mis Eesti pealinn on Vilnius jah? Aaa, muidugi, Tallinn! Vilnius on Leedul.. Mis teil on seal Eesti ja Leedu ja mis see kolmas oli? Ah, õige jah,  Läti! [Miks koguaeg Läti kuhugi vahele ära kaob?? :D] Balti riigid on kõik parlamentaarsed vabariigid jah?

Mind tegi see postkontoris käik lihtsalt nii õnnelikuks. See on alati tore, kui teatakse, et Eesti olemas on, et on iseseisev imeline Eesti, mitte mingi könn Venemaa kõrval. Süda läheb soojaks kohe!

Näete, kui hakkabki masendus ligi hiilima, siis tugevtugev Sardiinia tuul koos oma päikseliste inimestega lihtsalt pühib selle minema. Viuhh! Ja päike paistab jälle!

Õppige keeli!

Kindlasti kibelete uurima, et kuidas siis selle itaalia keelega on?? Nagu oleks ja nagu ei oleks ka.. Loengutes saan aru sõnadest, aga mis mulle enamasti arusaamatuks jääb, on jutu mõte. Mu konspektid on ülisegased. Keskmine sõnade arv ühes lauses on kaks. Seetõttu pärast igat EL õiguse loengut olen pildistanud ühe italiana vihikut, ja mulle nii meeldib, et ta kirjutab trükitähtedega.

Stiilinäide mu collega vihikust :)

Laupäevane loenguhommik algas hästi, suutsin ilusasti konspekteerida ja sain aru ka. Ent ühel hetkel mõistsin, et see Euroopa Liidu õigus ei lõpe kunagi... et professoressa mõtleski nädalavahetuseks koolimajja kolida. Unistasin, millal saan minna oma hommikukohvi jooma ning oma 3-tunnisest loengust istumisest väsinud tagumiku õue päikese kätte vedada. Uni tuli jälle peale.. Ja nii ta läks, viimasel loengutunnil ei saanud ma enam midagi aru ning tekkis päris lootusetu tunne, kuidas ma need 10 EAP-d küll siit kunagi kätte saan..

Aga mis mind üles äratasid, olid loengujärgsed õppejõu sõnad. Kui ta rääkis keelte õppimise vajalikkusest. Et kui itaallased teisi keeli ei õpi (mida suurem osa neist ei tee), siis võetakse kogu töö ära- headele töökohtadele valitakse teised rahvad, kes lisaks oma emakeelele ka itaalia keelt hästi oskavad. Et keeleoskus on ülioluline tänapäeva tööturul. Õppejõud küsis ka minult, mis keeli ma oskan.

„Estone, inglese, italiano, russo e un po’ francese...” vastasin ma vaikselt.

„5 keelt!” karjatas professoressa ja kõik vaatasid mind nagu roosat elevanti. Seda just iga päev (vähemalt Sardiinias) ei näe!

Siis ma mõistsin, et pole üldse hullu, kui ma loengus mingitest asjadest aru ei saa. See on normaalne, sest ma olen itaalia keelt õppinud vähem kui aasta. Nendel italianodel võib olla küll eelis Diritto dell’Unione Europea aines, aga kui palju annab mulle mu keeleoskus. See on incredibile! Õppige keeli!

Rannailm

Veebruar küll lõppes ja korraks tundus, et isegi vihmaperiood, aga oioioi, milline interessante (jah, väga huvitav) ilm täna oli!

Hommikul paistis päike, aga loomulikult siis, kui ma toas õppisin. Nii kui välja sain, läks mölluks!

Mürises, kõmises, välk ja pauk.. Kohe maa ragises. Ning kõigele sellele lisaks sadas vihma ja lumepalle. Jah, mitte lumeHELBEID vaid –PALLE. Nagu mida ilma? Che casino!

                                         

Ma olin nii üllatunud, et ajas kohe naerma.

Autoteed eriti madalates kohtades olid transformeerunud sügavateks jõgedest, mille läbimine kalamehesaabastega ei oleks jalgu kuivaks jätnud.. Mõne minutiga oleks nagu Sardiinia saar allapoole merepinda vajunud. Igal pool olid lained nagu tsunaami. Isegi teest kõrgemal jalakäiatele mõeldud teel ei olnud võimalik kuivaks jääda, sest kui autod sõitsid, tekitasid nad üleujutuse ka kõnnideedel.

