Citybreak Cagliarisse

Cagliari- Sardiinia pealinn. Elanike arvult umbes sama suur kui Tallinn, võib-olla veidi vähem. Ilusast rongijaamast välja astudes saime kohe aru, et oleme sattunud suurlinna: igal pool sagisid inimesed ja sõitsid trollid (jah, just trollid, mis tekitas eriti pealinna tunde), mida mujal Sardiinias pole. Loomulikult oli ka autosid VEEEL rohkem. Kui Sassaris on iga elaniku kohta umbes kaks autot ehk, siis Cagliaris vist vähemalt neli.

Andre esimene avastus oli MacDonalds. Silmad särades vaatas ta seda kauguses terendavat M-i ja tema lohutuseks lubasime ta pärast sinna viia. Ta niiväga igatses rämpstoitu, sest arvas, et oli siiani liiga tervislikult söönud (Vahemere dieet :D).

Meie linnareis viis kõigepealt sadamasse, kus me saia ja vorsti hommikusöögiks näksides laevu vahtisime ning unistasime, kuidas me merel seilaks. Pärast uimast mere ääres vahtimist, läksime linna uudistama.

Piilusime sisse kiriku kõrval olevasse vaiksesse töökotta

Pärast mõningast jalutuskäiku vanalinnas otsustasime enda äratamiseks võtta ühe kohvi ning caffeteria terrassil istudes jälgida linnamelu. Cagliaris on praegusel ajal ikka päris palju turiste, enamus neist sakslased. Huvitav oli vaadata ka kohalikke, kes olid kuidagi isikupärasemalt riides, kui väiksemates Sardiinia linnades.

Üheks tähelepanekuks oli ka see, et inimesed, nagu suurlinnadele kombeks, kiirustavad rohkem. Kui tuiasime vaikselt linnavahel, nautides päikselist ilma ja ilusaid tänavaid, kui meist piltlikult öeldes lausa jooksis mööda vähemalt 50 aastat vanem mammi. Siin on kõigil kohalikel kuhugile kiire, ainult turistid kakerdavad tänavatel jalus.

Meie esimeseks vaatamisväärsuseks osutus Bastione San Remy, kust avanes vaade merele, ilusatele vanalinna majakestele ning üleüldse tervele Cagliarile. Bellissimo!

Heheee, turistide sõbrapilt.

Bastione San Remy'l ringi luuskides ühel hetkel märkasime, et meile läheneb üks mustanahaline mees oma järjekordsete ehetega. Kuigi juba kaugelt nägi ta välja teistsugune, kui teised aafriklased. Vähemalt Sassaris on need kaupmehed kõik kas lihtsalt tavalistes riietes või eksootilistes Aafrika hõlstides. Too mees seal Cagliaris  nägi välja täielik räppar. Meieni jõudes tegi ta seda "Yo, bro!" rusika-tervitust ning hakkas rääkima oma käevõrudest, kuidas ta neid ise meisterdab "Kergemad 50 tükki tunnis, need keerulisemad siin 5 tunnis".

Mina, uudishimulik nagu olen, küsisin temalt ühel hetkel, et kust ta pärit on ja kuidas ta Sardiiniasse üldse sai. Seejärel hakkas ta meile oma elulugu rääkima. Ta on pärit Sierra Leonest ning ta nimi oli kunagi Mohhamad ja ta on 23-aastane. Tema kodumaa on teadagi üks konfliktne koht ning nõnda sai Mohhamad koos kanadalastega sealt põgeneda Senegali, kus elades õppis ta kirikukoolis. Mohhamad ei mäleta oma vanemaid. Nüüdseks on ta oma nime küll vahetanud (uus nimi algas F-tähega, mis mulle kahjuks meelde ei jäänud) ja elab ränduri elu, müües omatehtud käevõrusid. Enne Sardiiniasse tulekut tiirutas ta Prantsusmaal.

Kui uurisin Mohhamadilt, mis riik talle kõige rohkem meeldib, siis vastas ta selle peale, et talle meeldivad kõik riigid, kus ta on käinud ning kui kuskilt omale naise leiab, siis küllap jääb ka sinna elama..

Tema meisterdatud käevõrud olid lihtsad, kuid kenad. Alguses pakkus ta meile neid hinnaga üks euro tükk, ent pärast jutuajamist olime saanud juba 50% allahindlust. Küll olid tal õnnekäevõrud (lihtsad mustad, värviliste pärlitega), küll aafrika-käevõrud (erinevate Aafrika riikide lipuvärvides). Kõik leidsid omale midagi. Mina ei suutnud loomulikult jälle otsustada ning palusin kaupmehel teha valik minu eest. Nii saingi omale tükikese Aafrikat (nagu Muhhamad ütles), käevõru Ghana lipuvärvides. Enne oma rännaku jätkamist lõime jälle rusikaid kokku "Ciao, bro!".

Vaade Bastione San Remy'lt

Meie teekond viis edasi vanalinnast välja, Cagliari kõrgema punkti poole, käies mööda kitsaid rahulikke tänavaid. Cagliari künkad aga on päris väsitavad, ent linna ülemisse osasse jõudes, olid vaated täielikult seda matka väärt.

Minu saksa turistid: Laura ja Andre

Pärast mõningast lösutamist pargipingil kappasime tagasi kesklinna poole. Cagliari tänavad on täpselt sellised stereotüüpsed Itaalia tänavad, mida näeme filmidest. Ilusad lilledega ehitud rõdud ja aknast väljas kuivavad pesud tuules lehvimas... See on Itaalia!

Loomulikult ei saa mööduda ükski soe päev või ükski Sardiinia reis ilma jäätiseta! Leidsime lihtsalt maailma ilusaima (ilmselt ka maitsvaima) gelateria. Tohutu suur valik ja millised ehtsad maitsed!

Minu gelato: šokolaadine Kinder Bueno, magus mascarpone ning  värske kiivi

Pärast magusa söömist tundsidsime soolasevajadust ning nagu Andrele lubatud, läksime MacDonaldsisse, rämpstoidu laksu saama. Taaskord avastasin, kui mõttetu ja halb see söök on (Räägu burksid iga kell paremad). Samuti maitsvamad on kohalikud suure värske saiaga burgerid, mille vahel on ehtne pihv, tomat, salat, kaste ja... friikartulid (jah, burksi vahel!). See selleks, vabandust, sattusin jälle söögist rääkimisel hoogu :D

Veel enne minekut tegime tiiru pargis, uudistasime väikest turgu ning lõpetasime oma reisi nagu alustasime- lebotades taaskord mere ääres, vaadates laevu ja unistades meremehe elust.

Oh, kui mõnus päev!

Cagliari kaunis rongijaam