Veinihooaeg hiilib ligi...

Oleme end nüüdseks oma majakeses ilusasti sisse seadnud ja majanaabridki juba kohale jõudnud. 

Siiani olemegi aega sisustanud trennis käimisega. Täiesti juhuslikult avastasime kodust umbes 20 min jalutuskäigu kauguselt spordiklubi, kus on ka bassein ning mullivann! Seal viimases istub põhiliselt Ossu, sel ajal kui ma trennis rügan :D

Casellas oleme ka juba mõnel koolituspäeval käinud. Esimene neist oli tutvustuspäev, kus põhiliselt firmast ja tööohutusest räägiti. Austraalia üks suurimaid veinieksportijaid Casella alustas oma tegevust umbes 40 aastat tagasi väikse perefirmana ja perekond Casella juhib seda ka siiani. Viimastel aastatel on toodang kõvasti kasvanud (eriti pärast kuulsa Yellow Tail veini väljatöötamist aastal 2001). Muide Casella Winery boss John Casella on üks väga tark mees ja lisas esimese veinitootjana pudelitele keeratava korgi (ettekandjate unistus, eks ole ;)

Casella firma suurusest annab aimu ka tõsiasi, et hetkega võib üks Casella töötaja kogemata ajada maha nii palju veini, kui terve Riverina (Griffithi ümbruskond) veinikad suudavad päevaga toota...

Veinimahuteid on tõesti palju, et keeruline on orienteeruda. Suurimad neist sisalsavad endas u 1,1 miljonit liitrit veini (ühes tünnis!!!).

www.enoarquia.com

Täna oli meil aga selline vahva päev, et saime oma töökostüümid selga ajada, alal ekskursiooni teha, ise voolikute ühendamist harjutada (igaks juhuks nii, et tünnides oli vesi) ning õppevideosid vaadata: seda kõike 8h palgaga $27 tunnis :)

Hommik algas päris huvitavalt. Ärkasin umbes kell 3 öösel üles vinguhaisu peale ja ehmatasin täitsa ära... Tõusin üles vaatamaks maja üle, et ega meil midagi kärssa... Polnud nagu leeke näha ja läksin tagasi magama mõttega, et äkki keegi loll põletab salaja öösel kulu (sest tuleohu tõttu seda praegu teha ei tohi). 

Kui kahe tunni pärast äratuskell helises, kuulsime väljas päris tugevat tuletõrjealarmi ja vinguhaisust oli pea suisa uimane. Kooserdasime kohe akna juurde, kust poolt alarm kostus ja ikka päris lähedal (ülejärgmine maja meist) nägime leeke lahmamas... Päris hirmus... Õue kobides oli õhk vastikult kuum ja vingust paks, tänav oli täiesti üleujutatud... Maja oli ikka täiesti ära põlenud ning siis sain end kiruda, et kaks tundi varem rohkem ei uurinud ega tuletõrjet kutsunud. Ei tea, kas keegi seal majas sees oli, aga ikka veits paha tunne jäi sisse..

Koolitus Casellas algas 6:30 hommikul ja sättisime end sinna juba kella 6, kuna teekond parklast kogunemiskohta on päris pikk. Väravast sisse pääseb oma isikliku sõrmejälje vastavale kohale lömitamisega. Samamoodi (läbi sõrmejälje) toimub ka sisse- ja väljalogimine. Kui unustad seda teha, siis on paha lugu küll, aga jääd palgast ilma, palu palju tahad :D

Hommikul jagati meid rühmadesse, igas rühmas umbes kaheksa inimest. Oma nime tuvastamine on Casellas väga huvitav, tavaliselt olen ma Greta Majaapura. Nii et kui keegi "Gret" või "Grts" ütleb, olen ma igaks juhuks platsis :D Täna nt kuulsin ma oma nime kaks korda. Algul kobisin ühte gruppi, jõudes juba seal kõigiga tutvuda, aga hiljem oleks mu nimi nagu uuesti kõlanud ja muutsin gruppi, avastates sealt Ossu ja veel 5 eestlast ning 2 sakslast. Juhendaja oli küll austraallane :D 