Kanalisatsiooniaugud võitlesid mulisedes.

Ülevalpool linnas aga oli kelmikas vaadata, kuidas kelneripoiss restoraniterrassilt põrandaharjaga lund ära pühkis... Itaallased ja nende lumetorm...

Kõigele eelnevale tuleks taustaheliefektideks lisada signaalitamised, mida itaallased väiksemagi isikliku paanika korral agaralt kasutavad, mis siis veel lumest ja üleujutusest rääkida.

Tunni aja pärast oli linnas vaikus ja päike paistis. No tere, kevad! :)

Esimene itaalia keelt täis koolinädal edukalt üle elatud!

Mu koolinädal lõppes alles täna. LAUPÄEVAL. Hommikul pool 12. Jah, mul oli isegi laupäeva hommikul 3-tunnine loeng...

See esimene nädal oli väga hullumeelne. Hea näide kolmapäevast: kell 12-14 itaalia keel, 15-17 kriminoloogia, 17-20 Euroopa Liidu õigus. Poleks nagu väga hull, aga itaalia keel toimus hoopis teises linna otsas ning kõik loengud on ITAALIA KEELES!! Rääkimata sellest, et süüagi polnud aega, sest loengutevahelised ja –sisesed pausid olid umbes 2 minutit pikad...

Millistes loengutes ma siis käisin?

Iga jumala päev istusin Aula Francias Euroopa Liidu õiguse loengus 3 tundi ja muidugi õhtul.. kella 5-st 8-ni. Pole üldse väsitav.. Mkm.

Meid on seal aines umbes 20, kohal käib parimatel päevadel 10 inimest. Esimesel päeval oli isegi veel üks Erasmus: poiss (üllatusüllatus123: ) Hispaaniast. Õppejõud tundus vägagi range. Kui ta teada sai, et oleme Erasmused, siis kutsus meid enda laua kõrvale seisma ja ennast näitama, et kõik ikka teaks, et me abitud Erasmused oleme. Samal ajal pidas professoressa loengut teemal, et teil –itaallastel- on raske, aga vat nendel siin on veel raskem (jajah, tänks, et meelde tuletasid..) ja te peate neid toetama, konspekte jagama ja seletama ning, et tegelikult on Erasmus programm väga kasulik... Selle aine maht (10 EAP) ja õppejõu nõudmised olid hirmsad. Järgmine päev oli spagnolo kadunud..

Ja jäin alles mina. Ei tea, kas asi oli ranges õppejõus, aga minu rühmakaaslased täidavad oma kohustust (mind abistada) hoolsalt. Näiteks minu pinginaaber ei lase mul sõnaraamatut kasutada- iga kord, kui dizionario kätte võtan, hakkab ta uurima, et mida ma otsin, ta võib mulle ise öelda.

Teisipäeval suutis õppejõud mind ikka korralikult ära hirmutada. Nimelt, ta andis mulle kolmapäeva õhtuks kodutöö: teha ettekanne teemal, miks Eesti astus Euroopa Liitu, millised on Unione Europea väärtused, mida arvasid sellest Eesti poliitikud.

„Teed ära selle ülesande?” küsis professoressa. Ehmunult raputasin pead.. Kuidagi suur ülesanne järgmiseks õhtuks. Mul oli aega teha seda umbes 2 tundi, kui ma magada ka tahtsin. „Provo,” vastasin mina, eks ma proovin siis.

Ja uskumatu, ma tegin selle ära!! Kolmapäeva õhtul sain italianodele rääkida, et EL-i toetas rahvahääletusel 2003. aastal 66,9% eestlasi ja et Eestile väga meeldivad Euroopa Liidust tulevad põllumajandustoetused ja nii edasi.. Italianod lausa plaksutasid! 

Loomulikult oli mul ka muid loenguid. Näiteks kriminoloogia, millest ma ei saanud mitte midagi aru ja mida ma eeldusainete puudumisel võtta ei saa.

Lisaks oli mul umbes 10-minuti pikkune turismiõigus. „Lugege siit, siit, siit ja siit. See nädal rohkem loenguid pole. Tulge 19. märtsil jälle,” seletas professoressa pärast 20-minutist hilinemist mulle ja veel ühele itaalia neiule. Sobib, lo prendo!

