Hüppav lehm ja mõned uudised

Tänane hommik algas nii vahvasti, et pidin seda kohe teiega jagama. Nimelt, uniselt oma kuudist välja tulles ja põllu peale koperdades märkasime mööda hoovi ringi silkavat lehma. Just, ta ei tuterdanud aeglaste kohmakate sammudega, vaid lausa hüpetega. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist on siiski noore pullimullikaga, mitte emase lehmaga.

pildi varastasin google'st

 Pulli nähes asus Ossu taas tegutsema, pannes maha hunniku käes olnud punaseid korve ja hakates jalaga vastu maad taguma, mille peale pullimullikas vaid hullunumalt ringi silkama hakkas - oli ju teisel vabadus käes pärast igavat karjamaal lehmade vahtimist.

pildi varastasin google'st

Meenutas ta aga kangesti Angiet (bossi koera), kes samuti aiast vabadusse sattudes metsikult ringi kargab ja hüppeid sooritab. On ju lustida vaja.
Pullimullikas tahtis vist samuti. Lõbu kestis täpselt nii kaua kui Luca (bossi vend) hoovi peale tuli ning pulli poole sõimlema hakkas: "Larry, Larry!"
Larry tõttas hoopis rõõmsasti meie kuudi poole ning meie kobisime itsitades põllule.

Mõne aja pärast kirsse korjates meenutasid toredat vahejuhtumit hõisked:
"Larry!"
"Muu!"
"Larry!"
"Muuuuuuu!"
See vahva dialoog ajas muigama küll :)

Palju uudiseid meil just ei teki, kuna päevad on kõik ühesugused ja enamasti polegi kursis, millise nädalapäevaga tegemist parajasti on. Praegu (kell pool kuus õhtul) on Ossu põllal ning kui postituse valmis saan, tõttan ka korjele :)

Eile tuli just üks töötaja juurde, neiu Leedust, kes samuti mööda sõites suure kirsi farmi avastas ja kuna hooaeg on täitsa käimas, siis boss ta ka kohe tööle võttis. Ta on varem töötanud Melbourne kohvikus ja täna oli tal täitsa esimene väsitav farmi päev, kus ta vahepeal lihtsalt põllult ära kadus ja boss juba muretsema hakkas. Leidsin ta toast tukkumast :D

Meil ka vaikselt annavad sõrmeotsad juba kirsside korjamisest tunda, aga väga hullult me ei rabele. Teeme ikka puhketunde ka!

Uudistest veel: püksid hakkasid pigistama...
Niiet vaatasin kriitiliselt oma söömisharjumused üle ja jäätist enam iga päev näost sisse ei aja (ainult maitsen Ossu topsist:). Leidsin lähimast linnast (Kyabram, 10 km) ka spordiklubi, kus arvatavasti järgmisest nädalast käima hakkan. Siis hoovis ringi hüpates ei värise maa mu all enam nii hullult kui Larry'l :D

Saime ka kirja Casellast, et peame kohal olema 18. jaanuaril (ja Ossu 19. jaanuaril) tutvustus-/koolituspäeval. Põneeeeeev!
Siit kirsikast plaanimegi lahkuda enne jõule, siis puhkame enne Casellat mõne nädalakese ja teeme oma truu autoga mõned tiirud :)

Aga nüüd tagasi tööle! Teile head algavat nädalavahetust :)
(saadaks teile päikest ka kui saaks:)

Argipäevad ning kangelasteod ämblike ja hanedega

Päevad kirsifarmis veerevad ääretult kiiresti - juba üle nädala oleme siin toimetanud. Ilmad on kuumad ja nii tulebki oma päevi alustada varakult: täna tegime luugid lahti pool kuus. Kuskil poole kümnest on juba keel vestil.. Eile oli ligi 40 kraadi. Tavaliselt kuidagi punnitame kella üheni ära ja siis teeme viietunnise siesta. Enne peab jahutamiseks ka tiigist läbi hüppama (kuigi ka see hakkab maru soojaks minema) ja muidugi mõne limonaadi ära jooma või mõnusa kirsijäätise nahka pistma. Pärast mitmetunnist lösutamist ning palavuse üle kurtmist suundume taas tööle õhtul kuue paiku ja korjame kirsse kuskil paar tundi kuni päikese loojumiseni.

Farmeri stiilinäide

Ja kõik päevad on peaaegu ühesugused.. Peaaegu, sest paar uudist ikka on (muidu ma ju ei oskaksi midagi blogisse kokku keerata :)

Numelt on meie repertuaari lisandunud ka aprikoosid. Jap, need kollased karvased viljad. Meie korjame neid suhteliselt toorelt, sest aprikoosid on järelvalmivad viljad.

Ehk siis kirsid on meie lemmikud, sest neist saab koguaeg suu täis toppida :)

Teine kuum uudis on see, et kolisime autost karavani. Itaalia papid käisid pidevalt meile sellega peale, sest nende arust ei ole autos midagi nii mõnus magada ja ilmselt oli neil mingit projekti ka vaja, sest nad päevad läbi lihtsalt tiksuvad, tossavad nagu korstnad, kulistavad õlut ja ootavad, et me kastid tooks, mida nad ära pakkida saaks. Nad on tegelikult päris naljakad, kutsuvad üksteist koguaeg erinevate nimedega (üks tüüp on näiteks Luca = Steve = Vinnie - võta kinni, mis ta päris nimi on :D ) ja teevad pulli (eelkõige naiste kulul).
Projekt oli karavanisse kolimine eelkõige seetõttu, et see kuut oli väga-väga halvas olukorras. Tundus, et selle kordasaamiseks kulub nädalaid. Ossul viskas kopsu üle maksa päeval, kui leidsime autost sipelgate kolooniad. Papid tõukasid ka veidi takka ja nii Ossu otsustaski, et maksku mis maksab, tema teeb karavani korda. Ja nii hakkasidki nad itaallastega karavanist prahti välja loopima ja seal tähtsalt müttama samal ajal kui ma võileibu tegin :)

Hiljem toodi välja ka survepesur ja siis hakkasid ka minu etteasted. Muu hulgas ka hiidämbliku lömastamine. (Tõsiselt ta oli nii suur nagu peopesa ja karvane... brrrr..)

Samuti leidsime katuseluugi prahi seest musta punase ristiga ämbliku, mille peale Ossu tähtsa näoga lausus, et see on see Austraalia kõige mürgisem ämblik. Kui see junn Sind hammustama peaks, siis vist ära ei kärva, aga vaevled hea mitu päeva.
Nii tuli mul asuda jälle võitlusesse - proovisin teda litsuda nii loodiga kui ka survepesurist uputada. Pole temaga enam kohtunud, ehk siis leidis too oma õnnetu lõpu...

Pärast mõnetunnist müttamist saime karavani puhtaks, itaallased organiseerisid meile nii elektri, kardinad, vaiba kui ka putukatõrjevahendid. Ühendasime karavani ka vee, mille paaki küll vahetevahel täitma peab. Aga elamine tuli täitsa maja moodi!

Meil on majas vesi...

...ja külmkapp!

Meil on mingi kummaline huvi ka lindude vastu. Kirsse noppides tuleb igasugu häid mõtteid ja nii oleme tulnud ka õnnelike kanade kasvatuse peale :D  Siin on ka vist päris rõõmsad kanad ja kuked. Viimased ei taipa kellast mitte midagi ja kirevad päevad läbi, vahet pole kas kell 3 öösel või päeval.

Teised vahvad sellid on haned: need paterdavad mööda õue ja kirsiaeda ringi (ja on kirsside peale väga maiad- söövad otse korvist). Käivad ka vahepeal tiigis ligunemas.
Nõnda kuulsime eile päevase korjamise lõpul päikese tipptunnil hanede hädakisa, nagu neil käiks mingi kätš või on nad niisama endast väljas. Kirsside vahelt välja tulles nägime väikest hanepoega, kes aia taga jõuetult edasi-tagasi jooksis (muide aed on tee ja tiigi vahel) ja tundus hädas olevat- õues oli palav, kõik tema kaaslased olid teiselpool aeda tiigis ligunemas, aga tema millegi pärast sinna minna ei ulatunud. Aia taga vehkisid suured haneemad, kes seda jõuetut väikest hanepoega ka kuidagi aidata ei suutnud.
Ossu otsustas mängida kangelast ja päästa väike hani piinadest..





Ei, ta ei löönud hanel pead maha :D
Ossu marssis hane juurde, haaras tema ümbert kinni ja viskas tolle üle aia. Seda kõike suurte hanede vihase sisina saatel (need rumalukesed arvavad vist end olevat kiskjad vms). Ju siis kartis emahani, et see suur inimeseloom ta pojakesele midagi kurja teeb.
Igatahes pärast kangelaslikku viset hüppasid kõik haned rõõmsalt tiiki sulistama ja end jahutama.

PS! Tegemist on illustreeriva pildiga. Fotol olevad haned ei ole antud intsidendiga seotud!

