Vurasime 1000 km, et saada töö Casellas

Alates eelmisest postitamisest on meil juhtunud nii mõndagi. Nagu lubatud sai, tuleb seekord juttu meie tööplaanidest.

Juba Eestis olles oli mul mõningast eeltööd tehes selgunud Austraalia backpackerite nii öelda kuumad kohad, kus pidavat olema suhteliselt lihtne töö ja võimas palk. Üheks nendest on veinitööstus (mitte viinamarjade korjamine, vaid nendest veini tegemine), eelkõige Casella: Austraalia veinide kuningas. Teate ju küll, need on need kollase hüppava känguru logoga Yellow Tail  veinid, mida ka Eestiski väga mõistliku hinnaga saab (isegi Babybackis:)

Viinamarjaistandus õhtupäikeses

Casellasse me ennast sebida proovisimegi. Veinihooaeg algab siin küll alles jaanuaris, aga varasemast olin kuulnud, et kandideerimine hakab peale juba millalgi oktoobris. Nii ma seal Casella lehel pidevalt luuskimas käisin, et millal avatakse avalduste esitamise voor. Täitsime meiegi avaldused ära ja umbes nädala pärast saime kõne, et meid on oodatud töövestlusele, mis toimub Griffithis järgmisel reedel hommikul kell 9!

Olime juba sellest väga elevil. Samas saime teada, et avokaadofarmis jätkub tööd veel umbes nädalaks, kuid ees ootasid vihmased päevad, kui avokaadosid väga pakkida ei olnud. Nii saime vabaks juba kolmapäeva pärastlõunal. Otsustasime panna ajama Griffithi poole ehk 1000 km edelasse, kus ei olnud meid ootamas järgmiseks nädalaks mitte ühtegi tööd, vaid oli ainult üks veel kaheldava väärtusega tööots, mis pidi nagunii algama alles jaanuaris. AGA kes ei riski, see veini ei tee ;)

Austraalia teedel on igasuguseid huvitavaid märke: siin vist kõige populaarsem

1000 km teele jäi ka huvitavalt reisivaid koeri. Sydney lähedal nägime koguni mootorrattal istuvat koera, kellel oli mõnus nägu ja päikseprillid ees :)

Pärast mõningasi seiklusi (sealhulgas vihmasel ööl lahtise aknaga autos magamine ja sõidu ajal taga voodis võileibade tegemine) jõudsime Griffithisse juba neljapäeva õhtul. Vaatasime maja üle, kus hirmus tööintervjuu järgmine hommik algama pidi, ning otsisime ööbimiskoha, mis pimedas tundus suht eralduses, aga päeval suisa kesklinnas.

Hommik algas kõhus keeramisega, sest tööintervjuu ometi ajab närvi ja sunnib mõnda aega enne seda tualetis istuma :D Õnneks olime facebookis Eestlased Austraalias enne pisut luuskinud ja infot otsinud, mis meid ees ootab. Mõtlesime välja oma "müügikõned" ja motivatsiooni.


CASELLASSE KANDIDEERIMISE SEIKLUSED:

Kohale jõudes visati meile ette posu lehti, mida kõike täitma pidi, sh terviseküsimused, pangaandmed, keeletest ja veel pangaandmeid.. Lisaks pidime panema mingi paberitüki keelele (alkotest) ja pissima purki (narkotest). Järgnes vererõhu, pikkuse, kaalu ja sõrmede haarde mõõtmine ning seejärel sai teha ka naha märjaks. Füüsilisel testil pidi ennast igatepidi painutama, kätekõverdusi tegema, kükkima, kõhulihaseid ja seljalihaseid pingutama, redelist üles-alla ronima ning 25 kg kasti teise toa otsa vedima...
Kõlab nagu kosmonaudi treening, et hakkad Casella asemel Marsile minema, aga tegelikult polnud hullu midagi. Ise ma tunnen ennast siin Aussis nagu lodev sült, aga tegelikult olin üllatavalt heas vormis ja sooritasin testi maksimumtulemustega. See andis küsimustevooruks enesekindlust juurde.

Intervjuul naeratasingi terve aja lollaka näoga ja puterdasin suvalisi asju. Mul oli isegi päris lõbus seal ja paistis, et neljal intervjueerijal ka. Kõik kõkutasid seal :D
Intervjuul räägiti palgast (mis muidu on 27$ tunnis, öises vahetuses 34$ ja ületunnid poole suuremad- hea soe koht ju:), töö sisust (põhimõtteliselt saab kogu veini valmistamise protsessis osaleda) ja uuriti ka tervise kohta. Samuti anti võimalus ka "müügikõneks", kus ma enda põhiliseks trumbiks tõin selle, et olen töökas eestlane ja väga heas vormis :D
Kusjuures nad vist värbavad seal pea kõik eestlased, kes kandideerivad, kuna seal on iga aasta pooled töötajad eestlased - järelikult nad teavad, kui tublid me oleme :)

Pärast mind oli Ossu kord. Ossu jauras seal oma öösel töötamise ja tõstukijuhi kogemusest ning kaitseväe pikkadest päevadest. Õnneks veeres Ossu sealt ruumist välja õnneliku näoga - tundus, et läks hästi.

Meie põhiliseks motivatsiooni argumendiks oli see, et sõitsime ainuüksi tööintervjuu pärast läbi 1000 km. Pärast seda, kui ma neile ütlesin, et me koguni nii kaugelt tuleme, küsis komisjoni tädi: "Kas te tulite lennukiga või?!"

Intervjuu lõpus öeldi aga meile mõlemale, et vastuse saab mõne nädala jooksul, kuna neil veel väga palju kandidaate vaja läbi interjueerida ja katsetada. Nüüd arvasime mõlemad, et noh, ju siis nii hästi ikka ei läinud ja sinna me küll ei saa, kuna teised eestlased värvati kohe samal päeval.. Aga lootust veel ei heitnud ja jäime ukse taha veidikeseks tiksuma.

Pärast paari minutit kui olime konkuretidega koos seal ooteruumis passinud, tuli ruumist välja tädi ja kutsus meid koos tagasi tuppa. Meile teatati, et oleme saanud selle töö ja et meil oleks vaja veel veidi inglise keelt harjutada ning et Ossu peaks neile helistama, kui NSW forklift'i (ehk tõstukijuhi) paberid tehtud saab. Olime sigaõnnelikud ning tänasime neid täiega.

Ruumist väljusime hüpetega ja suurest õnnest põrkamine jätkus ka õues:

Taustal on maja, kus tööintervjuud ja katsed toimusid

Pärast premeerisime ennast loomulikult sushiga:

Njämmmmmmmm

Tegime kõne ka ühte teravilja värbamise firmasse (kuna Victoria kandis hooaeg alles hakkab), kust pärast mõningast vestlust lubati meile helistada tagasi järgmise nädala alguses. Victorias pidid praeguse ajal päris kõvad vihmad olema, nii et ei tea, millal vilja lõikamine algab.
Küsisime ka tüübilt, kus nad täpsemalt asuvad, et me sõidame kohe kohale :D

Ja siin me nüüd olemegi- Milduras, mis on täpselt New South Wales'i ja Victoria vahel. Jõgi, mis läbi selle linnakese voolab, poolitabki kahte osariiki. Me sättisime ennast armsasse kohta Victoria poolsele jõekaldale.

Welcome to Victoria! Uus osariik meie teekonnal.

Meie tänane hotell

Kui nüüd saaks veel teravilja ka, siis oleksid vist kõik meie Asutraalia unistused täitunud, sest ka selles valdkonnas on väga hea võimalus hästi teenida (samuti 27$ tunnis). Nii et hoidke meile pöialt ;)

Me ei plaani siiski nagu linnukesed nokad õieli tööd ootama jääma, vaid võtame ka ise ühendust kohalike farmeritega, ehk joppab. Kui saaks siin teraviljas tööd, siis peaks seda jätkuma kuskil detsebri lõpuni.

Uuel aastal suundume aga tagasi Griffithisse, mis pidavat olema itaallasi ja maffiat täis koht. Noh, vähemalt madusid ei pea kartma!