Vaadake, kui ebaõiglane Euroopa kaart mu itaalia keele õpikus on. Kus on Eesti??? Pidin ise juurde joonistama riike...

Ning loomulikult uus ja tuus itaalia keele livello B1 kursus, kus on väga sõbralik ja pisike naisterahvas õppejõuks. Nõme on ainult see, et keeltekeskus on linna teises otsas. Sinna kõndimine võtab aega pool tundi, sest bussipiletit ma ei raatsi osta ja jänks ka olla ei taha. Kusjuures ilmselt tänu Sardiinia küngastele (mille vahel ma iga päev vaevaliselt ringi kappan) valutasid mul mitu päeva reielihased- väga hea, trenn ilma trennita! Mi piace!

Muide iga hommik kui keeltekeskuse poole torman, möödun ühest parklast, kus kollase helkurvestiga kohalik muponaut ilma parkimisloata autodele trahve vorbib kirjutada. Pargi auto kasvõi rattad taeva poole, aga sul peab paberilipakas olemas olema.

Esmaspäeval lähen jälle kooli, itaalia keele tundi. Järgmine nädal saab olema õppimist täis, sest loenguid mul eriti pole (va itaalia keel 3x nädalas 2tundi korraga). Ja raamatud on oi-kui-paksud. In bocca al lupo!

Deliziosa pasta, 5-eurine smuuti ja baarikaklus ehk nädalavahetus kui filmis

Minu laupäevane tipphetk oli kahtlemata pasta. Loomulikult linna parimas spaghetterias- „140 grammi.” Kuna seal nii hästi süüa saab, on (eriti laupäeva õhtuti) vajalik kohad ära broneerida. Olime ka õnneks nii taibukad ja reserveerisime oma seitsmepealisele seltskonnale toreda laua.

Mmm, tellisime 4 eri sorti pastat: al tonno, carbonara, amatriciana ja carnacina. Ehk siis esimene tuunikalaga ja ülejäänud peekonitükikestega ning erinevate lisanditega. Pooled penned ja pooled spaghettidega. Sain teistele näidata oma „osavust” spaghettide keerutamises ümber kahvli. Kui see mul ühe korra õnnestus, teenisin teistelt väärilise aplausi. Pärast söömaorgiat ma täiega veeresin ristorante’st välja. Kõht sai makarone niiiiii täis.

Järgmine päev – pühapäev - oli imeilus ja saime oma kambaga taaskord kokku, et minna jätsi sööma. Aga ah sa kurivaim: kõik gelateria’d olid chiuso- suletud. Milline ebaõnn päikesepaistelisel päeval!

Otsustasime minna Piazza d’Italial asuvasse baari. Oi, kui mõnus oli seal kevadise päikese käes lesida. Mõned tellisid kooki, mõned kohvi. Aimamata halba, võtsime mina ja sakslased toredasti smuutid. Hiljem küll selgus nende hind (5 euri!!). Enam nii tore ei olnud. 5 eurose-maitseline smuuti.. Hmmm.. Aga siiski oli päris hea seda kevadpäikese all nautida!

Hiljem selgus, et smuuti hinna sees on ka kino. Ehk: nägime, kuidas üks naine, kulistanud samas baaris alla ühe Birra Ichnusa, tõusis lauast ja läks minema ilma maksmata ja süümepiinadeta. Pisike naissoost kelner tormas talle järgi ja pärast mõningast kähmlust krabas külma arve teinud naise koti ning jooksis sellega tagasi baari kärmesti nagu hiir oma urgu. Ka too kuritegelik naine järgnes talle (eks ole, tahaks oma kotti ja raha tagasi saada..). Mõne aja pärast kuulsime karjeid, hala ja vilkurite helinaid..

Ning ülejäänud baariklientidel oli kogu see show hinna sees. Nüüd ei tundunudki 5-eurine smuuti enam nii kallis!

Come un pittore

Ülinunnu lugu, mida me eile itaalia keele tunnis kuulasime, et täita lünki puuduolevate laulusõnadega.. Mulle meeldib!
Come un pittore- nagu maalikunstnik.

Azzurro come te,
come il cielo e il mare.
E giallo come luce del sole,
rosso come le cose che mi fai, provare..

