Koduotsingud Griffithis

Jõudsime Griffithisse täpselt nädal tagasi - eelmisel pühapäeval, et alustada enne Casellat elamise otsingutega.

Mis maja see küll olla võiks? ;)

Esmaspäeva hommikul läksime väga entusiastlikult ühte kinnisvarabüroosse, kus tundus kõige rohkem üüripindu saadaval olevat. Valisime lemmikud välja ja administraator pani kirja, millistest elamistest huvitatud oleme ja ühtlasi lubati meiega ühendust võtta, kui mõnda korterit vaatama minna saab. Sama kordus järgmises kahes kinisvarabüroos.

Ülejäänud päev möödus oodates ja niisama aega parajaks tehes.

Teisipäeval avanes meil võimalus ühte korterit Yendas vaatama minna. Yenda on täpselt see kant, kus asub Casella veinitehas ehk siis Griffithist mingi 15 km ja tundus täiesti väljasurnud minilinnake, väga igav. Korter oli möbleeritud - etteruttavalt võin öelda, et ainuke nendest, mida vaatamas käisime. Enamikel juhtudel ongi üüripinnad siin möbleerimata, väga harv juhus, kui mööbel on sees (ja tõstab ka oluliselt tagatisraha suurust). Yenda korteri hoovis vedelesid kuivanud palmilehed ja kant tundus veidi räämas - liiga räämas üürihinna kohta. Sisse astudes kodutunnet ka ei tekkinud...

Kolmapäevaks saime suisa mitu korterivaatamise aega. Kui esimese koha juures suur huviliste mass tekkis, läks meil kohe tuju ära, sest võimalus endale normaalne korter krabada oli põhimõtteliselt ümmargune null... Korterid ja väiksed majad, mida meile näidati olid väga päevinäinud (aga noh, ise me nad oma hinnapiiri järgi välja valisime...) ning kummalise kontingendiga asukohtades. 

Lootus ükskord oma autoelamisest välja kolida tundus täiesti kaduvat, kui maakler meile nn sooviankeedi kätte viskas. Sellel oli vaja täita andmed oma töö ja palga kohta, lisada oma aadressile tulnud arved, eelmise üürileandja soovitus või rendi maksmise tšekid jne. Ühesünaga nõuti kõiksugu asju, mida meil pole :D 

Olime nagu puuga pähe saanud ja läksime tagasi oma "koju" ehk siis kesklinna parki passima, kus asus muu hulgas ka sooja dušiga WC (jumal tänatud:). 

Kõik need kodutud päevad ööbisime Lake Wyanganis - järveäärses tasuta campingu ja pikniku kohas oma autos:

Selline vaade avanes meie "magamistoast"

Hiljem täitsa lootusetuna lehitsesime ka Gumtreed, kus varem oli pakkumisel olnud mõni üksik tuba (ja seegi novembri lõpu kuupäevaga): arvasime, et ega pole sealgi midagi. Aga seal oli täpselt ÜKS värske kuulutus aastast 2016! Ossu saatis sõnumi ja juba samal õhtul saimegi vatama minna.

Tegemist oli väikse armsa majaga, millel oli küll vaja värvivärskendust ja uut aeda, aga väljast tundus nunnu. Kui sisse astusime, siis teadsime: sellest saab meie kodu!

Seest oli ka puhas ja viis korda korralikum, kui kõik need eelmised elamised kokku, mida olime varem vaatamas käinud. Üürihind on küll veidi suurem, aga mitte kirves.

Meile näitas korterit omaniku sõbranna, kes oli samuti väga sõbralik. Tuli välja, et me olimegi ainsad huvilised. 

Oleksime tahtnud kohe sisse kolida, aga sõbranna pidi enne rääkima omanikuga ja saama jah-sõna. 

Järgmisel õhtul kolisime kodinatega oma majja! Nii äge, mul polegi kunagi veel oma maja olnud. Saime täita ka mu teise unistuse: võrkkiigega veranda!

Maja oli alguses täitsa mööblist tühi. Ainukesed asjad olid köögimööbel, suured kapid magamistubades ning kardinad.

Meil on kamin ka!

 Tuli hakata otsima mööblit. Kasutatud mööbli poode Griffithis kahjuks ei ole, nõnda hakkasime tuuslama sisustuspoodides. Mõned asjad olid isegi päris odavad, ent näiteks külmkapp ja diivan olid päris võika hinnaga.
Astusime läbi ka kodumasinate parandusest, lootusega leida sealt vana kolakas külmkapp, ent saime sõbralikult müüjalt hoopis infot facebooki lehe kohta kus Griffithi ja ümbruskonna rahvas igasugust kraami müüb.

Tuli välja, et neid lehti on suisa mitu ja tõesti müüakse kõike, alates soolatopsidest ja barbidest kuni autode-majadeni välja.
Esimesed asjad, mille facebooki kaudu saime olid kaks pehmet tooli, mis praeguseks meie kööginurgas koha leidnud on.
Järgmisena jäi meile silma mõnus diivani-tugitoolide komplekt. Aadressiks oli mingisugune tänav Griffithist mõned kilomeetrid eemal. Pärast mõningast keerutamist antud piirkonnas leidsime üles õige tänava ja lugesime ühe maja pealt välja 1. Järgnes 2,3,4 jne. Kontrollisime diivanite aadressi üle: maja nr 1692. Olgu... :D
Kohale me õnneks ükskord jõudsime, nägime-katsetasime diivaneid ja arvestades hinna-kvaliteedi suhet need ka ära otsustasime osta. Nüüd oli mure, kuidas saada need oma maja juurde ja uksest sissegi?
Tulime tagasi koju ja natuke uudistasime ukseauke: ah, mahub küll!
Nii... tuli rentida treiler ja osta konks..
Päris äge oli järelkäruga sõita. Võtsime koorma peale (mis upitas küll veits üle ääre, aga sidusime kinni) ja logistasime sellega koduni.

Ossu uhkelt väga peent tööd tegemas - järelkäruga hoovi tagurdamas

Ähkides ja puhkides saime mööbli sisse veetud ning selline elutuba meil nüüd ongi:

(kahjuks veidi udune pilt)

 Seejärel hakkasin suurest elevusest uue tolmuimejaga ringi tuustima ja diivanivolte puhastama:

Naine teeb tööd ja mis mees teeb???? ^^

 Järgmine tähtis ost oli külmkapp, mis asus küll päris kaugel, aga oli ainuke normaalse hinnaga korralik külmik, mille nimel tasus pingutada :D  Mõnus suur jurakas teine!

Täna käisime igapühapäevasel turul, kust saime palju head kraami:

Nüüdseks on meil maja täitsa ära korrastatud. Aias veidi nokitsemist oleks, aga kõik eluks vajalik on olemas. Nii mõnus, et kraanist tuleb soe vesi ja toad on jahedad! Kui hea on elada lõpuks nelja seina vahel :D

Lõpetuseks väike seeria Ossust, kes igal pool paknevaid lösutamisvõimalusi ära kasutab: