Thursday, August 3, 2017

Uudiseid lõunapoolkeralt

Pole vist kunagi varem blogimisse niiiii pikka auku sisse jätnud – öövahetus on teinud oma töö. Viimased kuud oleme toimetanud ringi täielike uruhiirtena. Ärkame päikseloojangul ja voodisse kobime veidi pärast päiksetõusu. Magamise poolest pole tegelikult hullu midagi, lihtsalt tahaks päikest ja valgust! Eestis on enamuse aastast ju pime ja külm. Öösel töötamise miinuspooleks on veel ka see, et nädalavahetustel ei saa midagi ette võtta. (Välja arvatud näksimine, loomulikult).
Õues on öö, telekas on öö (ehk asjalikke saateid ei tule), poodides ja kohvikutes on öö... Õhtul ärkamise boonuseks on vähemalt see, et masendavate hommikuuudiste asemel saab enne tööpäeva vaadata lõbusat Family Feud’i, mis on kohalik „Rooside sõda“ saade :)

Vahepeal siin proovisime mõned nädalavahetused päevarežiimis veeta ja oli väga mõnus: käisime Mt Kaputaris matkamas, paar korda rühkisime Gins Leap’i künkast üles, jalutasime Dripping Rocks’i ning nautisime Gunnedah kohvikuid ja Moree spaad.. Aga aja möödudes hakkas see töö-öösid segama ja magamise sassiajamine väsitas ära. Siis pöördusime tagasi uruhiirte maailma ning magamine läks taas korda. Nüüd ei jää muud üle, kui külastada Boggabri kohalikku pirukaputkat Grab&Go, mis meie ärkveloleku aegadel lahti on ehk kust saab burksi ka kell 4 hommikul.

Tööl toimetame vaikselt. Ossu lahendab oma mõistatusi ja sööb eesti komme. Ma värvin raamatuid, koon, loen ning kuulan kõrvaklappidest podcast’e. Hooaja alguses oli lubatud töö ajal telefonides ka istuda, aga siis tuli sellega skandaal ja enam ei tohi. Vast ongi parem, läheb vähem netti nüüd (ja internet on siin kallis!).
Üks öö saime nautida seitsmetunnist breakdown’i (ehk tööseisak). Koju meid ei saadetud. Istusime nagu padakonnad puhkeruumis, kuna pidevalt tuli uudiseid, et „nüüd tunni aja pärast läheb tööle“.
Muidu on öövahetuses töö kiirem kui päevases ja breakdown’e ikka väga vähe. Juba kaheminutiline paus tundub nagu mõnus passimise hetk :D
Eelmine nädal books&bags’is oli päris teistsugune ja vahva. Meile võeti uus töötaja, tänu millele saime paar päeva kõvasti puhata (töötasime kordamööda) ning järgmised kaks päeva oli mul võimalus lisakoristaja olla, mis oli päris hea vaheldus. Sai kõvasti vatti tuuseldada surveõhuga :D

Telefonist mõned pildid viimase aja tegemisest:
Päiksetõus tööl

Seda sööme igal nädalavahetusel
Sünnipäevalaps tööl Cotton Man'iga :D

Siia pakkis Ossu mu kingituse - juhtmevabad kõrvaklapid. Puuvillakotti, no eks ole ^^

Tuuli meisterdatud suussulav sefiiritort ja mu elu esimene päris champagne ^^
 
Nunnu Gunnedah kohvik vol 1 - Bitter Suite

Dripping Rocks'is kooserdamas

Tuuliga kohvil ja koogil :)

Kuldmuna Mt Kaputaris ronimas

Mingi tuust ka Mt Kaputari vaateid imetlemas

Nädalavahetust tähistamas Boggabri pirukakohvikus

Nunnu Gunnedah kohvik vol viimane - Jack and Jills
Käib asjade pakkimine täies hoos^^

Homsest algab mul viimane töönädal Austraalias ja siis juba lendan koju! Mitmeid põnevaid asju on plaanis, mistõttu pean varem Eestisse tulema. Ossu jääb natuke kauemaks. Hooaega peaks jaguma veel paar nädalat.

Varsti juba näeb! Ei jõua ära oodata :)

Monday, May 15, 2017

Tagasi puuvillatuttide vahel

Pärast kolmenädalast pikutamist ja puhkamist oleme taas saanud töölainele. See paus reisi ja töö vahel oli isegi päris mõnus – polnudki ammu korralikult lösutada saanud. Tutvustasime Tuulile ja Rainile oma kodukanti ka: käisime Gunnedah loomaaias, Pilliga kuumaveebasseinis, Newcastle "suurlinnas", Dripping Rocks’is kaljuseintevahelist loiku vaatamas, Boggabri suurima vaatamisväärsuse järsu künka Gins Leap’i otsas... Aga hobuserauakujulist Namoi jõekääru külastades nägin Austraalias esimest korda madu vabas looduses! Muideks, ise samal ajal tähtsa näoga Tuulile ja Rainile seletades, et „ma olen siis juba poolteist aastat olnud ilma ühegi maoga kokku puutumata“... Brrr, loodan, et see oli viimane kord ka...
Tuuli ja Ossu sünnipäevad langesid täpselt vabadele päevadele ning tänu sellele saime paar korda ka Moree peenes spaas sulistada ja saunas käia.

Kesse siin tukub?
Newcastle - Tuuli ja Raini esimene käik Vaikse Ookeani äärde

Minu sünnipäeval aga oleme kõik tööl ja traditsioonilise spaakülastuse peame seekord tegema paar päeva hiljem nädalavahetuse varahommikul...
... Sest me Ossuga töötame sel aastal öövahetuses. Mõtlesime, et see oleks viimane pingutus enne Eestisse tulekut ja huvitav kogemus ka, kuna kumbki meist pole varem öövahetust teinud. Palk on 15% kõrgem ning hiljem Eestisse jõudes kohaneme ajavahega ehk paremini, kuna oleme samal ajal üleval kui teie teisel pool maakera :) Tööpäevad algavad õhtul kella seitsmest ja lõppevad hommikul kell seitse. Peale tööd lähme kohe magama ja ärkame 3-4 ajal päeval. Toppisime juba ruloo-vahed tekikotiga kinni, et toas mõnus kottpime oleks. Nii et magada pole hullu. Uskumatu, aga Ossu magab isegi vähem kui mina! Mulle on pimedas enda voodist välja rullimine veel raske, aga nii kui koopast välja ronin, valgust näen ja hommikukohvi sisse tõmban, on olemine täitsa titi-miti ja energiat töö-ööks jagub ;)
Kodu on meil peaaegu sama, mis eelmisel aastal ehk elame endiselt Tammesingi tänaval (Oakham Street), aga teistpidi korteris – sama sisekujundus, aga nt magamistuba ja WC asuvad paremal (mitte vasakul pool nagu eelmine aasta).




Esimene õhtusöök Boggabri kodus: jaapanipärane teriyaki-kana

Sushit teeme endiselt vähemalt 2 korda nädalas ^^
Ka tööd meie cotton gin’is on samad, mis eelmine aasta – Ossu sõidab moonbuggy’ga ja ma teen books&bags’i. Meenutuseks saad meie tööde kohta lugeda siit. Books&bags’is on see aasta veidi teistmoodi – kahe tüdruku asemel on korraga tööl kolm, kuna tempo on sel aastal varasemast kiirem. Samas passimist on nati rohkem, mis on hea, sest siis saab ka oma asjadega tegeleda. Ainult robot olles seda hooaega üle ei ela!
Ossul on veidi raskem pimeda põllu peal toimetada ja puuvillamooduleid suure masina peale ajada, aga pole hullu midagi, sest ta on mul väga osav Kuldmuna.

Praegu ongi meie esimene paaripäevane nädalavahetus pärast pikka seitsmepäevast nädalat. Pidime Ossuga sel aastal kõik välja koolitama (ma books&bags’i rahva ja Ossu teised moonbuggy juhid ning feeder’i töötajad), kuna oleme juba kogenud puuvillaprofessionaalid :D Seetõttu vahepeal vabu päevi väga ei antud... Eks see pidev õpetamine ja korrutamine oli parasjagu väsitav ka, aga ei saa kurta – vähemalt saime tööl olla ja raha teenida. Ja palk on siin hea! Töötame päris palju – 6 tööl, 2 vaba ja 12tunnised vahetused. Teeme juba plaane Eestisse tulekuks - see meid motiveeribki! Ei jõua lihtsalt  ära oodata!! Austraaliat juba päris palju nähtud, nüüd tahaks juba koju :)

