Ja nüüd on mägede kord...

Meie teekond Griffithi poole kulges üle jõgede ja mägede, täpsemalt Sinimägede - The Blue Mountains. Tegemist on Sydney'st umbes 100 km kaugusel asuva rahvuspargiga, mille mäed on huvitavat sinist värvi. Sinaka tooni annavad neile eukalüptipuud (tere, koaalad!). 

Võtsime Sinimägedega tutvumiseks kohe paar päeva nagu tark raamat Lonely Planet (muide Ossu targa näoga ütleb koguaeg National Geographic selle kohta) soovitas. 

Turismiinfopunktist saime omale hea kava: 8 parimat ja mitte nii tuntud enesepildistamise (aka selfie) kohta. Asusime neid jälitama ning tuleb tunnistada, et tegemist oli väga heade soovitustega.

Empress Falls'i juurde viis väga põnev ja plätudes läbimiseks ebamugav rada. Tegemist oli vist kõige kenama kosega Blue Mountains'i piirkonnas. 

Sellest kosest sai ka köiega ise alla laskuda. Seda me seekord ei proovinud, küll aga uudistasime hulljulgeid, kes kosest alla libisesid:

Näete, üks seal taustal kakerdabki^^

Ossu väga kunstiline võte Empress Falls'ist:

Oi kui sinised ja võimsad mäejurakad!

Alljärgneval pildil on pruudiloori (Bridal Veil) kosk. Sinimägedes pidavat see olema kõige kõrgemalt kukkuv juga :)

Ossu tahtis olla moodne ja teha ühe "selhvi" (loe: mina tegin klõpsu ja Ossu asetas käe nii, nagu hoiaks kaamerat) :

Loomulikult käisime ära ka Sinimägede kõige kuulsama vaatamisväärsuse Kolm Õde (Three Sisters) juures. Tegemist on kolme eraldunud kivikamakaga kaljunukil.
Nagu tark voldik soovitas, valisime sellise vaateplatvormi, kus oleks vähem rahvast. Haarasime kaasa ka oma uuest lemmikkohast Dominost ostetud pizzad ja pannkoogid ning võtsime positsioonid sisse. Vaateplatvormil oli ainult kaks India neidu, kes suure hoolega end (ja võib olla ka Kolme Õde) pildistasid.
Pizzad söödud, tegime mõned võtted ja asusimegi ööbimiskohta otsima.

Näete Kolme Õde?

Järgmine päev oli eriti sisutihe. Hommik algas väikse tüliga, mistõttu me sama matkaraja eraldi läbi kõmpisime. Fotokas jäi Ossule, millega tegi ta taaskord kauneid pilte koskedest.
Stiilinäide:

Ja siis oli koobaste kord:

Sai urulooma mängida :D

VÕIMAAS! Leiate pildilt Ossu?

Teekond viis läbi ka kuulsatest Jenolani koobastest (Jenolan caves), kus oli küll tohutult turiste, aga tõesti oli ka midagi vaadata. Saime ise täiesti koobaste sisse minna.

Võta nüüd kinni, olid need salaktiidid või salakmiidid? :D

Hea võimalus oli täita oma pudel päris koopast pärit veega, mis nagu hiljem selgus, maitses nagu liiv.
Kui endal tühja pudelit varnast võtta polnud, oli suurepärane võimalus see 15,9 dollari (ehk veidi üle kümne euro) eest endale soetada:

Meil oli õnneks oma pudel kaasas!

Viimasesse vaatamisväärsusesse kolistasime ligi 60 km edasi-tagasi mööda kruusateed.
Eesmärgiks ilus vaade sinisele orule, ise rippuva kivi otsas istudes.

Hoiatus! Kõrge kalju ilma piirdeta!

Ja mida me tegime?
Õige vastus, ronisime äärele jalgu kõlgutama.
Ossu näitab ette:


Ja mõlemad Kuldmunad:

Nüüdseks oleme jõudnud Griffithisse, kus tegeleme uue kodu otsingutega. Tutvustuspäev Casellas hakkab alles 18. jaanuaril, niiet õnneks on veel aega. Olles 2,5 kuud elanud autos ja karavanis, ihkab hing juba nelja seina vahele :)

Ehk tuleb järgmine postitus juba uuest kodust? ;)