Praeguse seisuga oleme jõudnud hetke, mil kõik ei ole enam ainult hästi, ning nii mõnigi asi on hakanud meie katkematuid positiivseid emotsioone Austraaliast varjutama. Seoses sellega palus Grete minul (Ossul), kui meie tutvusringkonna ühel negatiivseimal ja pessimistlikumal tegelasel, kirjutada postitus meie Austraalia seikluste varjupoolest ja kõigest muust juhtunud halvast. Võtan pisikeste asjade kuhja, mis mu Kuldmuna täiesti endast välja on viinud, napisõnaliselt kokku.
 |
| Kuldmuna sipelgatega võideldes tuunikala konservi mugimas |
Oleme viimase nädala olnud töötud ja kodutud ning sõitnud maha pea 2500 kilomeetrit, enam ei pane imestama, kui mitme tunni jooksul pole ühtegi linna, järve või kurvi.. Õnneks pakub vaheldust meie Subaru, kes erinevate uhkete vilinate, põrinate, kolksatuste ja värinatega teeb kahtlemata silmad ette meie vanale Nissanile.. See peaks nii mõndagi ütlema:D
Pingeid kasvatas esmaspäev, mil lootust andnud GrainCorpist mitte ükski inimene telefonidele ei vastanud ning meie sõidu Mildurasse täielikult mõttetuks muutis.
 |
| Õnneks saime kõvasti apelsine Mildura kandist. Kuldmuna apelsiniraksus |
Tuleb siiski tõdeda, et päike tõesti teeb imesid. Pühapäevastest toredatest mälestustest basseini ääres sai kiirelt võitu põlenud nahast tingitud ängistus. Tänaseks pole meie punasest nahast enam õnneks jälgegi ning kohalikud alustavad meiega vestlusi järjepidevalt prantsuskeeles.
Meie lõputuna tundunud allakäigu lõpetas teisipäeva õhtul saabunud palk ning nüüd peaks olema meie ellujäämine majanduslikult kindlustatud kuni Casellasse saamiseni. Otsa hakakvad saama hoopis meie avokaadovarud, mis, taevale tänu, lõpetavad meie traditsiooni süüa iga päev lõunaks avokaadosaiu pipraga.
Uurisime eile õhtul veidi siinse linna backpackerite pesemisvõimalusi. Nii saigi vastu võetud otsus küastatada hommikul esimese asjana spaad. Kahjuks läks seegi plaan nihu, kuna koos kukelauluga helistas meile meeldiv Itaalia härrasmees kirsifarmist, kust me eelmisel päeval juhusikult tööd olime käinud küsimas, ning päeva esimese asjana saime hoopis tööd. Spaasse (kus muuhulgas saime külastada ka eukalüptilõhnalist sauna) jõudsime peale seda.
Ootused kirsifarmi kohta olid madalad. 50 km lähimast linnast ja madal palk. Üllatusena tuli onu pakkumine, et tal on majas 4 vaba tuba ideaalsete pesemisvõimalustega ja kui see meile ei sobi, võime ta CamperVanis ka tasuta elada. Eks elame-näeme.
 |
| The Big Cherry |
 |
Siin vahel saab kõvasti rügada
|
 |
Kus on Ossu?
|
 |
Päikeseloojang kirsifarmis
|
No comments:
Post a Comment