Friday, April 14, 2017

Toidufännide paradiis - Jaapan

Kui eelmisest postitusest tundus, et Jaapani köök muud peale sushi ei sisalda, saan siin vastupidist tõestada. Öeldakse suisa, et kui kuu aega Jaapanis väljas süüa, võid iga kord erineva toidu võtta – nii mitmekesine on sealne toidulaud!
Lisaks toidu suurepärasele maitsele, on palju rõhku pandud ka selle serveerimisele, et kõik ilus ja läbimõeldud oleks. Paljudel restoranidel on vaateakendel plastikust toidud, mis üllatavalt tõetruud välja näevad. Nii oli meiesugustel turistidel hea jaapani keelt tundmata omale meelepärane eine tellida.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, võtsime Tokyos ka sushikoolituse, sellest siis siin täpsemalt. Restoran, kus koolitus korraldati, oli täiega äge Jaapani koobas! Sisenedes pidime jalatsid ära võtma ning need väiksesse kapikesse panema. Uste kohal rippusid kardinad, vetsus käimiseks olid spetsiaalsed wc-s käimise kotad. 

Jalatsikapid restoranis
Koolitus toimus armsas Jaapani stiilis ruumis, madalate laudade taga. Kõik said selga sushimeistri kimonod ja käärisime käised üles! Riisi me ise ei teinud (kuigi see on sushi valmistamisel kõige olulisem), küll aga õppisime ühe koostisosaga makisid rullima ja nigirisid vorpima. Sushimeister näitas, kuidas fileerida värsket kala ja tegi sellest igaühele nigiri.

Oli vahva nokitsemine ja tulemus oli ülimaitsev. Saime uhked tunnistused ja sushi-pulgakommid.


Koolituse isuäratav tulemus

Sushimeistrid koos
Sushit sõime põhiliselt sushirongides, kus sai liikuvalt lindilt taldrikukaupa meelepärast sushit endale haarata. Nii oli kõige odavam ja sai maitsta huvitavaid sushisid menüüst tellimata (sest menüüdest me nagunii midagi aru ei saanud). Proovisime sushit põnevate kalade, molluskite ja kapsastega. 

Molluskid sushirongis
Meie viimane sushirongi külastus oli eriti huvitav. Igal külastajal oli oma ekraan, kust sai meelepärast sushit tellida, mis seejärel kiirrongiga sinuni saadeti. Nii ägeeeee! Ossu maitses seal koguni juustuburgeri sushit ning ma lasin endale sushi-sõõriku teha (sõõrikukujulisel riisil erinevad värvilised toored kalad). Mmmmm :P

Sushisõõrik!!! Selliselt ekraanilt sai sushit tellida ^^

Kuldmuna alla kugistatud sushi kogusest väike ettekujutus ^^
Tokyo ja Kyoto turgudel kasutasime näksimise võimalust ning proovisime huvitavaid Jaapani snäkke: Jaapani omlett, kammkarbi ja angerja yakitori’d, sidruni-pipra kalmaar...

Vasakpoolne kammkarbiga ja parempoolne angerjaga

Jaapani omlett

Sidruni-pipra kaheksajala näks

Rongis mekkisime traditsioonilist Jaapani lõunasööki bento’t, mis on riisi, erinevate köögiviljade ja liha/kala segu Kõik on kenasti karpi sätitud ning tegemist on väga toitainerikka ning kõhtu täitva einega.


Eelnevas postituses mainisin, et Osaka on toiduparadiis. Õhtuse paaritunnise külastuskäiguga õnnestus meil saada päris mitu toiduelamust. Leidsime täiesti juhuslikult traditsioonilist Osaka toitu pakkuva restorani, kust ostsime kaasa okonomiyaki (Jaapani stiilis kapsapannkoogi) ja takoyaki (fritüüritud kaheksajala-pallid). Ei näe pildi pealt küll väga ilus välja see kraam, aga maitses niiiiiiiiii hästi!

Magustoiduks võtsime ühest putkast taiyaki – kalakujulise pannkoogi oapasta täidisega. Viis keele alla!

