Huvitav edicola

See alaleheputka on liiga äge, et jagamata jätta

Eest:


Ja tagant:



Ciao!

Mõnus hommik

Tahaks kohe endale plaksutada, et suutsin täna ärgata ja end kargule ajada juba kell 9. See on mu jaoks väga suur saavutus, kuna viimase kuu keskmine ärkamiskellaaeg on 11, sest hommikuti polnud mul kuskile kiiret ning keelekursus on täitsa õhtul. Aga vat, järgmine nädal hakkavad erialased loengud ja peab harjutama vaikselt varem ärkamist..

Oli küll vaevaline teki alt nii vara välja pugeda, aga ma ei kahetse. Päike siras taevas- vahelduseks midagi viimaste päevade tormituule ning sadavatele pallidele.

Kugistasin sisse kaks sarvesaia, jogurti, õuna, rüüpasin kõigele kohvi peale ja lippasin õue. Eesmärgiks Leenule kingituse leidmine.

Tänavatel elu käis: kohviku ees istuvad cappuccinot lürpivad mammid, edasi tagasi sibavad italianod ja muhe vaatepilt ajalehe kioski kõrval kahekesi sõbralikult lehte lugevad italiano papid. See kõik + päike + kohviaroomid ajas muigama.

Astusin sisse ühte väiksesse nunnusse poodi, kus oli ääretult sõbralik müüja. Uurisin ringi, valisin mõned asjad välja ja läksin maksma. Tädi hakkas minuga jutustama, et mida kõike ilusat tal veel on.
„No, grazie, troppo grande! Ma tahaksin pakki saata, ei saa suuri asju osta.”
„Ohhoo, kuhu? Tu non sei italiana? Või nii? Ah, et õpid siin? Minu tütar õpib keeli ülikoolis. Saksa keelt. Tahab ka välismaale minna..”

Mulle nii meeldib Itaalia juures see, et kõik on omavahel justkui tuttavad. On uudishimulikud, uurivad-puurivad, naeratavad ja tekitavad hea enesetunde juba hommikul ning terveks päevaks.

Pole olemas halbu hommikuid, iga hommik on mõnus, sest on algus uuele toredale päevale!

Karvaseid ja sulelisi

Sardiinia suurim karneval Tempio Pausanias, mis mõned päevad tagasi ära jäi, toimus siiski pühapäeva õhtul, kui ilm siin oli megailus. Sassaris oli ligi 20 kraadi. Aga seda soojust ei jätkunud kauaks. No bussis veel oli, aga kohale jõudes selgus, et Tempio linnake on mäe otsas. Mitte künka, vaid mäe.. Ehk siis väga kõrgel. Ning väga külm.

Tee Sassarist Tempiosse oli küll imeilus: kõik need kaunid ja võimsad mäed. Rohelised oliivipuud ja lambakarjad nagu vatitupsud. Mida lähemale buss Tempiole jõudis, seda huvitavamaks muutus tee. Kuigi kurv oli iga 20 meetri tagant, ei takistanud see bussijuhti (kes ilmselgelt oli un po' matto ehk veits hull) hoogu maha võtmast. Teisel pool küngast oli väga järsk org nagu auk. Peaaegu, et tundsin paar tundi varem söödud spagette oma kurgus ja mida suuremad olid künkad-mättad, seda rohkem lukus olid kõrvad. Täielik tivoli!

Oli küll pilves, aga õnneks ei sadanud. Ja karneval oli vägev! Kõik see melu, tempokas-lõunamaine muusika ja naeratavad näod. No ja loomulikult värviline pudi, millest õhtu lõpuks pidi läbi sumpama nagu lumest ning millest lahti saamiseks pidin end hiljem tükk aega raputama. Nojah, pärast oli seda terve tuba täis.