Casellas toimub töö 24h järjest. Täna selgus ka meie vahetus: afternoon ehk 14:30 - 22:30. Algul mõtlesime, et soovime öist, kuna palgatariif seal suurem. Hiljem avastasime, et nädalavahetusega läheb see magamine ikka väga sassi ja oled tööl koguaeg nagu uimane kana.. Seetõttu ei viitsinud endale öövahetust nuruma minna. Magamise mõttes on meie õhtune vahetus ka kõige normaalsem, kuigi üllatavalt paljud just pelgasid seda vahetust, et päev läheb raisku jms.. Tulimegi ju siia töötama! Nädalavahetus on muidu vaba, juhul kui ületunde ei saa. Palk õhtuses vahetuses on $32,75 tunnis (ilma ületundideta), nii et ei kurda :D

Saime Ossuga ka ühte tiimi, kus on meie 2 + 1 veel + juhendaja. Ülesandeks veinide jahutamine ning veinirekkadele voolikute ühendamine (chiller and trucks). Enamuse ajast saamegi voolikutega möllata. Juhendaja ütles, et umbes 60% ajast saame ringi luusida ja ühendamiseks vajalikke asju otsida :D

Kuuldavasti pidi chiller'ite tööd jaguma päris kauaks, nii et kui lahti ei lasta, saame loodetavasti Casellas chill'ida aprilli lõpuni :)

Siin alloleval pildil on näha kohta, kus põhiliselt töötama hakkame:

www.sv-doodlebug.com

Esimesel päeval saime kätte ka oma uniformid: 3 oranži särki, 2 paari lühikesi pükse ning jäiga ninaga tööjalatsid.

Riietuskood on päris karm: ei tohi olla mitte mingeid ehteid (va abielusõrmus), lakitud küüsi ja isegi telefoni ei või isegi taskusse pista. Kõik selleks, et vältida "lisaainete" veini sisse sattumist :)

Toreda töövormi juurde lisandub ka oranž ehitaja-kiiver, raadiosaatja, päikseprillid ning kindad - ühesõnaga oleme väga varustatud.

Homme on veel üks treeningpäev. Ossul järgmine nädal ka üks päev trucks'is. Muidu peaks algama töö 1. veebruaril. Ootame huviga ja loodame, et tuleb lahe aeg!

Casella kingitused

Tööriietuse ja -jalatsite stiilinäited:

Need kossid!! :D

Ossu ütles, et ta näeb nii välja nagu Casella pervert, hahaaa :D

Tulevased Estraallased! Kui teil tekkis Casella vastu huvi, siis jätkake lugemist:

KUIDAS CASELLASSE SAADA?

 Eestlased on siin väga hinnas ja Casellas iga aasta on neid vähemalt 60% kogu hooajalisest tööjõust.

See aasta kandideeris ligi 900 inimest 150 kohale ja meile öeldi, et tööle võeti peamiselt need, kes läbisid füüsilise- ning narkotesti. 

Siin salanipid, kuidas saada Casellasse tööle:

1) ole eestlane;

2) heas vormis;

3) kaine;

4) sõida intervjuule kaugelt kohale;

5) pea meeles, et kandideerimine on juba oktoobri lõpus.

Nagu nägite, pole eelnev kogemus või tutvused kuigi oluline. Samas Casellas töötamine annab arvestatava kogemuse CV-sse lisamiseks ;)

Tutvustuspäeval öeldi meile, et Casellal on täitsa sihilikult nii kõrged palgad ja head töötingimused. Väidetavalt on nende eesmärk backpacker'ite seast "riisuda koor". Et kõik, kes seal töötanud, räägiksid oma kodumaal asuvatele Austraalias töötamisest unistavatele osavatele sõpradele, kui hea töökoht Casella on :)

Koduotsingud Griffithis

Jõudsime Griffithisse täpselt nädal tagasi - eelmisel pühapäeval, et alustada enne Casellat elamise otsingutega.

Mis maja see küll olla võiks? ;)

Esmaspäeva hommikul läksime väga entusiastlikult ühte kinnisvarabüroosse, kus tundus kõige rohkem üüripindu saadaval olevat. Valisime lemmikud välja ja administraator pani kirja, millistest elamistest huvitatud oleme ja ühtlasi lubati meiega ühendust võtta, kui mõnda korterit vaatama minna saab. Sama kordus järgmises kahes kinisvarabüroos.

Ülejäänud päev möödus oodates ja niisama aega parajaks tehes.

Teisipäeval avanes meil võimalus ühte korterit Yendas vaatama minna. Yenda on täpselt see kant, kus asub Casella veinitehas ehk siis Griffithist mingi 15 km ja tundus täiesti väljasurnud minilinnake, väga igav. Korter oli möbleeritud - etteruttavalt võin öelda, et ainuke nendest, mida vaatamas käisime. Enamikel juhtudel ongi üüripinnad siin möbleerimata, väga harv juhus, kui mööbel on sees (ja tõstab ka oluliselt tagatisraha suurust). Yenda korteri hoovis vedelesid kuivanud palmilehed ja kant tundus veidi räämas - liiga räämas üürihinna kohta. Sisse astudes kodutunnet ka ei tekkinud...

Kolmapäevaks saime suisa mitu korterivaatamise aega. Kui esimese koha juures suur huviliste mass tekkis, läks meil kohe tuju ära, sest võimalus endale normaalne korter krabada oli põhimõtteliselt ümmargune null... Korterid ja väiksed majad, mida meile näidati olid väga päevinäinud (aga noh, ise me nad oma hinnapiiri järgi välja valisime...) ning kummalise kontingendiga asukohtades. 

Lootus ükskord oma autoelamisest välja kolida tundus täiesti kaduvat, kui maakler meile nn sooviankeedi kätte viskas. Sellel oli vaja täita andmed oma töö ja palga kohta, lisada oma aadressile tulnud arved, eelmise üürileandja soovitus või rendi maksmise tšekid jne. Ühesünaga nõuti kõiksugu asju, mida meil pole :D 

Olime nagu puuga pähe saanud ja läksime tagasi oma "koju" ehk siis kesklinna parki passima, kus asus muu hulgas ka sooja dušiga WC (jumal tänatud:). 

Kõik need kodutud päevad ööbisime Lake Wyanganis - järveäärses tasuta campingu ja pikniku kohas oma autos:

Selline vaade avanes meie "magamistoast"

Hiljem täitsa lootusetuna lehitsesime ka Gumtreed, kus varem oli pakkumisel olnud mõni üksik tuba (ja seegi novembri lõpu kuupäevaga): arvasime, et ega pole sealgi midagi. Aga seal oli täpselt ÜKS värske kuulutus aastast 2016! Ossu saatis sõnumi ja juba samal õhtul saimegi vatama minna.

Tegemist oli väikse armsa majaga, millel oli küll vaja värvivärskendust ja uut aeda, aga väljast tundus nunnu. Kui sisse astusime, siis teadsime: sellest saab meie kodu!

Seest oli ka puhas ja viis korda korralikum, kui kõik need eelmised elamised kokku, mida olime varem vaatamas käinud. Üürihind on küll veidi suurem, aga mitte kirves.

Meile näitas korterit omaniku sõbranna, kes oli samuti väga sõbralik. Tuli välja, et me olimegi ainsad huvilised. 

Oleksime tahtnud kohe sisse kolida, aga sõbranna pidi enne rääkima omanikuga ja saama jah-sõna. 

Järgmisel õhtul kolisime kodinatega oma majja! Nii äge, mul polegi kunagi veel oma maja olnud. Saime täita ka mu teise unistuse: võrkkiigega veranda!

Maja oli alguses täitsa mööblist tühi. Ainukesed asjad olid köögimööbel, suured kapid magamistubades ning kardinad.

Meil on kamin ka!

 Tuli hakata otsima mööblit. Kasutatud mööbli poode Griffithis kahjuks ei ole, nõnda hakkasime tuuslama sisustuspoodides. Mõned asjad olid isegi päris odavad, ent näiteks külmkapp ja diivan olid päris võika hinnaga.
Astusime läbi ka kodumasinate parandusest, lootusega leida sealt vana kolakas külmkapp, ent saime sõbralikult müüjalt hoopis infot facebooki lehe kohta kus Griffithi ja ümbruskonna rahvas igasugust kraami müüb.

Tuli välja, et neid lehti on suisa mitu ja tõesti müüakse kõike, alates soolatopsidest ja barbidest kuni autode-majadeni välja.
Esimesed asjad, mille facebooki kaudu saime olid kaks pehmet tooli, mis praeguseks meie kööginurgas koha leidnud on.
Järgmisena jäi meile silma mõnus diivani-tugitoolide komplekt. Aadressiks oli mingisugune tänav Griffithist mõned kilomeetrid eemal. Pärast mõningast keerutamist antud piirkonnas leidsime üles õige tänava ja lugesime ühe maja pealt välja 1. Järgnes 2,3,4 jne. Kontrollisime diivanite aadressi üle: maja nr 1692. Olgu... :D
Kohale me õnneks ükskord jõudsime, nägime-katsetasime diivaneid ja arvestades hinna-kvaliteedi suhet need ka ära otsustasime osta. Nüüd oli mure, kuidas saada need oma maja juurde ja uksest sissegi?
Tulime tagasi koju ja natuke uudistasime ukseauke: ah, mahub küll!
Nii... tuli rentida treiler ja osta konks..
Päris äge oli järelkäruga sõita. Võtsime koorma peale (mis upitas küll veits üle ääre, aga sidusime kinni) ja logistasime sellega koduni.

Ossu uhkelt väga peent tööd tegemas - järelkäruga hoovi tagurdamas

Ähkides ja puhkides saime mööbli sisse veetud ning selline elutuba meil nüüd ongi:

(kahjuks veidi udune pilt)

 Seejärel hakkasin suurest elevusest uue tolmuimejaga ringi tuustima ja diivanivolte puhastama:

Naine teeb tööd ja mis mees teeb???? ^^

 Järgmine tähtis ost oli külmkapp, mis asus küll päris kaugel, aga oli ainuke normaalse hinnaga korralik külmik, mille nimel tasus pingutada :D  Mõnus suur jurakas teine!

Täna käisime igapühapäevasel turul, kust saime palju head kraami:

Nüüdseks on meil maja täitsa ära korrastatud. Aias veidi nokitsemist oleks, aga kõik eluks vajalik on olemas. Nii mõnus, et kraanist tuleb soe vesi ja toad on jahedad! Kui hea on elada lõpuks nelja seina vahel :D

Lõpetuseks väike seeria Ossust, kes igal pool paknevaid lösutamisvõimalusi ära kasutab:

Ja nüüd on mägede kord...

Meie teekond Griffithi poole kulges üle jõgede ja mägede, täpsemalt Sinimägede - The Blue Mountains. Tegemist on Sydney'st umbes 100 km kaugusel asuva rahvuspargiga, mille mäed on huvitavat sinist värvi. Sinaka tooni annavad neile eukalüptipuud (tere, koaalad!). 

Võtsime Sinimägedega tutvumiseks kohe paar päeva nagu tark raamat Lonely Planet (muide Ossu targa näoga ütleb koguaeg National Geographic selle kohta) soovitas. 

Turismiinfopunktist saime omale hea kava: 8 parimat ja mitte nii tuntud enesepildistamise (aka selfie) kohta. Asusime neid jälitama ning tuleb tunnistada, et tegemist oli väga heade soovitustega.

Empress Falls'i juurde viis väga põnev ja plätudes läbimiseks ebamugav rada. Tegemist oli vist kõige kenama kosega Blue Mountains'i piirkonnas. 

Sellest kosest sai ka köiega ise alla laskuda. Seda me seekord ei proovinud, küll aga uudistasime hulljulgeid, kes kosest alla libisesid:

Näete, üks seal taustal kakerdabki^^

Ossu väga kunstiline võte Empress Falls'ist:

Oi kui sinised ja võimsad mäejurakad!

Alljärgneval pildil on pruudiloori (Bridal Veil) kosk. Sinimägedes pidavat see olema kõige kõrgemalt kukkuv juga :)

Ossu tahtis olla moodne ja teha ühe "selhvi" (loe: mina tegin klõpsu ja Ossu asetas käe nii, nagu hoiaks kaamerat) :

Loomulikult käisime ära ka Sinimägede kõige kuulsama vaatamisväärsuse Kolm Õde (Three Sisters) juures. Tegemist on kolme eraldunud kivikamakaga kaljunukil.
Nagu tark voldik soovitas, valisime sellise vaateplatvormi, kus oleks vähem rahvast. Haarasime kaasa ka oma uuest lemmikkohast Dominost ostetud pizzad ja pannkoogid ning võtsime positsioonid sisse. Vaateplatvormil oli ainult kaks India neidu, kes suure hoolega end (ja võib olla ka Kolme Õde) pildistasid.
Pizzad söödud, tegime mõned võtted ja asusimegi ööbimiskohta otsima.

Näete Kolme Õde?

Järgmine päev oli eriti sisutihe. Hommik algas väikse tüliga, mistõttu me sama matkaraja eraldi läbi kõmpisime. Fotokas jäi Ossule, millega tegi ta taaskord kauneid pilte koskedest.
Stiilinäide:

Ja siis oli koobaste kord:

Sai urulooma mängida :D

VÕIMAAS! Leiate pildilt Ossu?

Teekond viis läbi ka kuulsatest Jenolani koobastest (Jenolan caves), kus oli küll tohutult turiste, aga tõesti oli ka midagi vaadata. Saime ise täiesti koobaste sisse minna.

Võta nüüd kinni, olid need salaktiidid või salakmiidid? :D

Hea võimalus oli täita oma pudel päris koopast pärit veega, mis nagu hiljem selgus, maitses nagu liiv.
Kui endal tühja pudelit varnast võtta polnud, oli suurepärane võimalus see 15,9 dollari (ehk veidi üle kümne euro) eest endale soetada:

Meil oli õnneks oma pudel kaasas!

Viimasesse vaatamisväärsusesse kolistasime ligi 60 km edasi-tagasi mööda kruusateed.
Eesmärgiks ilus vaade sinisele orule, ise rippuva kivi otsas istudes.

Hoiatus! Kõrge kalju ilma piirdeta!

Ja mida me tegime?
Õige vastus, ronisime äärele jalgu kõlgutama.
Ossu näitab ette:


Ja mõlemad Kuldmunad:

Nüüdseks oleme jõudnud Griffithisse, kus tegeleme uue kodu otsingutega. Tutvustuspäev Casellas hakkab alles 18. jaanuaril, niiet õnneks on veel aega. Olles 2,5 kuud elanud autos ja karavanis, ihkab hing juba nelja seina vahele :)

Ehk tuleb järgmine postitus juba uuest kodust? ;)

Sydney rannad ja aastavahetus

Kõigepealt: head uut, kakstuhatkuut! (kuni kolmekuningapäevani võib vist veel soovida;)

Nagu olime juba enne Austraaliasse tulekut unistanud, võtsime uue aasta vastu suurlinnas Sydney's, kuhu saabub uus aasta 9h varem kui Eestisse. Sydney's pidavat olema ka üks uhkemaid ilutulestike maailmas.

Ettevalmistuseks jõudsime Sydney'sse juba 29. detsembri õhtul. Lähenesime küll lõuna poolt mööda Grand Pacific Drive'i, kuid otsustasime teha kõigepealt ringi ümber linna ja minna põhja-Sydney kõige kuulsamat randa Palm beach'i uudistama. Selle mittemidagiütleva nime (ei olnud seal mingit eksootilist randa vee poole rippuvate palmide ja võrkkiikedega) all peidab end Summer Bay ehk kõige kuulsama Austraalia seebi "Kodus ja Võõrsil" rand. 

Filmivõtteid me küll ei näinud, aga teel sinna sõitis meile vastu suurte kirjadega "Home and Away" buss, millest järeldasime, et äkki oli võttegrupp :)

Kuulus kuut^^

Siin need Sallyd ja Alfid on jalutanud^^

 Aasta eelviimase päeva põhieesmärk oli end vana aasta mustusest puhtaks küürida ja järsku avastasime end Olümpia pargi (jah, siin toimus 2000. aasta Sydney suveolümpia!) veekeskuses. Rahvas oli kirju ja teda oli hirmus palju. Saime konna ujuda basseinis, kus 15 aastat tagasi olümpiavõitjad kroolisid. Külastasime sauna (küll ilma leiliviskamiseta, aga kohalikel tundus seal niigi palav :D) ja aurusauna, vahepeal õnnestus ennast veerand tunniks isegi mullivanni litsuda. Lahkusime veidi pärast seda, kui ujumisbassein kinni pandi ja mõne aja möödudes üks töötaja sealt kahvaga väiksed kakajunnid välja tõmbas.. Vähemalt pärast duši all saime end puhtaks :D

Kui juba Sydney's olla, võtsime samal päeval ette külastuse ka Sydney kõige kuulsamale (ja kesklinnale kõige lähemalasuvale) rannale Bondi beach:

Nägite, et taas oli palju rahvast!? Jep, aastavahetuseks tuleb Sydney viiele miljonile juurde ligi üks miljon = terve Eesti jagu inimesi!

