Eestlane olla on uhke ja HÄÄ

Mul peaks küll itaalia keeles juba B1 tase olema, aga siin käin ikkagi A1 kursusel. Ja see on päris lõbus. Meil on seal 3 portugaallast, 5 (võib-olla rohkemvähem.. väga arvestust ei pea, sest nad käivad kohal nagu jumal juhatab..) hispaanlast, 1 sakslane ja 1 eestlane. Ma olen kõige põhjamaisemast riigist, la più piccola (ehk kursuse pesamuna) ja väga eksootiline.

Ega ma seal just itaalia keelt väga juurde ei õpi, aga õps (keskeale lähenev mõmmi) on suhteliselt naljakas. Kursus peaks kestma 18-20 iga päev, aga õps tuleb kohale vahest 18:15, teeb pausi pool tundi ja lõpetab tunni mõnikord juba kolmveerand 8. Ja koguaeg teeb pikki pause, vahtides lakke, et mis ta nüüd õpetada võiks.

Kõige rohkem saame teada portugali keelest. Peaaegu iga uue sõna kohta kohe küsib õps portugali rahvalt, et „come in portoghese?” ja siis proovib neid sõnu ka tahvlile kirjutada. Aga ma võin teile öelda, et portugali keele hääldust ja kirjapilti kokku panna on ikka meistritöö... Nii kulubki igale uuele portugalikeelsele sõnale vähemalt 5 minutit.

Loomulikult on ka eesti keel väga põnev ja eksootiline. Kui õps mõne sõna kohta uurib ja ma talle eesti keeles vastan, siis hakkavad kõik koguaeg naerma. Ilmselt eesti keele rääkimine tundub neile võimatu missioonina. Esimene sõna, mida õps mul eesti keelde tõlkida palus, oli la chiave- võti. Siis proovisin seda sõna õpetada: võõõõõõõti. Hääldas mis ta hääldas, aga ikka tuli välja vuoti ja äärmisel juhul vöti. Oli tõesti päris koomiline, kuidas õps oma keelt väänama pidi.

Aga siin kaugel olles ikka tunnen, et kuidagi uhke on olla eestlane. Kuidas proovida lõunamaalastele rääkida süldist ja verivorstidest. Pikkadest ja blondidest eestlastest. Lumest ja jääst. Ning muidugi meie lõbusatest tähtedest: Õ, Ä, Ö ja Ü.