Kõige paremini kirjeldavadki sellist toredat üritust lõbusad pildid. Siin on väike valik nendest:

Eestlane olla on uhke ja HÄÄ

Mul peaks küll itaalia keeles juba B1 tase olema, aga siin käin ikkagi A1 kursusel. Ja see on päris lõbus. Meil on seal 3 portugaallast, 5 (võib-olla rohkemvähem.. väga arvestust ei pea, sest nad käivad kohal nagu jumal juhatab..) hispaanlast, 1 sakslane ja 1 eestlane. Ma olen kõige põhjamaisemast riigist, la più piccola (ehk kursuse pesamuna) ja väga eksootiline.

Ega ma seal just itaalia keelt väga juurde ei õpi, aga õps (keskeale lähenev mõmmi) on suhteliselt naljakas. Kursus peaks kestma 18-20 iga päev, aga õps tuleb kohale vahest 18:15, teeb pausi pool tundi ja lõpetab tunni mõnikord juba kolmveerand 8. Ja koguaeg teeb pikki pause, vahtides lakke, et mis ta nüüd õpetada võiks.

Kõige rohkem saame teada portugali keelest. Peaaegu iga uue sõna kohta kohe küsib õps portugali rahvalt, et „come in portoghese?” ja siis proovib neid sõnu ka tahvlile kirjutada. Aga ma võin teile öelda, et portugali keele hääldust ja kirjapilti kokku panna on ikka meistritöö... Nii kulubki igale uuele portugalikeelsele sõnale vähemalt 5 minutit.

Loomulikult on ka eesti keel väga põnev ja eksootiline. Kui õps mõne sõna kohta uurib ja ma talle eesti keeles vastan, siis hakkavad kõik koguaeg naerma. Ilmselt eesti keele rääkimine tundub neile võimatu missioonina. Esimene sõna, mida õps mul eesti keelde tõlkida palus, oli la chiave- võti. Siis proovisin seda sõna õpetada: võõõõõõõti. Hääldas mis ta hääldas, aga ikka tuli välja vuoti ja äärmisel juhul vöti. Oli tõesti päris koomiline, kuidas õps oma keelt väänama pidi.

Aga siin kaugel olles ikka tunnen, et kuidagi uhke on olla eestlane. Kuidas proovida lõunamaalastele rääkida süldist ja verivorstidest. Pikkadest ja blondidest eestlastest. Lumest ja jääst. Ning muidugi meie lõbusatest tähtedest: Õ, Ä, Ö ja Ü.

Karneval

Itaallastele meeldib väga pidutseda. Parim aeg lõbutseda ja mängida on veebruarikuu, kuna pärast vastlapäeva algab roomakatoliku traditsioonide kohaselt 40-päevane paast, mil tuleb hoiduda kõigest pahelisest ja süüa kasinalt. Enne paastu ongi vaja ära tarvitada keelatud toiduained, nagu munad, või ning liha ja nautida elu täiel rinnal, et paastu ajal elada nagu korralikul katoliiklasel kombeks. Mulle teeb kohe rõõmu, et ma korralik katoliiklane pole ja võin süüa mida tahan ja millal tahan :)

Karnevali suhtuvad siin tõsidusega kõik: noored, vanad, mehed, naised, lapsed. Isegi väiksed beebid on ära kostümeeritud. Rääkimata autodest.

Korraldatakse ronkkäike, kontserteid, pidustusi.. Loobitakse laiali värvilisi linte, pabereid, vahtu ja pudi.. Õhupallid ja pasunad..

Suurimad karnevalid Itaalias ongi Veneetsias ja Viareggios, aga pidustusi korraldatakse kõikjal. Ka siin Sassaris. Kuid vihmase ilma tõttu on need suhteliselt tagasihoidlikud. Ka Sardiinia saare suurim karneval Tempio Pausanias jääb sel aastal ära, kuna mägedes on teed jäite tõttu ohtlikuks muutunud. Aga see ometi ei takista pidutsemist oma kodus ja kodulinnas!

Siin mõned võtted nädalavahetuse trallist:

Lõbus liiklus

Siuhh-viuhh. Jälle siuhh-viuhh. Seisan ülekäiguraja ääres nagu topakas. No seisa veits veel, aga ma sõidan korraks mööda. Küll tagumine auto su mööda laseb. Jap, nii mõtlevad vist kõik juhid siin.. Eks ma ootan siis. Panen ühe jala juba ettevaatlikult sebrale ja vaat et üle ei sõideta. Vrõnn-vrõnn. Kuni lõpuks jääb seisma üks ilma tuledeta Fiat. [Muide 98% siinsetest autojuhtidest ei lülita päeval tulesid sisse- milleks raisata energiat?]

Ülekäiguradasid on Sassaris ütlemata palju, neid on topitud igale poole. Täna leidsin ühe väga lollaka koha: valgusfooriga sebra (ainult ühes suunas autodele ja ühele sebrale), mis eriti lollisti paiknes veel künka otsas. [Nojah, kuigi tõusult-võttudega peaksid kohalikud juhid harjunud olema, sest võimalusi praktiseerimiseks on siin tõesti palju- igal pool künkad-mättad.] Ja kusjuures see sebra ei pakne väga popis kohas. 10 inimest päevas on vist selle triibulise rekord.

Tegelikult on ükskõik, kus siin üle tee minna. Vaatad ühele poole, siis teisele. Autot ei tule- hops, hüppad üle tee. Ja kui masinatel on väikse ristmiku peal ummik tekkinud, sest keegi on keset päeva keset ristmikku oma Fiati seisma jätnud, et mammi auto pealt maha panna, ning kõik juhid närviliselt signaalitavad, siis poed lihtsalt selle kõige vahelt läbi. Isegi kui mõned autod seal segapudrus mingit moodi liiguvad. Igal õhtul olen tänulik, et minust päeval mõni Fiat üle ei sõitnud :)

Kuigi eile rõõmsasti pizzabaarist välja kepsutades sain ühe müksu küll. Midagi traagilist õnneks ei juhtunud- pizza ei läinud lendu, mina ei lendanud ka. Tädi, kes mulle otsa sõitis, peaaegu lendas- ehmus nii hirmsasti. Vot, nüüd ma võin julgelt öelda, et mina ja sõitev auto oleme kokku põrganud..


Muide signaalitatakse koguaeg, isegi kui auto sõidab ja kuskil mingit silmapaistvat liiklusohtu pole, või hoopis on kuskil mõni silmapaistev vaatamisväärsus. Mine sa tea. Tuut-tuut ei tähenda siin „appi, vaadake, kui ohtlik olukord”, vaid enamasti pigem „cavolo (ehk kapsas), sa ajad mind närvi, kao eest.”

Ohtlik on olla isegi valgusfooriga ristmikul. Eestis on sellistele ristmikele ikka igaks juhuks muud märgid-värgid ka pandud, et kes annab teed ja kellel on peatee. Siin selliseid asju pole. Ka paremakäereegel tekitab mõnikord probleeme. Valgusfoorid on üldse väga naljakad. Päris tihti juhtub, et kõigil on näiteks punane. Või kollane (jumal tänatud, et rohelisega nii pole). Või siis valgusfoor üldse ei tööta. See viimane on küll suhteliselt sageli esinev variant..

Ja STOPP-märk. Mis see tähendab? No põhimõtteliselt annad teed (kui viitsid) ja sõidad edasi, milleks seisma jääda, peab jälle käikudega jamama hakkama. Või siis tuled kuskilt suure signaaliga ja sõidad, kuhu tahad.

Kusjuures kogu see kohalik liikluse virr-varr tundub mulle iseenesest väga huvitav ning lõbus. Tekitab tahtmise ise ka siin segaduses osaleda. Võtaks mõne Fiati ja teeks paar tiiru. Laseks signaali. Pargiks auto kuhu iganes: ülukäigurajale, keset ristmikku. Hohooo, või pargiks hoopis mõne teise Fiati kinni. Anna minna, sul on see vabadus, tee oma Fiatiga mida iganes. Sa oled Itaalias!

Kalmaari-Kalmer

Enne kui midagi asjalikumat siia postitan, pean ma lihtsalt teiega jagama oma uusimat maitseelamust. Nimelt proovisin täna esimest korda kalmaari (mitte just seda Käsna-Kalle tegelast, aga ilmselt tema sugulast).

Kuidas siis calamari oli? Pole ei liha, ei kala, ei taigen, ei tarretis. Lihtsalt kalmaar.. Raske kirjeldada maitset, aga veidi meenutas mulle omletti. Oli selline pehme, aga mitte liiga pehme. Huvitav. Midagi uut minu maitsemeelele. Sööks kunagi veel, ma arvan.

Koolisööklas oli ta serveeritud hernekastmega:

Aga neid kombitsa junne, kus tal need nupukesed küljes on, ei julgenud ma veel süüa... Tundusid kuidagi friikid oma lilla nahaga, panid mu kujutlusvõime elusast kalmaarist tööle.

Sardiinia stiil

Sardiinlased on väiksed. Nii pikkuselt kui laiuselt (mis tundub müstika, sest nad söövad nii palju saia ning pastat). Nii mehed kui naised, poisid ja tüdrukud. Eriti lühikesed on muidugi naissoost elanikud. Ma tunnen ennast siin kohe tornina. Ja ma olen 164cm pikk..

Nüüd ostsin omale väga vinged kõrged poolsaapad ka, et veel suurem torn olla. [Muide minu uus lemmikpood on PimKie]

Ega Sardiinia tüdrukud kontsi väga ei armasta. Nemad hindavad eelkõige mugavust. Kõige popimad jalatsid siin on tossud. Mida säravamad ja valgemad, seda parem. Sportlikele Nike’dele sobitatakse juurde ilus nahast käekott. Minu silmis küll moekuritegu. Aga mis sel vahet on, kõik käivad nii ringi. Mugav on ju!

Ka riietuses pole midagi silmapaistvat. Tagasihoidlikud värvid ja lõiked. Mis pani mind imestama, sest poodides ringi vaadates tunduvad siin küll väga vinged riided-kotid-kingad olevat. Aga ükspäev, vot ükspäev ma leidsin poe, kust ostavad endale riided selga pea kõik kohalikud- Piazza Italia. Põhiline värvigamma: must, hall, tumesinine, must, hall. Veidi ringi vaadates selgus põhjus, miks seal nii palju rahvast on. Saldi! KÕIK asjad poes olid hindadega: 2,5 eur, 5 eur, 10 eur ja 15 eur. Pood on praegusel ajal pidevalt segamini- riided vedelavad maas ja laes ja seintel ja mõned isegi riidepuudel. Kingad täiesti segi paisatud. Riiulid viltu vajunud. (Ärge muretsege, mujal nii hull olukord pole!) Kõige rohkem puutumata oli aksessuaaride nurk. Ilmselt vist seetõttu, et seal olid liiga värvilised asjad, mida keegi ei taha. Aga mina just tahtsin.

Vaadake, mis ma sealt 2,5 euriga sain:

Talv on isegi siin, veebruari algus ju. Mis siis, et väljas on 15 kraadi sooja ja mul isegi nahkjakiga palav on. Ikka on talv. Müüakse talvejopesid ja mantleid ja kasukaid. Millalgi peab ju neid kandma.. Ikka kõige külmemal ajal loomulikult: jaanuaris-veebruaris. Ja ongi nii... praegusel ajal kui päike haledalt pealage kütab, panevad kohalikud vatijoped selga ning talvesaapad jalga. Muide paar päeva tagasi, kui ma päikesepaistel mööda Sassari künkaid ülespoole rühkisin ja ennast kirusin, et miks ma õhemat jopet ei pannud, tuli mulle vastu kohalik tädike, kel oli seljas pakspaks ja pikkpikk karusnahkne kasukas. Vat, nii käiakse riides jaanuaris!

Esindades veidi Sassari talvist tänavamoodi (küll natuke õhemate riietega) oma valgete tossude ja musta jakiga, olen ma praegu selline: