Viimane Sardiinia seiklus

Nüüdseks olen küll juba veidi üle kuu Eestimaa pinnal olnud, ent tänu soojale Eesti suvele ja enda lollile mõistusele (mis autovõtme arvuti USB auku torkas ja läpaka ära lõhkus) on selle mahuka sissekande kirjutamine veninud.

Ongi viimane aeg oma Sardiinia mälestused kirja panna, enne kui pisiasjad ununema kipuvad...

Viimaseks Sardiinia seikluseks ühines minuga Kadi, kellega me poolele saarele tiiru peale tegime. Minu bionda arragosta ("blond vähk" nagu ütles meie Olbia-giid). Marsruudiks Fertilia-Bosa-Nuoro-Cala Gonone-Cala Liberotto-Olbia-Castelsardo-Sassari-Alghero.

Otsustasime teha suhteliselt hulljulge matka, hääletades ja mõningatel öödel magades rannas lageda taeva all. Broneerisime ööbimiskohad neljal ööl, ülejäänud kolmel improviseerisime.





Rännak tõotas tulla huvitava ilmaga- meie esimesel hommikul sadas nimelt vihma ja polnud kuigi soe. Ööbisime lennujaama lähedal Fertilias ning järgmisel päeval (väikese kõrvalhüppega ka Alghero vanalinna, Illy kohvikusse ja ühte kirikusse) sõitsime sinise bussiga mööda rannikut Bosasse. Millised vaated! Terve tee ühel pool võimsad mäed ning teisel sillerdav Vahemeri. Mi piace!

Bosasse jõudes otsustasime kõigepealt ronida linna äärel kõrguva lossi otsa, kust avanes kaunis pilt majadele, läbi linna looklevale jõele (ainus navigeeritav Sardiinia jõgi muideks) ning kaljude vahel paistvale merele.

Foto Bosast läbi kellegi kauni rõdu

Tagasi alla läksime läbi linna, kitsaste tänavakeste vahelt. Tõeline Itaalia idüll. Nunnud värvilised majad, pesud akendest välja rippumas, lillepotid. Siesta aegne vaikus, mida täiendab ühest lahtisest aknast kostuvad itaalia-keelsed ballaadid. Aeg justkui peatus.

Bosas ringi jalutades sõime ära ka Katsi jaoks esimese eheda Itaalia jäätise. Mmm..

Pärast jalutuskäike linna vahel, poodide ja kirikute külastusi otsisime üles burksiputka, kust saime kaasa koheva saiaga panini'd. Pimeduse saabumise tõttu alustasime ka ööbimispaiga otsinguid. Polnud parimat kohta kui nurgatagune, ent piisavalt linnale lähedal paiknev mereäärne hunnik tardunud laavat. Ei tundunud just parim mõte kivi peal magada, ent pärast mõningast veeretamist otsustasime, et kärab küll ja ehitasime pesa valmis. Kui ilus oli otsida tähistaevast Suurt Vankrit ning kuulata mõned meetrid all pool loksuvat merd...

Järgmisel päeval ootas meid matk teisele poole saart- Cala Gononesse, kuhu pidime jõudma õhtul hiljemalt kella kümneks. Oli pühapäev, mis tähendas ka seda, et bussiliiklus oli äärmiselt hõre. Algul õnnestus meil bussiga sõita umbes 20 kilomeetrit Bosast sisemaa poole Macomeri, mis oli äärmiselt tühi ja mõttetu koht. Sealt edasi plaanisime hääletada Nuorosse. Mõeldud-tehtud.

Arvasin küll, et kuna üks meist on bionda (maakeeli blondiin), osutub auto peale saamine ülilihtsaks, arvestades seda, et igal pool pidevalt hõisati "Ciao, bionda!" ning lehvitati-signaalitati. Aga säh sulle. Passisime päikese käes kohe tükk aega. Vähemalt olid vaated ilusad.

Saime peagi auto peale, ent 55-st kilomeetrist õnnestus selle macchina'ga läbida vaid viis. Jätkasime vapralt hääletamist, kuni peatus meie kõrval carabinieri ehk siis politsei. Okou. Autost astus välja äärmiselt kentsakas riietuses pontsakas mees, kellel olid jalas ratsutaja saapad ja liibuvad punased retuusid. Seda vaatepilti nähes oli raske jääda tõsiseks. Järgnesid ranged küsimused, et mis me seal tee ääres teeme ja et kas me ikka täisealised oleme ja kas ikka bussid sõidavad. Olin algul päris hirmul, et mis meist nüüd saab, ja vastasin päris aralt. Kuni lõpuks hakkasime rääkima hoopis ülikoolist ning juuni alguse kohta tavatust Sardiinia ilmast. Kõik kulges hästi, carabinieri'd soovitasid meil olla ettevaatlikud ja lohutasin ka neid pipragaasi olemasoluga ning lõpuks soovisid nad meile naeratades edu ja sõitsid edasi. Mõtlesime veel, et kuramus, kui nad samas suunas lähevad, siis miks nad meid peale ei võinud võtta :D

Õnneks saime ka peagi auto peale. Kahe macchina'ga jõudime edukalt Nuorosse. Esimeses neist olid meie reisikaaslasteks kaks noormeest ning teises vanem paarike krõpsude logoga minibussiga, kes olid hullult lõbusad ja sõbralikud. Terve tee möödus lihtsalt naerukrampides. Lõpuks soovitasid nad meile Nuoros ka head gelateria't, kuhu me kohe jäätisenäljastena jooksime.

Nuoro peaväljakul töllerdamas

Pärast mõningast linna vahel kakerdamist mõtlesime, et aitab tänaseks hääletamisest, et lähme Cala Gononesse hoopis bussiga. Kontrollisin netist kümme korda vähemalt bussi aja üle ning uurisin ka bussipeatuses oleva paberi pealt, ent mida ei tulnud, oli tore sinine buss. 

Nüüd oli meil veel jäänud poolteist tundi, et läbida umbes 25 kilomeetrit ja jõuda õigeks ajaks Cala Gononesse. Mul tükkis täitsa masendus peale. Kell oli juba palju. Hakkasime aga Google mapsi abiga linna äärde vantsima. Tundu, et linn on lõputu ja tee oli väga mägine. Et vältida mägiteedel kakerdamist hakkasime hääletama juba ühel väga keerulisel ristmikul. "Julgust" lisas ka tee ääres vedelev ussikorjus. Ajas isegi naerma, kui p*rses me omadega olime. Õnneks keset jõledat ristmikku ja ussi jäänukit korjas meid peale üks macchina, kes meid umbes 10 km edasi sõidutas.

Järgmised 10 kilti läbisime ühe sõbraliku noormehega, kes mugis mingeid ploomilaadseid kollaseid puuvilju (mille nime ma küll vähemalt kolm korda talt küsisin, kuid ikka ära unustasin ) ja nagu itaallastele ikka kombeks, pakkus ta neid meilegi. "Mangi-mangi!" Söö-söö nüüd!

Mööda mägiteed alla mere poole sõites hakkas paistma võrratu Cala Gonone. Päike oli küll juba loojumas ja meri oli juba ühtlaselt hall, aga see kuurort-linnake nägi välja küll väga maagiline. Sõbralik poiss viis meid täpselt kämpingu ette. Kämpingus pakuti meile veel Sardiinia küpsise moodi apelsinimaitselist maiustust aranzada't. Tänu itaallaste jäägitule abivalmidusele muutus nukker päev toredaks õhtupoolikuks.

Õhtul hiljem tegime tiiru linnakeses, mis muide ka lambivalguses ääretult ilus välja nägi oma vette peegelduvate tulekestega. Jalutasime ringi ja sõime ära suured pizzad. Kastsime varbad esimest korda meie reisi jooksul Vahemerre ja lasime tillukestel valgetel kividel, mis moodustasid rannaliiva, oma taldu masseerida. 

Flaieril kirjas: "Te olete siin." Jap, seal me olimegi.

Järgmisel hommikul otsustasime minna kruiisile mööda maailma ilusamaid randu. Meid kutsus oma müügipunkti üks mees, kes meile sellise ülalnäidatud flaieri kätte pistis ja oma ilusate piltidega meid kummipaadiga kruiisile lennutas. Saime valida suure laeva ja kummipaadi vahel. Valisime viimase, mis oli küll kallim, aga mis viis meid koobastesse ning andis suurema liikumisvabaduse, kuna pardal koos kapten Paologa oli meid üheksa (peale minu ja Katsi Hollandi paar, Austraalia paar ja Inglismaa paar). Kohe alguses Paologa kohtudes oli talle öeldud, et Grete räägib itaalia keelt ja terve sõidu rääkis ta minuga itaalia- ning kõikide teistega inglise keeles, arvas, et ma vist seda viimast ei oska. Ega ma talle ei öelnud ka, saingi rohkem itaalia keelt praktiseerida.

Kats koopas ujumas

Kui võimsad olid kaljud mere ääres ja kui põnevad koopad, kus vesi osades kohtades justkui helendas. Ühes koopas oli võimalus ka ujuma minna, ent vesi oli ikka enamuse jaoks liiga külm. Küll aga oli meie pardal üks vapper Eesti tüdruk, kes pärast mõningast utsitamist vette sulpsas ja ülipõnevas kohas ujuda sai. Loomulikult oli see minu Katsik!

Pidevalt imestasime, kui erksinine saab olla merevesi ja kui ilusad võivad olla rannad. Saime lesida kokku 3 biitšis: Cala Mariolu, Cala Biriola ning Cala Luna. Ainult viimasesse oleks pääsenud ka muu liiklusvahendiga, näiteks jalgratas või auto. Ülejäänud kahte saime vaid mere kaudu, kuna need rannad paiknesid kaljude ja mere vahel.

Paadis saime lösutada kahekesi tagaosas ja lamaskledes päikest võtta nagu VIPid, kuna teised istusid kõik paadi eesosas. Nautisime jahutavat meretuult ning nägime ka delfiine. Kadi ja kapten Paolo olid ainukesed, kes nägid delfiini hüppamas, ülejäänud said vilksamisi kaugelt näha delfiinide läikivat halli keret.

Oli äärmiselt tore ja lõõgastav kruiis, mis võttis aega peaaegu terve päeva. Õhtul sõime veel jäätist ja käisime poes ning asusime ööbimispaika otsima. Selleks kõmpisime linnakesest välja. Leidsime kaljunukitaguse ranna, kus oli tavaline liiv ja ka linnatuled polnud kaugel. Panime püsti pikniku, kus mugisime saia, sinki ja salatit. Elu tundus ilus.

Öösel aga avastasime, et tavaline liiv polnud magamiseks sugugi hea pinnas. Nimelt hakkas see öösel hullusti tolmutama, nii et hommikul ärgates olid kõik kohad liiva täis. Mingisse sügavasse unne ma selle liivatormi tõttu öösel ei jäänudki. Hommikul oli aga veel üks üllatus meile varuks: meie eelmise õhtu söögi jäänused olid kattunud kärbestega. Päris vastik. 

Küll aga oli ka midagi ilusat. Kaunis päikesetõus rannas, mida ma ereduse (ja liiva täis silmade) tõttu suutsin näha vilksamisi, aga millest Kats ilusa fotoseeria tegi.

Foto nagu maal

Hommikul nautisime cappuccinot ja cornetti'sid merevaatega baaris ning peagi seadsime end ka minekule. Eesmärgiks oli õhtuks Olbia kanti jõuda. Sõitsime bussiga veidi sisemaale Dorgalisse, kus polnud midagi erilist, tegime vaid mõned turistipildid ja asusime hääletama põhja poole. 

Meid korjas peale üks kummaline mees, kes tundus väga tagasihoidlik. Rääkis veidi kohkunult, sõitis äärmiselt ettevaatlikult ja kommenteeris ka näiteks seda, et tsikliga sõita on väga ohtlik. Muu hulgas küsis ta meilt loomulikult, et kui vanad me oleme ja kas meil fidanzato'd (poiss-sõbrad) on. Sardiinlased peavad nimelt noorte neidude hääletamist väga riskantseks tegevuseks. Onu soovitas meil sõita bussiga.

Mehel oli pardal ka väike peni, kelle nimi oli Lilla. Ülinunnu kutsa, kellele meeldis väga kõike limpsida.

Jõudsime rõõmsasti Oroseisse, kust edasi võtsime bussi. Otsustasime maha minna Cala Liberottos, sest ka seal pidi kena rand olema. Mõned tunnid peesitasime ülikuumal liival ja Kats nägi ka esimest korda ära tüütud Maroko ning Senegali kaupmehed, kes igasugust träni (alates täispuhutavatest rannapallidest kuni kulinateni välja) müüsid. Kui osta pole soovi, tuleb nendega väga konkreetne olla ning karmilt  "NO, grazie!" karjuda.

Cala Liberotto

Järgmiseks suundusime Olbia poole sõitvale bussile. Otsustasime tegelikult minna maha ühes nunnus kohakeses enne Olbiat, aga kuna olime ainsad tahtjad ning ei tõusnud õigel ajal püsti, sõitis bussijuht kohakesest agaralt mööda ning lõpetasime siiski Olbias.

Sõime pizzat ja rääkisime toreda pizzameistriga juttu ning oligi juba õhtu käes. Pidime leidma oma viimase magamiskoha lageda taeva all. Olbias tundus see võimatu missioonina, kuna tegu on tööstuslinnaga ja kõik biitšid on linnast väljas. Pizzameistri soovitusel võtsime bussi Golfo degli Aranci poole, kus olevat palju väikseid randu.

Jõudes ühele rannalapile avastasime, et see on ikka maruväike ja inimeste majad paiknevad põhimõtteliselt mere ääres. Järgmisele biitšile oleksime saanud aga järgmise bussiga, mis oleks läinud alles tunni pärast ja poleks meile taganud mingit garantiid, et viiks meid vähem asustamata randa. Niisiis otsisime, mis me otsisime, aga lõpuks leidsime päris mõnusa nurgakese kahe rannaosa vahel, mis mõlemalt poolt eraldas kividega ja selja tagant mingi mahajäetud maja aiaga. Pidevalt möödusid meist kaks üksteist taga ajavat väikest peni, kord ühelt, kord teiselt poolt ja neid meie laager ei paistnud üldse huvitavat.

Kats istumas meie pesas

Oli suhteliselt tuulevaikne kohake, vaatasime tähti, siblivaid nahkhiiri ja mööduvaid koomiksitegelaste piltidega reisilaevu. See oli mu unerohkeim öö lageda taeva all. 

Järgmisel päeval suutis Sardiinia sinine bussiliiklus meid jälle üllatada- hommikul vaatasime baarist bussiaegu ja oleks peaaegu ära ostnud piletidki, ent mida ei tulnud, oli jälle buss... Läksime uuesti aegu vaatama ning avastasime, et meie bussi ajad olid plaanilt sõna otseses mõttes maha tõmmatud. Midaaaa?!?! 

Mis seal siis ikka, tegime end ühe baari vetsus korda, söime hommikusöögi ja... leidsime sealtsamast sõbra. Ignazio, sõbraliku härra, kes oma vabal päeval oli nõus meie aega sisustama. Kõmpisime temaga läbi Olbia vaatamisväärsused: piazza'd, kirikud ja promenaadid. Ta viis meid linna odavaimasse toidupoodi ning ootas meid kannatlikult, kuni me riidepoodides tuhnisime.

Mina, Ignazio ja Kadi pärast matka meie "kodubaaris"

Ilm oli palav. Mugisime Olbia peaväljakul gelatot ning tegime pika tiiru mööda siesta-aegset unist linna.

Pärast saatis Ignazio meid bussile ja oli meie kottide all nagu koormaeesel. Kõige selle juures oli ta väga õnnelik, et meile oma kodulinna tutvustada sai. 

Hüppasime jällegi bussile ja võtsime suuna Castelsardo poole, kuhu olime broneerinud toa ühes bed&breakfast'is. Sõit Olbiast Castelsardosse võttis aega ligi kolm tundi. Ma ei jõudnud ära oodata, millal Katsile oma lemmik Sardiinia linna näidata saan.

Meie Castelsardo elutuba

B&B'sse jõudes selgus, et me polegi enda käsutusse saanud ainult ühte tuba, vaid lausa terve kahekorruselise korteri. Meil oli oma elutuba koos Sardiinia teemaliste raamatute ja Castelsardole iseloomulike punutud värviliste korvidega, rõdu, suur köök koos hommikusööki täis külmkapi ja lauaga (ainult magus kraam), vannituba-WC, magamistuba ning sisehoov.

Pärast enese sisse seadmist asusime jalutuskäigule, eesmärgiks vallutada päikeseloojangu ajaks linna kõrgeimas tipus paiknev castello, kus olin varem käinud ka Ossuga.

Kirik ja värvilise kupliga katedraal

Vaade lossi vaateplatvormilt oli loomulikult hingemattev. Kats sai nüüd aru, miks see mu lemmiklinnake on. Müttasime kitsastel vanalinna künklikel tänavatel, külastasime ka kirikut. 

Pärast sellist mõnusat rändamist oli ka kõht hirmus tühjaks läinud. Otsustasime külastada laulva pizzameistriga pizzabaari. Ma tellisin sama pizza, mis eelmine kord Ossuga koos olles: 4formaggi ehk 4juustu pizza. Ilmselgelt oli see jälle ülimaitsev. Pärast veeresime baarist välja nagu murumunad.

Ööpimeduses hüppasime läbi ka suurest suveniirimarketist. See oli ikka tohutu suur, nagu suveniiride hulgiladu. Uurisime-puurisime selle läbi. Eriti ihaldasime endale neid nunnusid korvikesi, no ikka suuremat sorti (mis meie niigi piiri peal kottidesse poleks ära mahtunud). Nõnda sättisime neid endale pähe nagu Aafrika naistel ja pidasime plaani nendega lennujaama turvaväravatest läbi minna, väites, et need on meie stiilsed mütsid. Igal juhul saime naerukrambid.

Castelsardo ilusatel tuledega kaunistatud kõnniteedel kõndides tuli meil idee öösel ujuma minna. Mõlemad olime sellest varem unistanud, aga polnud julgenud varem minna. Nüüd Vahemere selgetes vetes tundus see hea mõte olevat. Võtsime kodust kaasa rätid ja kilgete saatel silkasime linna keskuses oleva miniranna lainetesse, saades endale kohalike noortekampade tähelepanu. See aga meid ei heidutanud, sest vesi oli väga soe ja meil ülilõbus.

Järgmisel päeval Castelsardo vahel ringi mütates olime veidi kurvad, et nii ilusast linnakesest lahkuma pidime. Külastasime veel mõningaid poode, tegime suveniirioste ja uudistasime jahisadamat.

Bussis istusin vaatasin nukralt eemalduvat Castelsardot ning lehvitasin talle mõttes. Arrivederci! Küll me varsti jälle näeme!

Sassarisse jõudes hakkasid kõhud korisema ning otsustasin Katsi viia oma lemmikrestorani "140grammi". Tellisime suure portsu mõnusat delikatessi: spagette rannakarpidega. Mmmmmmmm!!!!! Buonissima!

Kõhud kõrini täis, otsisime linna pealt üles mu kompsud, et nendega koos viimast korda Alghero poole sõita...

Minu pooleaastane elu kottides

Algheros koos kottidega kappasime peaaegu, et teise linnaotsa hostelisse. Oeh, kui vaevaline see oli! Eriti veel sellise palavusega. Pärast trööstitut kõmpimist leidsime üles ka hosteli, ent maja ees selgus, et meil on vaja kobida viimasele ehk siis neljandale korrusele...

Õnneks tõttas appi tore hosteli peremees, visates mu 20-kilose koti ühele õlale ja veel kümnekilose käeotsa. Järjekordne näide itaallaste abivalmidusest!

Üle kõige meeldis sellele hosteli peremehele rääkida. Vatras muudkui itaalia keeles ja purssis isegi inglise keelt. Oma lobamokandusest oli ta hästi teadlik. Blablabla see on siin ja blablablaaa see on seal..

 Samal õhtul võtsime veel kätte jalutuskäigu Alghero vahel. Jalutasime mereäärsel promenaadil, sõime jäätist, vahtisime turiste ja korallehteid, jõime Fragolino't ja mirto't ning tantsisime karaokebaaris. Oli lõbuslõbus õhtu!

Hommikul ootasime oma hommikusööki. Hosteli peremees muudkui tegutses mingite teiste turistidega, lastes meil nii kaua kõrval diivanil kommi süüa. Seejärel hakkas ta sabistama laua kallal, kus enne meid olid kõrvaltoa mehed hommikust söönud. Oma uniste vähemaganud peadega ootasime laua taga istudes kohvi. Peremees läks siis kööki kohvi tegema. Mõne minuti pärast Kats mõtles, et sirutab veidi jalgu ning läheb rõdule. Ja ohhoo, mis ta sealt nägi: hosteli peremees väntab jalgrattaga tagasi meie maja poole, Katsile lehvitades. Tuli välja, et ta oli läinud  cappuccinodele piima tooma. Hahaaa!
Varsti serveeriski ta meile  ilusad vahutavad kohvid ja rääkis dramaatiliselt, kuidas ta väntas jalgrattaga maja poole ning nägi rõdul kaunist blondi neidu.. Ja siis ta lehvitas.... Ja neiu lehvitas vastu... Kui romantiline :D
Terve hommikusöögi lõbustas ta meid lobisedes Sardiinia rahvusmuusikast, mis kaunite looduspiltidega telekast mängis. Ta on vist kõige suurem lobamokk, keda ma kunagi kohanud olen. Aga väga tore oli!

Enne lennujaama minekut otsustasime veidikese viimast korda veel rannaliival vedeleda. Alghero linnas sees paiknev rand puhtusest ja ilust just ei säranud, ent viimaste Vahemere päiksekiirte nautimiseks sobis küll. Viimased hetked Sardiinias! Oeh..

Need peaaegu viis kuud möödusid kiiremini kui lennates. Nii palju randu, nii palju mäetippe, nii palju kauneid linnu ja külasid jäid vallutamata. Ent see on ilmselt põhjuseks, miks on põhjust sinna muinasjutusaarele tagasi lennata või seilata..

Ka kuu aega hiljem suudan ette kujutada seda mõnusat hetke, kui ma säravselges jahutavas vees hulpisin, kui hea see tunne oli. Kui maitsev oli banaanijäätis. Kui ilus oli vaadata bussiaknast välja Laurale Tempiosse külla sõites. Kui võrratult lõhnasid värsked sarvesaiad. Kui kaunilt kõlas itaalia keel...

Ti amo, la mia Sardegna! T'amo!

Citybreak Cagliarisse

Cagliari- Sardiinia pealinn. Elanike arvult umbes sama suur kui Tallinn, võib-olla veidi vähem. Ilusast rongijaamast välja astudes saime kohe aru, et oleme sattunud suurlinna: igal pool sagisid inimesed ja sõitsid trollid (jah, just trollid, mis tekitas eriti pealinna tunde), mida mujal Sardiinias pole. Loomulikult oli ka autosid VEEEL rohkem. Kui Sassaris on iga elaniku kohta umbes kaks autot ehk, siis Cagliaris vist vähemalt neli.

Andre esimene avastus oli MacDonalds. Silmad särades vaatas ta seda kauguses terendavat M-i ja tema lohutuseks lubasime ta pärast sinna viia. Ta niiväga igatses rämpstoitu, sest arvas, et oli siiani liiga tervislikult söönud (Vahemere dieet :D).

Meie linnareis viis kõigepealt sadamasse, kus me saia ja vorsti hommikusöögiks näksides laevu vahtisime ning unistasime, kuidas me merel seilaks. Pärast uimast mere ääres vahtimist, läksime linna uudistama.

Piilusime sisse kiriku kõrval olevasse vaiksesse töökotta

Pärast mõningast jalutuskäiku vanalinnas otsustasime enda äratamiseks võtta ühe kohvi ning caffeteria terrassil istudes jälgida linnamelu. Cagliaris on praegusel ajal ikka päris palju turiste, enamus neist sakslased. Huvitav oli vaadata ka kohalikke, kes olid kuidagi isikupärasemalt riides, kui väiksemates Sardiinia linnades.

Üheks tähelepanekuks oli ka see, et inimesed, nagu suurlinnadele kombeks, kiirustavad rohkem. Kui tuiasime vaikselt linnavahel, nautides päikselist ilma ja ilusaid tänavaid, kui meist piltlikult öeldes lausa jooksis mööda vähemalt 50 aastat vanem mammi. Siin on kõigil kohalikel kuhugile kiire, ainult turistid kakerdavad tänavatel jalus.

Meie esimeseks vaatamisväärsuseks osutus Bastione San Remy, kust avanes vaade merele, ilusatele vanalinna majakestele ning üleüldse tervele Cagliarile. Bellissimo!

Heheee, turistide sõbrapilt.

Bastione San Remy'l ringi luuskides ühel hetkel märkasime, et meile läheneb üks mustanahaline mees oma järjekordsete ehetega. Kuigi juba kaugelt nägi ta välja teistsugune, kui teised aafriklased. Vähemalt Sassaris on need kaupmehed kõik kas lihtsalt tavalistes riietes või eksootilistes Aafrika hõlstides. Too mees seal Cagliaris  nägi välja täielik räppar. Meieni jõudes tegi ta seda "Yo, bro!" rusika-tervitust ning hakkas rääkima oma käevõrudest, kuidas ta neid ise meisterdab "Kergemad 50 tükki tunnis, need keerulisemad siin 5 tunnis".

Mina, uudishimulik nagu olen, küsisin temalt ühel hetkel, et kust ta pärit on ja kuidas ta Sardiiniasse üldse sai. Seejärel hakkas ta meile oma elulugu rääkima. Ta on pärit Sierra Leonest ning ta nimi oli kunagi Mohhamad ja ta on 23-aastane. Tema kodumaa on teadagi üks konfliktne koht ning nõnda sai Mohhamad koos kanadalastega sealt põgeneda Senegali, kus elades õppis ta kirikukoolis. Mohhamad ei mäleta oma vanemaid. Nüüdseks on ta oma nime küll vahetanud (uus nimi algas F-tähega, mis mulle kahjuks meelde ei jäänud) ja elab ränduri elu, müües omatehtud käevõrusid. Enne Sardiiniasse tulekut tiirutas ta Prantsusmaal.

Kui uurisin Mohhamadilt, mis riik talle kõige rohkem meeldib, siis vastas ta selle peale, et talle meeldivad kõik riigid, kus ta on käinud ning kui kuskilt omale naise leiab, siis küllap jääb ka sinna elama..

Tema meisterdatud käevõrud olid lihtsad, kuid kenad. Alguses pakkus ta meile neid hinnaga üks euro tükk, ent pärast jutuajamist olime saanud juba 50% allahindlust. Küll olid tal õnnekäevõrud (lihtsad mustad, värviliste pärlitega), küll aafrika-käevõrud (erinevate Aafrika riikide lipuvärvides). Kõik leidsid omale midagi. Mina ei suutnud loomulikult jälle otsustada ning palusin kaupmehel teha valik minu eest. Nii saingi omale tükikese Aafrikat (nagu Muhhamad ütles), käevõru Ghana lipuvärvides. Enne oma rännaku jätkamist lõime jälle rusikaid kokku "Ciao, bro!".

Vaade Bastione San Remy'lt

Meie teekond viis edasi vanalinnast välja, Cagliari kõrgema punkti poole, käies mööda kitsaid rahulikke tänavaid. Cagliari künkad aga on päris väsitavad, ent linna ülemisse osasse jõudes, olid vaated täielikult seda matka väärt.

Minu saksa turistid: Laura ja Andre

Pärast mõningast lösutamist pargipingil kappasime tagasi kesklinna poole. Cagliari tänavad on täpselt sellised stereotüüpsed Itaalia tänavad, mida näeme filmidest. Ilusad lilledega ehitud rõdud ja aknast väljas kuivavad pesud tuules lehvimas... See on Itaalia!

Loomulikult ei saa mööduda ükski soe päev või ükski Sardiinia reis ilma jäätiseta! Leidsime lihtsalt maailma ilusaima (ilmselt ka maitsvaima) gelateria. Tohutu suur valik ja millised ehtsad maitsed!

Minu gelato: šokolaadine Kinder Bueno, magus mascarpone ning  värske kiivi

Pärast magusa söömist tundsidsime soolasevajadust ning nagu Andrele lubatud, läksime MacDonaldsisse, rämpstoidu laksu saama. Taaskord avastasin, kui mõttetu ja halb see söök on (Räägu burksid iga kell paremad). Samuti maitsvamad on kohalikud suure värske saiaga burgerid, mille vahel on ehtne pihv, tomat, salat, kaste ja... friikartulid (jah, burksi vahel!). See selleks, vabandust, sattusin jälle söögist rääkimisel hoogu :D

Veel enne minekut tegime tiiru pargis, uudistasime väikest turgu ning lõpetasime oma reisi nagu alustasime- lebotades taaskord mere ääres, vaadates laevu ja unistades meremehe elust.

Oh, kui mõnus päev!

Cagliari kaunis rongijaam

Mis toimub?

Just nüüd kui mul rohkem vaba aega on ja peale õppimise ka muid asju teha saan, pole nagu üldse viitsinud kirjutada. Üks sõna: laiskuseuss!

Oma viimaseid Sardiinia päevi olen kasutanud ära kohtumiseks sõpradega, pidanud nendega ka oma sünnipäeva ning käinud ise ühel sünnipäeval, limpsinud jäätist (peaaegu iga päev), šoppanud, jooksnud ja loomulikult niisama armas olnud.

Mmm! Sünnipäevalaual olnud pasta mereandidega- frutti di mare

Käisin ka kinos, mis oli omaette elamus. Üks asi oli see, et saal nägi välja sama uhke, kui Estonia teater ja kus me sõbrannaga alguses ainsad inimesed olime. Tundsime end täitsa vippidena- et selline võimas ruum ja kino ainult meile. Ent kus sa sellega, paar minutit enne filmi algust ja ka filmi ajal tiksus mõni ikka juurde. Teiseks oli äärmiselt huvitav, et filmis "Suur Gatsby" rääkis Leonardo DiCaprio itaalia keeles (ning järjekordselt andis otsad, nagu igas filmis, kus ta näitleb :D ). Jah, nad dubleerivad isegi Hollywoodi filme, mitte ainult multikaid..

Veel kummalistest asjadest rääkides: absoluutselt imelik on see tänavune ilm Euroopas. Kõik oleks nagu tagurpidi- Lapimaal jõuluvana higistab ja mina siin ei saa hommikul teki altki välja, sest tuba on nii külm. Rääkimata siis õuest. Kui Eestis kuumalained olid, vaatasin ma nõutu näoga pilvi ning panin jaheda tuule eest pluusile ka jaki peale.. Nii palju siis soojast palmisaarest...

Eile oli õnneks juba ilm mõnusalt selge ja soe, päevitamiseks ideaalne. Esmaspäevane Platamona oli suhteliselt inimtühi, kuigi oli päris soe. Eriti tüütud on need Maroko kulinakaupmehed, keda juba kaugelt kuulda on, kuidas nad oma kaelakeede- ja kõrvarõngaste äriga lähenevad.

"Ciao, bella! Vaata kui ilusad käevõrud"
Mina mõnusalt lamades kõhuli tekil: "Möhhh... No, grazie!"
"No vaata vaid, nii ilusad, väga odavad- 10 eurot! Vaata vaata!"
Tõstan veidi pead ja olen konkreetsem: "NO GRAZIE!"
"Mul on siin ilusad kaelakeed ka," ei jäta kaupmees oma jonni ja viskab kõlistades oma keed mu kõrvale rannalinale.
"Ma tõesti pole huvitatud mitte millestki!" vastan pooleldi karjudes.
"Va bene... Kust sa pärit oled? Rumeeniast? Ukrainast? Venemaalt?"
"Eestist."
"Oh ma ei teagi seda riiki, kuskil Somaalia juures?!"

Ja enam-vähem selline vestlus kordub iga 5 minuti tagant, kui tuleb mõni uus ärimees. Või-ma-tu on lihtsalt niisama rahus lamada!
Aga ilm oli juba täitsa suve moodi. Siin on päike ikka päris võimas. Võib olla küll ainult 20 kraadi termomeetri järgi, ent UV-kiirgus on ligi 10... Päris karm, ilma kreemita ikka ei saa.. Selline hetke ilm on minu jaoks lihtsalt ideaalne- pole liiga külm ega palav. Mõnus päike ja meretuul. Mi piace!

Ohhoo, aga nüüd pean ma kindlasti magama minema, sest homme ootab mind ees pikk ja tore päev Cagliaris (ehk meie pealinnas) ning rong väljub juba kell kolmveerand seitse hommikul. Buona notte! Baci-baci!

Diritto dell'Unione europea

Ja nüüd alaku suvi!!!!!!!!

Tegin lõppude lõppuks ära oma viimase viimase itaaliakeelse giurisprudenza suulise eksami!! Võin rõõmustada nüüd lausa 3 kuud järjest, sest ei pea midagi kuni sügiseni tuupima :)

Oi, kuidas ma kartsin seda eksamit. Hommikul ülikooli poole kapates olin täiesti paanikas, sest oli selline tunne, et ma ei tea Euroopa Liidu õigusest mitte midagi..

Minu õnneks selgus, et need kahtlused olid õnneks asjatud. Professoressa oli äärmiselt heas tujus ja ka teine eksamikomisjoni tädi väga sõbralik. Õppejõud seletas, et näe, see on La Gret Eestist, ta on erasmus. Jap, ta kutsub mind nimega "La Gret", väga prantsusepäraselt hääldades..

See kord vähemalt mu kodumaaga pange ei pannud. Veel viimases loengus rääkis professoressa asjalikult ühele teisele õppejõule, et La Gret tuleb Leedust. Mina suskasin vahele, et ikka Eestist. Mille peale Euroopa Liidu õiguse õppejõud vabandama kukkus, scusi, jaaa muidugi Eestist. Teine professore aga arvas: "Riiast? Väga ilus linn!" Nojah, siiski Tallinn on Eesti pealinn... Selline väike andektoot vahepalaks.

Eksamil paluti jälle mul alustuseks välja mõelda mingi argument mulle huvitavast teemast. Mõtisklesin mõnda aega, lehitsesin mõttes läbi oma konspekti, et millest oleks kõige lihtsam rääkida ja millised itaaliakeelesed terminid mul kõige paremini meeles on. Valisin Euroopa Liitu sisseastumise teema.
"Väga hea teema!" hõiskas professoressa.
Seletasin siis pikalt ja laialt ning kui mainisin mõnda artiklit, siis kommenteeris õppejõud eksamikomisjoni tädile, et näe, isegi artiklid teab!

Uuriti veel ka subsidaarsuse printsiibi kohta. Seda küsimust ma olin kartnud. Õppisin selle selgeks eesti keeles, aga kuidagi maruraske oli seda itaalia keelde tõlkida ning seetõttu võtsin vastamiseks pausi, otsides oma mõtetest õigeid korralikke itaaliakeelseid sõnu. Lõpuks susserdasin midagi kokku, millest õnneks eksamikomisjon aru sai.

Sellele järgnesid küsimused Euroopa Liidu kohtust. Rääkisin kohtu ülesehitusest, funktsioonidest ning pädevustest, lisades toredasti ka artikleid.

Kui algul olin väga närvis, siis eksami möödudes sain kuidagi lainele ja õnneks andis see ka tulemust. Pärast väikest arutelu eksamikomisjonis, öeldi mulle, et sain skooriks 30!!!!!!!!

Nimelt 30 on maksimumarv punkte siinses süsteemis, aga mingite teisendamistega tähendab see siiski meie mõistes B ehk "Very good" ütles mulle professoressa kõva itaalia aksendiga.

Lõpetuseks surus ta mul kätt ning rääkis, et ma olin ikka väga tubli, käisin kõikides loengutes ja eksami tegin 30-le.

Taaskord olin nii õnnelik, et pidin lendu minema. Mõelda vaid, nii suure mahuga ainest - 10 ainepunkti - hindeks B saada! Istuda hilisõhtustes ja laupäeva varahommikustes mammutloengutes (nii et tagumik võtab tooli kuju), esitada ettekanne oma viletsas itaalia keeles juba kolmandal loengul, õppida end segi, sest materjali on nii palju - minu vaevad said vääriliselt tasutud.

Siinkohal lõpeb minu itaaliakeelne koolitee. Aitäh Universita degli studi di Sassari !
Ärge muretsege,  blogi ma veel ära ei lõpeta, sest "Minu Sardiinia" kestab veel peaaegu 3 nädalat.

Järgmiste seiklusteni,
La Gret

It's raining meeeen!

Suures eksamiksvalmistumise tuhinas pole mul olnud väga aega koguda inspiratsiooni uute blogipostituste jaoks. Viimased päevad on möödunud ühikas lösutades ja vahete vahel sööklas või poes käies. Mitte midagi erilist, millest kirjutada. Ent nagu iga asjaga on ka inspiratsiooniga nii, et ta tuleb, kui seda kõige vähem oodata.

Taaskord oli vaja suurest õppimisest kangeks jäänud tagumikku veidikenegi liigutada. Muide kappan  Platamona rannas umbes kaks hommikut nädalas.

Äratuskell helises 7:40, et kella kaheksase bussi peale jõuda. Juba hommik algas kuidagi raskelt. Teki alt võisin end veel välja ajada, ent tosse jalga panna oli kuidagi vastumeelne. Tegin akna lahti ja uudistasin ilma:  pilves ning veidi jahe tuul.. ahh pole just parim ilm mereäärseks spordiks, aga kärab küll... loodetavasti.

Randa jõudes oli nii taevas kui meri üleni hall, vahused lained möllasid. Okei, vaatame seda asja. Paar vehkimist ja venitusharjutust ning start. Joosta oli vähemalt mõnus. Värske mereõhk ja tuule tõttu polnud ka palav. Hea rahulik- hommikul kell pool 9 polnud rannas ühtegi inimest, joostes ei jalutanud keegi ka mulle vastu.

Kohe selgus miks..

Nimelt kui ma pool tunnikest jooksnud olin, siis hakkas tibama. Rühkisin veel vapralt edasi ja lootsin, et läheb üle, ent tibamine ei lõppenud. Keerasin otsa ringi, et tagasi joosta, et ei peaks vihma ajaks lageda taeva alla jääma. Maru raske oli joosta- vastu tugevat tuult niiskes liivas rühkides. Tibamine läks järjest suuremaks. Peatusin mõneks ajaks ühe künka taga.

Mõned minutid künka taga tuule ja vihma eest varjul olles, otsustasin edasi joosta- oli vaja ju bussile jõuda. Vastasel juhul oleks ma pidanud rannas poolteist tundi rohkem külitama. No ei saa, tuul nii kõva, vihm peksis näkku..

Otsustasin suuna võtta maa poole ning jõuda mereäärse bussipeatuseni mööda teid joostes. Silkasin puude varjust läbi mingi külakese, kus kõik teed olid äärmiselt kurvilised- jooksin pidevalt mõttetult edasi-tagasi. Ja kõik need rajad viisid ka kellegi aeda. Oli juba lootusetu tunne, jäängi siia lõpmatuseni lippama..

Õnneks kuulsin autode hääli ja leidsin üles maantee. Üks bussipeatus oli seal samas, ent otsustasin joosta järgmisesse, sest bussini oli aega pool tundi, vihma sadas ja polnud mingit bussikamaja, mille varjus hea oleks kükitada.

Olin juba läbimärg, ka seetõttu jooksin edasi. Muidu oleks jahtudes külmetanud. No täitsa lõpp! Vihm läks nii kõvaks, mu sammud kiiremaks ning lõpuks ei näinud ma enam midagi, sest silmad (ja ka kõik muud kohad) olid nii vett täis. Jäin järgmises peatuses puu alla seisma ja bussi ootama. Kelle jaoks ma seda kangelast ikka mängin?

Nii ma seal männi all kodutuna kükitasin, kirudes ennast, et oli vaja välja ronida kui nii pilves ilm on...

Vahepeal peatus mu kõrval ka üks auto itaallastest paarikesega, kes uurisid, et mis ma teen seal sellise vihmaga ja pakkusid mulle sõbralikult küüti Porto Torresesse, kuhu nad sõitsid. Grazie, aga mul on vaja teisele poole ehk Sassarisse saada. Aga see rahvas siin on sõbralik ikka küll!

Oli suht õnnetu olla seal männi all. Äkki nägin midagi punast lähenemas. Nimelt, üks mees lühikeste pükste ja punase vihmajopega sörkis teisel pool teed, trööstides vihma. Ohhoo, kui lõbus oli see vaatepilt. Tip-tip, tip-tip. Jäin kohe jõllitama seda kangelast (sest mul polnud juhuslikult midagi huvitavamat ka teha). Ta märkas seda ja vaatas ka minu poole ise sõimledes: "Ma che cazzo piove?!?" ehk siis raisk, miks sadama peab. Hõreda puu all kössitades lihtsalt naersin selle peale kõva häälega, endal juuksed veest tilkumas. Dai!

Ohhoo, XL käbi! Minu koib on siis võrdluseks..

Lõpuks sain õnnelikult bussile. Ise läbimärg naeratasin bussijuhile ja ütlesin sõbralikult "Buongiorno!" ning istusin kohale. Maru hea oli metsikute manöövrite ajal tasakaalu hoida, et mitte tooli pealt maha lennata- riided olid nii märjad, et ma olin lausa liimitud istme külge.

Pärast sooja duši alt ära tulles avastasin, et kell pole veel üksteistki, ent mul juba selline seiklus selja taga.
Aga kaua ma ikka lõbutsen, pean hakkama õppima nüüd! Vähemalt vihmaga on hea eksamiks valmistuda, ei ole mingit kiusatust, et õue ronida.

Ohh, aga palun kaotage see kole ilm ära esmaspäevaks! Pole üldse naljakas, et praegu on mu jaoks kõige külmem maikuu üldse, kuigi olen oma senise elu kõige lõunapoolsemas punktis. Küll see maamuna on ikka imelik!

Kaunis Cavalcata

Nii nüüd tuleb jälle üks Sardiinia-teemaline postitus. Viimasel ajal on minu Sardiinia vaimustus järjest hullemaks läinud ja kuidagi kurb on mõelda, et mul on siin jäänud järele vähem kui üks kuu... Mida rohkem ma seda Vahemere saart avastan, seda suuremaks kasvab huvi. Oeh...

Sardiinia pole ainult selged veed ning muinasjutulised mäed. Selle saare looduse ilu taga peitub nii palju enamat: pikk ajalugu ning traditsioonid. Tänases postituses näitan teile Sardiinia rahvariideid.

Nimelt toimus pühapäeva hommikul iga-aastane Cavalcata, teise nimega „Festa della bellezza” ehk ilu festival. Suur nii öelda moeshow Sardiinia kostüümidega. Ja hobustel kavaleridega. Paraadi ajalugu ulatub juba üle-eelmisesse sajandisse , kui Itaalia kuningas Umberto I käis Sassaris peaväljakul Vittorio Emanuele II monumenti avamas ja Sardiinia rahvas talle oma uhkeid kostüüme ning hobuseid demonstreeris.

Mõned võtted sellest traditsioonilisest paraadist:

Kohalikud miilitsad oma pidurõivais

Väikesed printsessid

Loomulikult kaasatakse igasugustele toredatele üritustele ka kõige pisemad tegelased...

... ja loomulikult toit. Sardiinia maiustused

Naine kannab pea peal Sardiiniale traditsioonilist punutud korvi koos leivaga

Millised ilusad detailid!

Need mustad ürbid on leskede traditsiooniline riietus: seelikud üle pea tõmmatud

Minu lemmikkleit!!

Uhked signorad

Ülinunnud tupsikud pandi ka tantsima

Daam hobesega

Eesel Iiah

Kummardav hobu

Jälle seelikud üle pea

Rüütlid oma daamidega

Need kostüümid on kuidagi printsessilikud, ma suudan tõesti enda silme ette manada kujutluse, kuidas sajandeid tagasi uhked prouad mäe otsas paiknevates castello'des nagu Rapuntselid oma rüütleid ootasid, samal ajal sardo maiustusi pugides..

See Sardiinia on üks muinasjutuline maa!