Kas õlut tahad? ehk autoost Austraalia moodi

Meil on veel häid uudiseid: saime omale lõpuks auto!

Oleme automüügikuulutustel silma peal hoidnud juba alates esimesest päevast, mil Austraaliasse jõudsime. Jällegi osutus oluliseks Gumtree leht, kus iga mõne minuti tagant uus autokuulutus üles pannakse ja põhimõtteliselt paari minutiga võib Su unistuste auto ka silmapiirilt ära kaduda.

Kuulutusi väga kiiresti ära ei kustutata ja mõned müüjad ei taha ka telefonile väga vastata. Sel päeval kui ma tööl olin, läkski Ossu autosid otsima ja jõudis ka ühte vaatamas käia. Aga niipea kui ta seda autot nägi, pööras ta end ringi ja hakkas hostelisse tagasi vantsima: nimelt oli auto piltlikult öeldes maa sisse vajunud ja sammaldunud.

Sama päeva õhtul, kui ma töölt jõudsin, leppisime vaatamise kokku ühe USA kutiga, kes oma Holdenit müüs. Auto paiknes Sydney kesklinnas, aga kuna teadagi Sydney on väga suur linn, pidime marssima sinna päris tükk aega. Ilm oli muidugi vastav: kõva tormituul, mis vaat et jalad maast lendu lõi, ja vihmasabin, mis näkku tuiskas. Autot müüv backpacker oli nii tore vend, et isegi auto ei tahtnud teda maha jätta - Holden ei läinud lihtsalt käima! Ta proovis umbes 100 korda, aga tee, mis tahad, auto lihtsalt jonnis.
Kutil oli loomulikult väga piinlik sellepärast, et me nii pika maa ära vantsima pidime mitte millegi jaoks. Vabandas ette ja taha. Aga leppisime kokku, et kui ta selle käima saab, siis võtku meiega ühendust (äkki saab nii auto üliodavalt - ta hind oli varasemalt 1250$). Oleme ju sellega varasemast  harjunud, et auto käivitumisel koheselt põrisema ei hakka ;)
Hommikul sai Ossu sõnumi: "No luck, good hunting man". Ehk siis noup, ei saanud me seda Holdenit.

Hommik jätkus toredamalt. Leidsime netist 1450$ maksva Subaru Outbacki, mis asus meist suht kaugel- kuskil tund aega bussisõitu (jälle see nõme buss, kust ei oska maha minna!). Kohale jõudes tervitas meid sõbralik vanem onuke, kes meile lahkesti autost rääkis ja seda näitas. Auto oli seest ja väljast väga must, aga nagu ta ütles, et sellise hinna eest peame ise koristama.
Kuna tegemist oli mingi vahendava onuga, polnud ta vist ise hinnaga kursis. Küsis meilt ja ma mühatasin et 1400 oli vist ja Ossu kaagutas mõtlikult kaasa: "Yes, yes". Nii jäigi- 1400 taala.
Seejärel tegi onu meile väikse sõidu, samuti viskas koguaeg mingeid nalju.
Lepingut sõlmides küsis ta Ossult, kas ta õlut tahab ja Ossu vastas, et ei. Kuigi ta võttis minu juhiloa, et mind uue omanikuna kirja panna, küsis ta seda ka minult. Nagu kes koju siis sõidab, kas Kit?! 
Keeldumise peale ütles ta meile, et harjuge parem ära, Austraalias joovad kõik õlut. :D

Ossu sai naise masinaga kaasa :D

Seejärel istus rooli Ossu. Õnneks tuli onu meiega uuesti väiksele sõidule, sest meil oli algul veidi hirmus nii vasakpoolse liikluse kui ka automaatkäigukasti ees. Rääkimata siis lihtsalt uuest autost. Hiljem ise sõites olime mõlemad valvel ja ma tuletasin ikka Ossule meelde, et hoidku vasakusse serva ja lähenegu ringteele teistpidi.

Hiljem läksime tankisime paagi täis ja kimasime lähedal asuvasse IKEA'sse, kust vajalikku backpacker'i varustust osta, sest peame algul autos elama. Kärusse lendasid nii voodiriided, tekid-padjad, potid-pannid jms kraam.

Auto parkisime Sydney kesklinna, 25 min jalutuskäigu kaugusele kuskile kortermajade piirkonda, kuna siin CBD-s (Central Business District) on isegi jala väga kitsas kõndida, rääkimata siis auto parkimisest. Loodame, et homme on alles, kui sellele järgi lähme :)