Argipäevad ning kangelasteod ämblike ja hanedega

Päevad kirsifarmis veerevad ääretult kiiresti - juba üle nädala oleme siin toimetanud. Ilmad on kuumad ja nii tulebki oma päevi alustada varakult: täna tegime luugid lahti pool kuus. Kuskil poole kümnest on juba keel vestil.. Eile oli ligi 40 kraadi. Tavaliselt kuidagi punnitame kella üheni ära ja siis teeme viietunnise siesta. Enne peab jahutamiseks ka tiigist läbi hüppama (kuigi ka see hakkab maru soojaks minema) ja muidugi mõne limonaadi ära jooma või mõnusa kirsijäätise nahka pistma. Pärast mitmetunnist lösutamist ning palavuse üle kurtmist suundume taas tööle õhtul kuue paiku ja korjame kirsse kuskil paar tundi kuni päikese loojumiseni.

Farmeri stiilinäide

Ja kõik päevad on peaaegu ühesugused.. Peaaegu, sest paar uudist ikka on (muidu ma ju ei oskaksi midagi blogisse kokku keerata :)

Numelt on meie repertuaari lisandunud ka aprikoosid. Jap, need kollased karvased viljad. Meie korjame neid suhteliselt toorelt, sest aprikoosid on järelvalmivad viljad.

Ehk siis kirsid on meie lemmikud, sest neist saab koguaeg suu täis toppida :)

Teine kuum uudis on see, et kolisime autost karavani. Itaalia papid käisid pidevalt meile sellega peale, sest nende arust ei ole autos midagi nii mõnus magada ja ilmselt oli neil mingit projekti ka vaja, sest nad päevad läbi lihtsalt tiksuvad, tossavad nagu korstnad, kulistavad õlut ja ootavad, et me kastid tooks, mida nad ära pakkida saaks. Nad on tegelikult päris naljakad, kutsuvad üksteist koguaeg erinevate nimedega (üks tüüp on näiteks Luca = Steve = Vinnie - võta kinni, mis ta päris nimi on :D ) ja teevad pulli (eelkõige naiste kulul).
Projekt oli karavanisse kolimine eelkõige seetõttu, et see kuut oli väga-väga halvas olukorras. Tundus, et selle kordasaamiseks kulub nädalaid. Ossul viskas kopsu üle maksa päeval, kui leidsime autost sipelgate kolooniad. Papid tõukasid ka veidi takka ja nii Ossu otsustaski, et maksku mis maksab, tema teeb karavani korda. Ja nii hakkasidki nad itaallastega karavanist prahti välja loopima ja seal tähtsalt müttama samal ajal kui ma võileibu tegin :)

Hiljem toodi välja ka survepesur ja siis hakkasid ka minu etteasted. Muu hulgas ka hiidämbliku lömastamine. (Tõsiselt ta oli nii suur nagu peopesa ja karvane... brrrr..)

Samuti leidsime katuseluugi prahi seest musta punase ristiga ämbliku, mille peale Ossu tähtsa näoga lausus, et see on see Austraalia kõige mürgisem ämblik. Kui see junn Sind hammustama peaks, siis vist ära ei kärva, aga vaevled hea mitu päeva.
Nii tuli mul asuda jälle võitlusesse - proovisin teda litsuda nii loodiga kui ka survepesurist uputada. Pole temaga enam kohtunud, ehk siis leidis too oma õnnetu lõpu...

Pärast mõnetunnist müttamist saime karavani puhtaks, itaallased organiseerisid meile nii elektri, kardinad, vaiba kui ka putukatõrjevahendid. Ühendasime karavani ka vee, mille paaki küll vahetevahel täitma peab. Aga elamine tuli täitsa maja moodi!

Meil on majas vesi...

...ja külmkapp!

Meil on mingi kummaline huvi ka lindude vastu. Kirsse noppides tuleb igasugu häid mõtteid ja nii oleme tulnud ka õnnelike kanade kasvatuse peale :D  Siin on ka vist päris rõõmsad kanad ja kuked. Viimased ei taipa kellast mitte midagi ja kirevad päevad läbi, vahet pole kas kell 3 öösel või päeval.

Teised vahvad sellid on haned: need paterdavad mööda õue ja kirsiaeda ringi (ja on kirsside peale väga maiad- söövad otse korvist). Käivad ka vahepeal tiigis ligunemas.
Nõnda kuulsime eile päevase korjamise lõpul päikese tipptunnil hanede hädakisa, nagu neil käiks mingi kätš või on nad niisama endast väljas. Kirsside vahelt välja tulles nägime väikest hanepoega, kes aia taga jõuetult edasi-tagasi jooksis (muide aed on tee ja tiigi vahel) ja tundus hädas olevat- õues oli palav, kõik tema kaaslased olid teiselpool aeda tiigis ligunemas, aga tema millegi pärast sinna minna ei ulatunud. Aia taga vehkisid suured haneemad, kes seda jõuetut väikest hanepoega ka kuidagi aidata ei suutnud.
Ossu otsustas mängida kangelast ja päästa väike hani piinadest..





Ei, ta ei löönud hanel pead maha :D
Ossu marssis hane juurde, haaras tema ümbert kinni ja viskas tolle üle aia. Seda kõike suurte hanede vihase sisina saatel (need rumalukesed arvavad vist end olevat kiskjad vms). Ju siis kartis emahani, et see suur inimeseloom ta pojakesele midagi kurja teeb.
Igatahes pärast kangelaslikku viset hüppasid kõik haned rõõmsalt tiiki sulistama ja end jahutama.

PS! Tegemist on illustreeriva pildiga. Fotol olevad haned ei ole antud intsidendiga seotud!

Ossu kommenteeris: "Hani oli nii pehme, kuum ja kerge."
Pärast lisas veel: "Kui hani oleks minu suurune, siis ta vist kaaluks ainult kaheksa kilo." Nii järgnes meil arutelu, mille järeldusena oletasime, et kui kuskil maailmas on kaheksakilone hani, siis just siin, Austraalias :)