Ossu kommenteeris: "Hani oli nii pehme, kuum ja kerge."
Pärast lisas veel: "Kui hani oleks minu suurune, siis ta vist kaaluks ainult kaheksa kilo." Nii järgnes meil arutelu, mille järeldusena oletasime, et kui kuskil maailmas on kaheksakilone hani, siis just siin, Austraalias :)

Suured kirsid = suur raha?

Nagu Ossu eelmises postituses ka juba jutustas, oleme omadega jõudnud kirsifarmi "The Big Cherry"

Meie korilasepõli algas päris masendavalt, kuna selgus, et meil puuduvad piisavalt kiired käpad või pole veel okstel piisavalt küpseid kirsse. Nõnda suutsime kahepeale korjata 10 kilo ehk ühe korvi 40 minutiga, tehes tunnitasuks kahepeale veidi üle 12 dollari. Kahepeale!?
Ehk siis, noup, kirssidega rikkaks ei saa...

 Nõnda veetsime esimesed korjetunnid haududes salakavalaid plaane, kuidas siit farmist põgeneda, nii et lahkume viisakalt ja saame ka mõningad dollarid..
Kuna esmaspäevaks olid meil tegelikult veel ühes kirsikas kohad soojas, siis pakkus Ossu välja, et kui ma kirsijäätist pärast tööpäeva saan, jääme siia kuni pühapäevani, vastasel juhul tõmbame kohe lesta. Mõtlesime isegi redutada kuni Casellani kuskil ookeani ääres, elades avokaadofarmis kogutud raha eest, aga...

Pärast mõningaid suurest vihast korjatud kirsikorve lõpetasime tööpäeva ja marssisime bossi juurde. Boss pakkus meile külmikust täiuslikult jahutavaid karastusjooke, kiitis meie korjatud korve ning muuhulgas lubas meile kirsikilo eest paar doltsi rohkem. Minu südame sulatas lõplikult kohapeal valmistatud kirsijäätis. Olime otsustanud - tiksume siin kuni jõuludeni!



Meie tööpäevad algavad päris varakult, kuskil 7 paiku hommikul, ja kestavad päeval umbes üheni. Seejärel on mitu tundi siestat ning õhtul korjame paar tundi veel. Keskpäeva päikesega lähevad kirsid päris luduks ja lehed mähivad nad nii endi sisse (liigse päikese kaitseks), et korjamine on väga ebamugav. See eelnimetatud graafik on meie isetehtud. Võime kirsse korjata ja niisama molutada millal viitsime.

Hoolimata väiksest palgast on meil siin päris mitmeid mugavusi. Lisaks eelmainitud karastusjookidele (Ossu naudib iga päev coca-colat...) ning jäätisele saame väiksest tiigist püüda kala ja kõrvalolevast kanalist isegi krevette! Boss lubas isegi kuked praeks teha, kui need keset ööd liiga palju kirevad :D Munad saame võtta otse kana tagumiku alt ja mööda õue paterdavad ringi armsad haneperekonnad.

Niisama muttidega randa tuterdamas...

Hanepere päikesetõusul kirsse hommikusöögiks noolimas

Täna saime ühe boonuse veel - nimelt tõi boss meile ATV, et saaksime sellega kirsiaia vahel põristades ahneid linde eemale peletada. Nii kui parve lähenemas näeme, põrutame kirsside vahele.



Ossu saab eriti hästi läbi bossi suurema (aga paraja kutsika) Angie'ga, kes koguaeg metsikult hüppab ja mängida proovib. Mulle sobib paremini väike ja rahulik kutsa Wolly, kes hea meelega mu sügamist naudib.
Angie ei püsi pudeliski! Veidi aega tagasi otsustas Angie meie mõnusat autovoodit proovida: natuke sättis ja siis keeras külili, ju siis oli mõnna.. Aga nii kaua kui me ta vihaselt sealt välja käratasime - teisel ju käpad liivased!

Angie: "Noh, tuled muga hullama või?"

Täna oli meil peaaegu vaba päev. Tavalise 12-13 kasti asemel korjasime ainult 6, sest kirsid said otsa! Peab paar päeva ootama, et suured kobarad, mida oleme juba ammu nillinud, valmis saaksid.
Homme on lootust korjata hoopis aprikoose. Juhhuu

Palju siin just ei teeni, aga mõnus koht, kus oodata Casella aegade saabumist. Boss on ka tore, veidi üksildane papi, järjest mõtleb meile boonuseid ja lõbustusi välja ning kutsub meid "The Kids" ehk siis lapsed :D
Kuna ka linnad on suht kaugel - lähim 15 km, siis meil siin elades ei kulugi väga midagi, ainult toidu peale, sest muid lõbustusi siin ei ole :) Need tuleb ise välja mõelda. Ossu näiteks taasavastas Harry Potteri lood, mida ta väga agaralt alailma loeb ja mulle ostsime ühe vahva fitness-ajakirja, mille vahel on tore värvimisraamat (siin on suurte inimeste värviraamatud väga popid - pidi lõõgastav hobi olema:). Nüüd muudkui värvin ja ka Ossul on kõik seitse raamatut kohe läbi..