Minu esimene itaaliakeelne giurisprudenza loeng

Jaa-jaa, rõõmustage nüüd. Hakkab minu tore lebotamise aeg läbi saama. Tegelikult selle nädala lõpuni saan veel lebotada, sest need ained, mida ma valisin – Euroopa Liidu õigus ja kriminoloogia – algavad alates järgmisest esmaspäevast. Muidugi ka uus ja tuus kõrgema tasemega itaalia keele kursus. Uskumatu, aga ma ei jõua ära oodata, millal kooli saan. Tõotab tulla väga tegus nädal: esmaspäevast reedeni on mul kool poole ühetestkümnest kuni kella kaheksani õhtul (keset päeva on mõnel päeval ka tore 3-tunnine siesta).

Aga täna käisin lihtsalt nuuskimas, mismoodi loengud siin toimuvad. Otsustasin kuulata diritto penale 2 ehk siis kriminaalõigus 2 (ärge küsige kus 1 on, sest ma ei tea). Läksin ilusasti poole 11-ks kohale ja vaatasin, et ohhoo, inimesed tulevad aula Spagna’st välja ning panevad tule kustu. Ka keskealine naisõppejõud väljus saalist suitsu pahvides, kusjuures ta nägi minu arust väga boheemlaslik välja. Küsisin talt, et kas siin hakkab diritto penale ja mulle suitsu näkku puhudes vastas ta, et ei tea midagi ning soovitas mul saalis istuda ja oodata.

Nonii, istusin ja ootasin. Pool tundi. Pool pimedas ruumis.

Lõpuks tuli üks neiu ning oli samuti imestunud, kus kõik inimesed on. Ta käis uurimas ja mõne aja pärast sisenesid veel kaks neiut ning seejärel ka umbes 100-aastane onuke, kes rääkis kõva häälega ja minu õnneks aeglaselt.

„Kuna teid siin nii vähe on, siis hakkame tegema seminare,” seletas õppejõud ning vehkis umbes 1000 lk paksuse õpikuga.

Nooojah... Hmm, seminarid? Mul on siiani veel itaalia keelega probleeme kommipoes...

Kui onuke teada sai, et ma olen Erasmus, hakkas uurima, et kust ma tulen. Estonia. Kust? Kõik vastasid kooris Estonia.

„No praegu on Sassaris nii külm.. Ilm on külm. Vihma sajab. Selline jahe kliima on. Saad aru? Kaua siin oled? Ah, et juunini? No siis jõuad siin ujuma ka minna..”

Hmm, oled kindel, et tead, kus Eesti on?? „Eestis on praegu veel külmem,” vastasin mina.

Ja siis ta tuli minu laua juurde, et paremini kuulda, mis ma räägin ning hakkas peaaegu, et karjuma ning veel aeglasemalt rääkima, nagu oleks mul mingid vaimsed probleemid :D

„Eesti pealinn on Tallinn jah? Väga antiikne linn... no muidugi Rooma ja Firenzega ei saa võrrelda...Räägid itaalia keelt? Saad aru? Meil on siin tavaliselt palju hispaanlasi..no hispaania ja itaalia keel on väga sarnased... Kus sa elad? Ahh? Aa, et ühikas? Elad kellegagi koos? Oo, itaalia tüdrukuga? Kas teil on seal ühikas igas toas vannituba?”

Igal pool, kui keegi itaallaste seltskonnas saab teada, et ma olen straniera ja mitte väga popp välismaalane (nagu näiteks hispaanlane), hakatakse nii palju küsima ning kõik vaatavad sind nagu tsirkuse ahvi.. Njah, väikse linna asi.. Siin peab välismaalasi (va hispaanlasi ja Senegali mustanahalisi) taga otsima tikutulega ja eriti ekstreemne oled siis, kui tuled põhjast.

Ma ei usu, et ma seda kursust edasi võtan, sest see on seminar ja ma kardan, et olles neljast õpilasest ainus välismaalane, saaksin ma liiga palju tähelepanu. Eelistaksin mingit suurema rahvahulgaga loengut, kus ma vaikselt tagapingis nähtamatu saaksin olla, vähemalt alguses.. Õppida veel keelt juurde, sest praegu ma oma suurepärase giurisprudenza itaalia keele oskusega veel särada ei taha.

Ja jah, meil on ühikas igal toal oma vannituba.