Jõuluvaheaeg mööda Great Ocean Road'i

Tervitused lõunaookeani äärest!

Oleme otsapidi jõudnud Austraalia alumisse serva. Tulime siia veerema mööda Suurt Ookeani Teed - Great Ocean Road, mis on maailma suurim sõjamonument (pühendatud Esimeses Maailmasõjas sõdinud austraallastele) väga mõnusate randade ja ilusate vaadetega.

Järjekordselt on tegemist säästureisiga, sest nii veerevad Kuldmunad! Magame autos, ärgates pidevalt erinevate häälte ja valgusvihkude peale üles, kartes, et ilmub välja mõni ranger (korravalvur) või backpackerite killer (hahaa, ei hakka ära tõlkima seda väljendit :D). Siin ei tohi autos kuskil magada, trahvid pidid päris pirakad olema. Loodame parimat :)

Tee peal oleme näinud ilusaid kivimürakaid, erksiniseid randu, vihmametsi, känguruid, koaalakarusid ja isegi vihma. Kuna läpaka akut pole raisata, siis pildid räägivad enda eest (ja neid on palju!) :

Minu isiklik koaala!

Ossu lemmikkoht sellel teel^^

Kes elab kiviaugu sees?

 Ookeani kohta peaks mainima, et annab kohe tunda, et Antarktika pole väga kaugel. Keset Austraalia suve tipphetke, ajab see vesi värisema, isegi kui ainult varbad on sees :)

Mõned kangelased (loe: sakslased) ikka suudavad ilma trikoode ja kalipsodeta seal siiski liguneda. Me suutsime kõige palavamal päeval paar sulpsatust ainult teha. Ossu on selles osas natuke vapram.

Ossu lustimas külmas vees

Trepp viis ilussse koopasse- Grotto

Esimene öö kohe viibisime vaatamisväärsuse London Bridge'i parklas. London Bridge oli veel 25 aastat tagasi maaga ühenduses. Lagunes ta ära ühel ilusal jaanuaripäeval, jättes maailma kõige uuemale saarele kaks hirmust värisevat turisti, kes veidi hiljem helikopterig päästeti. Vot.

Kahju on sellest, et ööbisime ise seal parklas, samal ajal kui all rannas toimus pingviinide marss... mida me kahjuks ei näinud. Järgmine päev nägime silti ja pisikesi jalajälgi rannaliival.

London Bridge

Hommikusöögiks kohta otsimas..

... ja koht leitud (2m eemal) :D 

Seiklus jätkus:

The Arch ehk Kaar

Port Campellis tegime väikse jalgsimatka ilusate vaadetega. Pärast sulpstasime vette! Ja siit rannast leidsin mina ka oma vägeva sõrmuse :)

Alumisel pildil näete Loch Ard Gorge'i, kus vanasti puulaevad pidevalt karile sõitsid. See rand kaljude vahel on selle poolest kuulus, et kunagi aastl 1800-midagi pääsesid kaks noort ühest laevahukust ainukesena eluga ja pääsesid tänu sellele, et poiss mööda kaljuserva üles ronis abi kutsuma. Jälle tore fakt :)

Ja hakkavad pihta need apostlid! Esimesed kaks (kolmas keskel, hihiii):

Kaksteist Apostlit on Great Ocean Road'i kõige suurem vaatamisväärsus. Olles neid nüüd läbi turistide hordi näinud, ei ütleks, et nad kuidagi ilusamad oleks kui nt Arch või London Bridge..

Ja ülejäänud viis (jeps, neid on tegelt mingi 7):

Tadaaa^^

 Ühes ööbimiskohas võtsime vihmasabinaga ette retke alla randa ja kõmpisime pärast 384 trepiastet üles tagasi. Hea trenn!

Järgmisel päeval seiklesime vihmametsas, võideldes ämblikuvõrkudega:

Austraallased joovad igal pool kohvi. Isegi rannas! Proovisin järele - täitsa mõnus oli kohvi lürpida ja surfareid vaadata :)

Great Ocean Road'ilt veel rohkem mere poole maha keerates jõudsime teele, kus inimesed olid autodest välja roninud ja vahtisid koos kaameratega puude latvade poole. Peatusime meiegi ning hakkasime ka uudistama ning luuskima ega näinud midagi. Küsisime teiste turistide käest, et mida nad seal uurivad ja saime teada, et koaalat!

Pärast pildistamist jätkasime oma sõitu kiirusega 20 km/h üles vahtides ning avastasime, et see on lausa koaalamets- nägime vähemalt 10 koaalat :)

Nummi-nummi-mõmmi^^ 

Põrutasime aga mööda ookeani teed edasi ja ühelt vaateplatvormilt saime sellise võtte Great Ocean Road'ist ja taevasinisest ookeanist:

 

Matkasime ka ühe kohustusliku kose - Erskine Falls'i - juurde. Peaaegu selle alla kohe. See oli meie teel ainuke kosk, kust päriselt vett alla ka kohises:

Ossu siplemas

 Jalutasime ka ookeaniäärsete linnade randades ja jahisadamates.
Siin Ossu lösutab ja vaatab ookeani, prilliklaasid sinised :D

Kuna sõitsime Great Ocean Road'i tagurpidi (Adelaide poolt Melbourne suunas, mitte algusega Melbsist), siis nägime selle alguse silti hoopis tee lõpus:

Mälestusmärk, millest oli raske teha pilti, ilma, et kellegi Ching-Chungi või Muhamedi pea ka peale ei jäänud :D

 Turismibussidel oli aga see punkt esimeseks peatuseks ja nii nad mälestussamba juurest alla ookeani äärde jõudes asusid pilte plõksima nii endast (ehk siis moodsalt öeldes selfisid) kui ka sõpradest.

Pildi eesmärk oli teha viisakas jäädvustus jäädvustavatest asiaatidest, aga Ossu jäi ka peale :D

Täna jõudsime käia ka kuulsal Bells Beachil, kus toimub iga aasta maailma suurim surfivõistlus Rip Curl Pro. Päris hull rand oma kivimürakatega ja järskude lainetega. Seda randa algajatele surfaritele ei soovitatagi ja nii nägimegi päris proffide esitlusi:

Blogipostitusega selleks korraks kõik, aga surfamise lainel jätkame edasi järgmises postituses ;)

Seniks nautige halba suusailma ja mugige piparkooke, ilusat jõuluootust!