On ju kaunis kunst?

Elu siin suure kirsi farmis on hea lihtne.. Kõik kulgeb väga rahulikult ja mõnusalt :)
Ja noh, vähemalt jõulupuhkuse raha ajab tänu kirssidele kokku küll ;)

Koguaeg nii hästi ei lähegi... või siis ikka läheb?

Praeguse seisuga oleme jõudnud hetke, mil kõik ei ole enam ainult hästi, ning nii mõnigi asi on hakanud meie katkematuid positiivseid emotsioone Austraaliast varjutama. Seoses sellega palus Grete minul (Ossul), kui meie tutvusringkonna ühel negatiivseimal ja pessimistlikumal tegelasel, kirjutada postitus meie Austraalia seikluste varjupoolest ja kõigest muust juhtunud halvast. Võtan pisikeste asjade kuhja, mis mu Kuldmuna täiesti endast välja on viinud, napisõnaliselt kokku.

Kuldmuna sipelgatega võideldes tuunikala konservi mugimas

Oleme viimase nädala olnud töötud ja kodutud ning sõitnud maha pea 2500 kilomeetrit, enam ei pane imestama, kui mitme tunni jooksul pole ühtegi linna, järve või kurvi.. Õnneks pakub vaheldust meie Subaru, kes erinevate uhkete vilinate, põrinate, kolksatuste ja värinatega teeb kahtlemata silmad ette meie vanale Nissanile.. See peaks nii mõndagi ütlema:D

Pingeid kasvatas esmaspäev, mil lootust andnud GrainCorpist mitte ükski inimene telefonidele ei vastanud ning meie sõidu Mildurasse täielikult mõttetuks muutis.

Õnneks saime kõvasti apelsine Mildura kandist. Kuldmuna apelsiniraksus

Tuleb siiski tõdeda, et päike tõesti teeb imesid.  Pühapäevastest toredatest mälestustest basseini ääres sai kiirelt võitu põlenud nahast tingitud ängistus. Tänaseks pole meie punasest nahast enam õnneks jälgegi ning kohalikud alustavad meiega vestlusi järjepidevalt prantsuskeeles.

Meie lõputuna tundunud allakäigu lõpetas teisipäeva õhtul saabunud palk ning nüüd peaks olema meie ellujäämine majanduslikult kindlustatud kuni Casellasse saamiseni. Otsa hakakvad saama hoopis meie avokaadovarud, mis, taevale tänu, lõpetavad meie traditsiooni süüa iga päev lõunaks avokaadosaiu pipraga.

Uurisime eile õhtul veidi siinse linna backpackerite pesemisvõimalusi. Nii saigi vastu võetud otsus küastatada hommikul esimese asjana spaad. Kahjuks läks seegi plaan nihu, kuna koos kukelauluga helistas meile meeldiv Itaalia härrasmees kirsifarmist, kust me eelmisel päeval juhusikult tööd olime käinud küsimas, ning päeva esimese asjana saime hoopis tööd. Spaasse (kus muuhulgas saime külastada ka eukalüptilõhnalist sauna) jõudsime peale seda.


Ootused kirsifarmi kohta olid madalad. 50 km lähimast linnast ja madal palk. Üllatusena tuli onu pakkumine, et tal on majas 4 vaba tuba ideaalsete pesemisvõimalustega ja kui see meile ei sobi,  võime ta CamperVanis ka tasuta elada. Eks elame-näeme.

The Big Cherry

Siin vahel saab kõvasti rügada

Kus on Ossu?

Päikeseloojang kirsifarmis

Backpackerite mõnus elu

Teed hommikul autoukse ja seejärel ka silma lahti ning esimese asjana näed õues vedelemas munakoori.. Veidike maad hiljem märkad tühjaks mugistatud singipakki.

Selline on backpackerite elu... Keegi võib lihtsalt Su prügikoti öösel laiali lammutada ja sellega hullama hakata. Täitsa lõbus isegi. Jama ainult selles, et praht tuleb endal pärast uuesti kokku korjata, et mitte ebaviisakat läbu endast maha jätta.

Muidu on autos elamine üllatavalt mõnus. Vaba tunne on kohe. Ühel ööl magad ühes kohas, teisel ööl kuskil mujal. Njah, meil tuleb juba kolmas öö sama jõe ääres, sest siin on lihtsalt niivõrd mõnna.

Selline kuudike meil ongi 

Mõnnnnnnaaaa

 Ilmad on väga soojad, lausa kuumad, niiet väga kaua põõnata ei saa- palav hakkab.

Põhjapool olles kallas pidevalt nagu oavarrest ja ühel vihmasel ööl tuli mul siiski loll mõte aken veidike lahti teha, et õhk läbi käiks. Aga see süsteem jäi kinni! Mängisime aknaga niikaua kui ta täiesti lahti jäi. Ja pärast kirusime. Katsed akent elule äratada jäid tulemuseta ja nii tegimegi padjapüürist ja rätikust barrikaadi ning arvasime, et peame järgmine päev 460$ ilma jääma, et see aken kuskil töökojas korda teha.

Järgmisel päeval pärast mõningast jahedat sõitmist lahtise aknaga, otsustas Ossu uuesti proovida ja ennäe imet: aken oli ise korda kolksunud ja saime selle üles tõsta! Enam seda akent lahti ei tee, enne teeme ukse :D

Selliste ilmadega nagu siin, on väga mõnus autos elada. Midagi ei kulu, aga oled vaba nagu tigu.

Täna käisime Red Cliff-il - selle kandi ainsat vaatamisväärsust uudistamas. Päris mõttetu punane kallas oli. Sõime kaasavõetud krõpsud ära ja kobisime tagasi autosse :D

Toitu säilitame jääkuubikutega külmakastis ja valmistame peeneid roogi gaasipriimusel:

Kindlasti huvitab teid ka kuidas me ennast peseme ja vetsus käime.

Kuna me päev otsa kuskil ringi tiirutame, siis vetsuprobleemi küll ei teki. Austraalias on lihtsalt igal pool TASUTA vetsud koos WC-PABERIGA, nii uskumatu kui see ka poleks. Noh, ja loomulikult saab veidi põõsas ka käidud. Aga pimedas väga ei julge, hirmus oleks, kui madu tagumikust hammustaks :D

Mis puutub madudesse, siis see Mildura kant pidi suurte madude poolest kuulus olema. Õnneks või kahjuks pole siiani veel ühegagi kohtunud.

Enda pesemiseks ja jahutamiseks oleme avastanud avalikud basseinid, mis mõningatest kohtades on isegi tasuta. Siin Mildura kandis maksavad enamasti 3,20$ nägu. Tasulistes on duširuumides ka soe vesi ja muidu mõnusam.

Basseinide ääres on niisama mõnus ka lösutada ja ennast jahutamas käia. Täna istusime pea 4h ühe basseini sees ja ääres. Ühtlasi laadisime riietusruumis täis läpaka aku ning telefone laeme sõidu ajal autolaadijaga.

Stiilinäide basseinis sulistamisest:

Reedel oli Griffithi kandis natuke külm: hüppasime korraks basseini ja pärast kohe külma duši alla. Vähemalt saime puhtaks :D

Tööd nädalavahetusel teravilja töötlusesse väga otsida ei saa. Käisime eile ühel platsil kohal, aga tundus, et seal mingit kontori laadset asja ei olnud, käis vaid kibe töö õues. Helistasime igaks juhuks ühele tüübile, aga see oli vist vale tüüp, sest ta ütles, et neil on mingid spets värbamise inimesed.

Homme helistame uuesti sellele tüübile, kellega reedel rääkisime ja proovime veel nihverdada, äkki meie unistus täitub ja saame teravilja :)

Tervitused Rudolf Punaninalt ja Rändtirtsult :)

Vurasime 1000 km, et saada töö Casellas

Alates eelmisest postitamisest on meil juhtunud nii mõndagi. Nagu lubatud sai, tuleb seekord juttu meie tööplaanidest.

Juba Eestis olles oli mul mõningast eeltööd tehes selgunud Austraalia backpackerite nii öelda kuumad kohad, kus pidavat olema suhteliselt lihtne töö ja võimas palk. Üheks nendest on veinitööstus (mitte viinamarjade korjamine, vaid nendest veini tegemine), eelkõige Casella: Austraalia veinide kuningas. Teate ju küll, need on need kollase hüppava känguru logoga Yellow Tail  veinid, mida ka Eestiski väga mõistliku hinnaga saab (isegi Babybackis:)

Viinamarjaistandus õhtupäikeses

Casellasse me ennast sebida proovisimegi. Veinihooaeg algab siin küll alles jaanuaris, aga varasemast olin kuulnud, et kandideerimine hakab peale juba millalgi oktoobris. Nii ma seal Casella lehel pidevalt luuskimas käisin, et millal avatakse avalduste esitamise voor. Täitsime meiegi avaldused ära ja umbes nädala pärast saime kõne, et meid on oodatud töövestlusele, mis toimub Griffithis järgmisel reedel hommikul kell 9!

Olime juba sellest väga elevil. Samas saime teada, et avokaadofarmis jätkub tööd veel umbes nädalaks, kuid ees ootasid vihmased päevad, kui avokaadosid väga pakkida ei olnud. Nii saime vabaks juba kolmapäeva pärastlõunal. Otsustasime panna ajama Griffithi poole ehk 1000 km edelasse, kus ei olnud meid ootamas järgmiseks nädalaks mitte ühtegi tööd, vaid oli ainult üks veel kaheldava väärtusega tööots, mis pidi nagunii algama alles jaanuaris. AGA kes ei riski, see veini ei tee ;)

Austraalia teedel on igasuguseid huvitavaid märke: siin vist kõige populaarsem

1000 km teele jäi ka huvitavalt reisivaid koeri. Sydney lähedal nägime koguni mootorrattal istuvat koera, kellel oli mõnus nägu ja päikseprillid ees :)

Pärast mõningasi seiklusi (sealhulgas vihmasel ööl lahtise aknaga autos magamine ja sõidu ajal taga voodis võileibade tegemine) jõudsime Griffithisse juba neljapäeva õhtul. Vaatasime maja üle, kus hirmus tööintervjuu järgmine hommik algama pidi, ning otsisime ööbimiskoha, mis pimedas tundus suht eralduses, aga päeval suisa kesklinnas.

Hommik algas kõhus keeramisega, sest tööintervjuu ometi ajab närvi ja sunnib mõnda aega enne seda tualetis istuma :D Õnneks olime facebookis Eestlased Austraalias enne pisut luuskinud ja infot otsinud, mis meid ees ootab. Mõtlesime välja oma "müügikõned" ja motivatsiooni.


CASELLASSE KANDIDEERIMISE SEIKLUSED:

Kohale jõudes visati meile ette posu lehti, mida kõike täitma pidi, sh terviseküsimused, pangaandmed, keeletest ja veel pangaandmeid.. Lisaks pidime panema mingi paberitüki keelele (alkotest) ja pissima purki (narkotest). Järgnes vererõhu, pikkuse, kaalu ja sõrmede haarde mõõtmine ning seejärel sai teha ka naha märjaks. Füüsilisel testil pidi ennast igatepidi painutama, kätekõverdusi tegema, kükkima, kõhulihaseid ja seljalihaseid pingutama, redelist üles-alla ronima ning 25 kg kasti teise toa otsa vedima...
Kõlab nagu kosmonaudi treening, et hakkad Casella asemel Marsile minema, aga tegelikult polnud hullu midagi. Ise ma tunnen ennast siin Aussis nagu lodev sült, aga tegelikult olin üllatavalt heas vormis ja sooritasin testi maksimumtulemustega. See andis küsimustevooruks enesekindlust juurde.

Intervjuul naeratasingi terve aja lollaka näoga ja puterdasin suvalisi asju. Mul oli isegi päris lõbus seal ja paistis, et neljal intervjueerijal ka. Kõik kõkutasid seal :D
Intervjuul räägiti palgast (mis muidu on 27$ tunnis, öises vahetuses 34$ ja ületunnid poole suuremad- hea soe koht ju:), töö sisust (põhimõtteliselt saab kogu veini valmistamise protsessis osaleda) ja uuriti ka tervise kohta. Samuti anti võimalus ka "müügikõneks", kus ma enda põhiliseks trumbiks tõin selle, et olen töökas eestlane ja väga heas vormis :D
Kusjuures nad vist värbavad seal pea kõik eestlased, kes kandideerivad, kuna seal on iga aasta pooled töötajad eestlased - järelikult nad teavad, kui tublid me oleme :)

Pärast mind oli Ossu kord. Ossu jauras seal oma öösel töötamise ja tõstukijuhi kogemusest ning kaitseväe pikkadest päevadest. Õnneks veeres Ossu sealt ruumist välja õnneliku näoga - tundus, et läks hästi.

Meie põhiliseks motivatsiooni argumendiks oli see, et sõitsime ainuüksi tööintervjuu pärast läbi 1000 km. Pärast seda, kui ma neile ütlesin, et me koguni nii kaugelt tuleme, küsis komisjoni tädi: "Kas te tulite lennukiga või?!"

Intervjuu lõpus öeldi aga meile mõlemale, et vastuse saab mõne nädala jooksul, kuna neil veel väga palju kandidaate vaja läbi interjueerida ja katsetada. Nüüd arvasime mõlemad, et noh, ju siis nii hästi ikka ei läinud ja sinna me küll ei saa, kuna teised eestlased värvati kohe samal päeval.. Aga lootust veel ei heitnud ja jäime ukse taha veidikeseks tiksuma.

Pärast paari minutit kui olime konkuretidega koos seal ooteruumis passinud, tuli ruumist välja tädi ja kutsus meid koos tagasi tuppa. Meile teatati, et oleme saanud selle töö ja et meil oleks vaja veel veidi inglise keelt harjutada ning et Ossu peaks neile helistama, kui NSW forklift'i (ehk tõstukijuhi) paberid tehtud saab. Olime sigaõnnelikud ning tänasime neid täiega.

Ruumist väljusime hüpetega ja suurest õnnest põrkamine jätkus ka õues:

Taustal on maja, kus tööintervjuud ja katsed toimusid

Pärast premeerisime ennast loomulikult sushiga:

Njämmmmmmmm

Tegime kõne ka ühte teravilja värbamise firmasse (kuna Victoria kandis hooaeg alles hakkab), kust pärast mõningast vestlust lubati meile helistada tagasi järgmise nädala alguses. Victorias pidid praeguse ajal päris kõvad vihmad olema, nii et ei tea, millal vilja lõikamine algab.
Küsisime ka tüübilt, kus nad täpsemalt asuvad, et me sõidame kohe kohale :D

Ja siin me nüüd olemegi- Milduras, mis on täpselt New South Wales'i ja Victoria vahel. Jõgi, mis läbi selle linnakese voolab, poolitabki kahte osariiki. Me sättisime ennast armsasse kohta Victoria poolsele jõekaldale.

Welcome to Victoria! Uus osariik meie teekonnal.

Meie tänane hotell

Kui nüüd saaks veel teravilja ka, siis oleksid vist kõik meie Asutraalia unistused täitunud, sest ka selles valdkonnas on väga hea võimalus hästi teenida (samuti 27$ tunnis). Nii et hoidke meile pöialt ;)

Me ei plaani siiski nagu linnukesed nokad õieli tööd ootama jääma, vaid võtame ka ise ühendust kohalike farmeritega, ehk joppab. Kui saaks siin teraviljas tööd, siis peaks seda jätkuma kuskil detsebri lõpuni.

Uuel aastal suundume aga tagasi Griffithisse, mis pidavat olema itaallasi ja maffiat täis koht. Noh, vähemalt madusid ei pea kartma!

Maakate vabad päevad

Selles postituses räägin teile siis meie esimesest nädalavahetusest Austraalia maakohas. Koht, kus enamasti tegutseme (kuna elame autos, siis aadressi meil ju ei ole), on ookeaniäärne külake Stuarts Point. Siin on üks pood, kohvik, raamatukogu ja bensukas. Tilluke küla küll, aga see on ookeani ääres! 

Õnneks meil sel nädalavahetusel ilmaga joppas ja saime palju viibida õues.

Kuna soovisime hirmsasti koaalasid näha, siis laupäeval võtsime suuna Billabong Koala and Wildlife Parki, mis on nagu väike loomaaed, kus peale koaalade ka teisi vahvaid loomakesi näha ja patsutada saab. Selle loomaaia juures oli väga põnev see, et iga tund toimus erinevate loomade tutvustus. Väga palju sai seal sügada väikseid känguruid, minnes ise neile aedikusse seltsiks. 

Just another lazy saturday with my homie...

Esimene tutvustus oli loomaaia dinosauruse ehk 4,6m krokodill Shreki kohta, kes kaalus koguni pool tonni ja oli oma liigi kohta isegi pisike (kuid natuke paks) poiss. Täitsa armas ju? 

Vahva oli vaadata kuidas ta oma lühikeste jalakestega end basseinist välja proovis vedida.

Täiesti juhuslikult mööda kõndides tutvusime ka papagoidega, kui eemalt kostuva "hello" poole pöördusime ja seda ei öelnud mitte talitaja, vaid papagoi ise. Tervitasime teda vastu ja tema küsis "how are you", mille peale me vastasime, et "fine thanks and you" ja selle peale lasi papagoi ikka oma küsimusega edasi kuni mingi hetk ütles ta ka "bye". Tark lind :)

Kuredki on austraalias väga suured ja värvilised:

Uudistasime ka madusid, keda meil ka patsutada lubati. Ossu isegi silitas neid, aga ma hüppasin kohe hirmunult neist võimalikult kaugele, mille peale rahvas ainult itsitas. Ma ei suuda neid vahtidagi, rääkimata nende katsumisest. Brrrrr....

Ossu oli väga vaimustuses ka lumeleoparditest:

Lumeleopardite naabriteks olid vahvad häbelikud punase panda kaksikud, keda talitaja söögiga välja meelitas. Nad olid eriti mõnsad. See pikk kohev saba on neil nagu tekiks- kui öösel külm hakkab, tõmbavad saba ümber. Ülimõnus ju :)

Nii armsasti sööb oma käpakeste vahelt

Mulle meeldisid väga ka surikaadid. Mis multikast nad nüüd olidki?

Lebooooo...

Loomulikult ei saa Austraalias üle ega ümber koaaladest. Kas teadsite, et koaalad elavad põhiliselt siin, Ida-Austraalias? Siin on nimelt just õiget sorti eukalüptipuud, mida koaalad armastavad. Pole siiani õnnestunud koaalasid vabas looduses näha, küll aga tahaks. Nad magavad 24h kohta umbes 20h, sest eukalüptipuu lehed, mida nad peamiselt söövad, annavad neile nii vähe energiat, et nad jaksavad ainult paar tundi üleval istuda ja natuke puu otsas kõrgemale ronida. Sellepärast neid väga ei kohtagi, nad lihtsalt tukuvad kuskil kõrgustes.

Vaatasime ka ämblik-ahvide jõu- ja ilunumbreid:

Pärast mitmetunnist loomaaias tuiamist läksid meil kõhud tühjaks. Tekkis friikartulite isu, kuna loomaaia kohvikust levis mõnusaid rasvaseid aroome. Otsustasime külastada "Hungry Jack's" kiirrestorani, mis on nagu kohalik Hesburger või Macdonalds. Friikad olid tõesti normaalsed. Üllatav oli see, et eine koos jäätisega oli u 4$ odavam, kui ilma jäätiseta eine :D

 

Pärast suuremat poodlemist ja nädala jagu toidu ette ostmist (mis läks maksma u 80$), tulime koju ja asusime tegema avokaadopastat, mida siis muud :D
Selleks keetsime makaronid, viimasel minutil lisasime tükeldatud sibula ja küüslaugu. Purustasime ühe avokaado, maitsestasime soola ja pipraga ning lisasime parajalt parmesani juustu.
Selline ta tuli:

Njämmma

Tänane päev algas randa minekuga, kuna päike hakkas varakult autot kuumaks kütma.
Rannas oli veidi tuuline, liivad laulsid ja peale meie oli umbes kolm inimest ning kolm koera. Korjasime merikarpe, lösutasime niisama ning põrkasime vastu laineid. Ookean kohises, aga lained ei tõmmanud nii kõvasti kui nt Indias või Portgalis. Vesi oli natuke jahe, aga vähemalt oli lõbus ja väga lõõgastav!

Pärast paaritunnist rannaskäiku hakkas Ossu nihelema ja soovis juba uusi maid uudistama minna. Siin Stuarts Pointis olevat üks kõrge mägi - 498 m - kuhu otsa, saab autoga sõita. Mõeldud-tehtud.

Mäe tipus olevale vaateplatvormile sõitsime ligi tund aega. Vahepeal ühes kohas peatudes saime juhiseid ka ühelt vahvalt vanapaarilt (muidu oleksime vist ära eksinud, sest googlemapsist ei saanud eriti midagi kõrgustest aru), keda kohtasime uuesti ka hiljem vaateplatvormil. Rohkem rahvast seal ei näinudki. Tee oli samuti päris kitsas ja veits kõhe.
Siin mõningad vaated:

Eukalüptimets ehk siin võib leiduda koaalasid

Mägitee

Pärast mäe otsas käiku hakkas kõht juba tühjaks minema ning nagu ilusale suvepäevale kohane, tuli osta jäätist. Seda me siin Stuarts Pointis teha ei viitsinud, vaid sõitsime lähedalasuvasse külakesse Scotts Head, kust avanesid samuti väga kaunid pildid:





Selline meie mõnus nädalavahetus oligi. Järgmine tuleb juba arvatavasti uues kohas ja liigume omadega lõunasse. Uutest tööplaanidest saate teada meie järmises postituses ;)
Seniks, head ööd, meie peame ärkama juba kell 6 :)