Et saada head positsiooni ilutulestiku vaatamiseks, kobisime Sydney kesklinna juba eelmisel õhtul. Auto õnnestus meil nahhaalselt parkida vaiksele kõrvaltänavale kortermajade ette. Öö autos möödus oodatust rahulikumalt ning järgmisel hommikul jätsimegi auto sinna samasse meid ootama.
Pärast ligi 3 km rännakut ooperimaja suunas, ootas meid hommikul kell 7:45 pikk järjekord: oli vaja kõigil kotid läbi tuhnida, veendumaks et poleks kaasas oma alkoholi või muud ohtlikku.
Kolmveerand tundi hiljem olime juba Ooperimaja alal sees ja kiirelt krabasime endale teise rea koha, vaatega Ooperimajale ning Harbour bridge'le. Just, teises reas, sest esimene aiaäärne rida oli juba rahvast täis.

Õnneks olime hästi varustanud end lebomati, vihmavarju, toidu ning päevituskreemiga ja 15-tunnine passimine võis alata! Meelelahutuseks olid mul kaasas ajakirjad, värviraamat ja pliiatsid. Samuti haarasime kaasa läpaka, et saaks vahepeal blogi ka teha (eelmine postitus just seal valmiski;).

Ilm oli päev otsa päiksepaisteline ja soe, kuskil ühe-kahe paiku kiskus eriti kuumaks. Õhtu see-eest oli küllaltki mõnus.

Meie "pesa" ooprimaja juurde pargitud 

Positsioon oli meil tõesti hea. Olime valmis keskööl end esimesse ritta tõmbama, kuna siis tuleb ruumi juurde, kui inimesed oma lebotamise asemed kokku pakivad ja ilutulestikku ootavad.

Pärastlõunal oli ala suletud. Rahvast oli nagu murdu, isegi liiklemiseks mõeldud "augud" olid inimesi täis. WC-sse ja kohvikkusse pääses maaslösutavate kerede vahelt läbi pugedes.

Enne kella üheksat õhtul hakkasid inimesed aiaäärele lähenema ja nagu vupsti libisesid meie hommikul valmisvaadatud aiaäärsele kohale kaks väikest asiaadist neiut. Lootsime, et ehk pildistavad niisama silda ning lähevad kohe eest. Aga ruisk, ei läinud!

Kell üheksa algas niinimetatud perede ilutulestik, mis mõeldud väikestele lastele, kes keskööl juba voodis nohisevad ega muidu suurt kärtsmürtsu ei näegi. See olevat kuuldu järgi peaaegu sama võimas kui kella kaheteistkümnene, aga mu arvates jäi ikka kõvasti alla... Ei viitsinud eriti piltigi teha.

Lootsime, et väiksed asiaadid lipsavad pärast seda tulevärki minema, aga kus sa sellega... Isegi vetsus ei käinud :D 

Kuna esimese rea naabritel oli veel elamine aiaäärde laiali laotatud, siis oli meil lootus, et selle kokku korjates suudame end siiski aia äärde pressida.

Kell üksteist maas istudes hakkasin ma juba jalaga teiste asju vaikselt koomale nügima ja enne kui keegi aru sai, olin juba püsti ning litsusin väiksed asiaadid kokku :D Tund aega varem koht olemas!

Oiii, kui pikk tund see oli - pole kunagi aastavahetust nii pingsalt ootanud! Sekundeid hakati sillapostidelt lugema juba poolteist minutit enne suurt pauku, mis muutus ootusärevuse eriti suureks.

Viimased kümme sekundit luges rahvamass kõva häälega kaasa. 

Ja siis ta tuli! 2016! Kõva kärtsu ja mürtsu ja saluutidega!

Iga kord kui raketid sillal midagi tegid, hakkasid inimesed õnnest kiljuma ja hüüdsid kooris: "vaaaaauuuu, oumaigaaaad" jms :D

 Šõu lõpus sillalt sadav kullavihm ja suured saluudilärakad ümber silla, ooperimaja ja meie peade kohal oli korralik VAAAUUUU tõesti:

Kokkuvõttes arvan, et see ilutulestik oli oma 350 000 eurot ja 15h passimist väärt, sest ei ole ma oma elus nii vinget saluuti varem näinud :)

Järgmises postituses saate teada, kuidas algas meie uus aasta Sinimägedes ;)