Farmielu Ossu silmade läbi

Grete on oma blogi täitsa unarusse jätnud, hoian teid siis ise meie elu-oluga kursis.

Kirsihooaeg on lõppemas, kahjuks või õnneks. Esialgne plaan siin rahulik kuu veeta, tegemata mitte midagi, ei läinud korda. Sattusime hiiglaslikest kirssidest ekstaasi ning proovisime kõiki teisi  korjamises edestada. Viimastel suurte marjadega põldudel ei tahtnud kohalikele mitte ühtegi kirssi jätta. Eestlaslik ärapanemine ja ahnus tikub isegi nii kaugel kodust esile. Käib töö ja laul koos:

"Kirsse peab hoidma 

külma ja kuuma käes,

kadedus annab sooja

kätele, mis on jääs."

Mandriline kliima on veider: Hommikuti äratab meid 10 kraadi (siiski plussi poolel) ja jääs käed, kella 9-ks on põllul juba 30 kraadi (lõunaks pea 40). Vähemalt järvevesi on ööpäevaringselt 25 : )


Viimastel päevadel on Joe mulle kõikvõimalike töid otsinud. Käisime eile arbuuse kenasti oma vagudesse tagasi sättimas. Askeldasin ja koogutasin seal vagude vahel, kui kuulsin, et kõva austraaliakeelne sõim hakkas pihta. Joe oli poolitanud labidaga tiigermao. Polnudki varem nii mürgist madu katsuda saanud : )

Veganite raevu vältimiseks ma siia poolitatud tapjast pilti panema ei hakka ^^

Üldiselt redback'e (ämblik, kes meid siin kohe esimestel päevadel shokeeris) võib kohata kirsside vahel igapäevaselt. Eesti mõistes hiiglaslikud mustad ämblikud on oma niidiga eriti osavad ja tulevad kärbseid lennult püüdma, rippudes nagu langevarjurid kaabude serva küljes.  Mingid toredad suured valged ämblikud on ka, kes jooksevad väga kiiresti, ent ilmselt ei ole eriti mürgised.  

Tänaseks ülesandeks oli tallede püüdmine ning rõngastamine. Ma pole oma elus midagi nii pehmet ja mõnusat varem katsunud! Kui ma kunagi piisavalt vana ja vägev olen, võtan endale ka lambad! ^.^

Talled Silly ja Sally lambamamma tagant piilumas

Meie tasuta jäätise, karastusjookide, kana ja kala kõrvale on menüüsse lisandunud ka Joe õe tehtud pizzad:

Elu on ilus ja kaktused õitsevad!
Teie Ossu