Koduteel avastasime rongijaama supermarketist sushiparadiisi – lademetes valmistehtud sushit! Nägi nii hea välja (mitte nagu Selveri või Maxima kuivanud kraam) ja me hullusime – ladusime terve korvi sushit ja vetikasalatit täis! Kodus mugistama hakates avastasime, et poesushi võib olla imemaitsev – supermarketi sushi täiesti keskmise restorani kvaliteediga, uskumatu :D #ainultjaapanis




Kyotos põikasime läbi traditsioonilisest teemajast. Jaapanlased armastavad oma rohelist teed. Tasuta tee käib iga restoranikülastuse juurde (isegi sushirongis). Teemajades serveeritakse teed alati koos Jaapani stiilis maiustusega – saab valida kas kõva küpsisemoodi maiuse või pehme minikoogi vahel. Iga teesorti serveeritakse erinevalt. Ossu tellis sencha, mis maitses väga mõrult, aga millel oli väga huvitav serveerimisprotseduur: kõigepealt tuli valada kuum vesi tassi, seejärel kallata see ümber teise tassi (iga ümbervalamisega jahtub vesi 20 kraadi), siis teekannu, seejärel oodata 50 sekundit ja valada tassi.  Minu matcha-teega sellist tseremooniat ei olnud – tee oli varem ära vahustatud ja ta toodi koos pehme maiusega lauda.




Jaapani maiustused on hoopis midagi muud, millega me eurooplased harjunud oleme. Nende tekstuur, maitse ja suhkrusisaldus on täiesti teistsugused. Magustoitude valmistamisel on palju kasutatud rohelise tee pulbrit matcha, magusat punase oa pastat, tarretist ja isegi riisi. Alguses tundusid need maiused mulle kummalised, aga harjusin ruttu ära ning õppisin neid nautima.

anmitsu (tarretis, oapasta, mochi riisipallid, puuviljad, vahukoor või jäätis, keedetud magusad herned)

Sakuramochi (roosa riisipall marineeritud magusa kirsipuu lehega)

matchamochi (rohelise tee maitseline oapasta täidisega riisikook)


Matcha-maitseline vahvel

Rohelise tee jäätis


Mont Blanc (püreestatud kastanid segatud rohelise tee või maasikamaitselise pulbriga, magusa kreemi ja biskviidi peal)

Mul hakkas ainuüksi sellest toidust kirjutades kõht korisema, loodan et teil ka :D Jaapan ootab avastamist, kallid lennupiletid on kõike seda head toitu väärt J
Itadakimas!

Soba-nuudli eine

Ramen

Unagi don ehk angerjaroog riisi, vetikate, magusa kastme ja riivitud Jaapani omletiga

Kaiseki-don

Kirsiõites kaunis Jaapan

Maitsev, rahvarohke, puhas, nunnu, heade süsteemidega, viisakas... Need on märksõnad, mis suurepäraselt iseloomustavad Jaapanit. Maitsvat toitu võib leida iga nurga pealt – teen Jaapani toidu kohta eraldi postitusegi, et teile huvitavaid toiduelamusi tutvustada :) 

Rahvast on Jaapanis kõvasti – ükskõik, mis suunas vaatad, näed vähemalt 200 inimest. Mehed ülikondades, naised eriti pisikesed, peenikesed ja nunnud. Lapsed on nagu aksesuaarid – loomakostüümides, kirjudes rahvariietes või viimase moe järgi riietatud. Pakse jaapanlasi on nii palju nagu piitspeenikesi austraallasi (umbes 5% rahvastikust ehk).

Lisaks sellele, et jaapanlasi nii palju ühele ruutmeetrile mahub, on nad ka väga viisakad. Üksteisega käitutakse austavalt, mitte labaselt. Klienditeeninus on suisa kuninglik – Jaapanis on tänuavaldusena kombeks peaga kerge kummardus teha. Arigato gozaimas! (suur tänu)

Niisiis... Irasshaimas! ehk tere tulemast poodi :D

Esmaspäeva lõunal jõudsime unistena Tokyosse, ent unetust ööst hoolimata tormasime kohe Ueno parki kirsiõite ilu uudistama. Okei... Enne sõime loomulikult sushit :D Leidsime vahva sushirongi, kus kõik taldrikud maksid umbes üks euro – sushi paradiis!
Kirsiõites Ueno pargis oli rahvast rohkem kui kirsse. Sellest hoolimata oli väga kaunis. Inimesed istusid ning söid kirsipuude all ehk pidasid hanami’t (piknik kirsiõite auks). 


Õhtul läks ilm jahedaks ja olime täitsa väsinud, ent teadsime et see on ainuke võimalus öiseid Tokyo kirsse uudistada. Võtsime end kokku, viisime kotid oma AirBnb’ga saadud mereäärsesse tuppa ja sõitsime pool tundi teise linna otsa Meguro kanali äärde õhtustes tuledes kirsse vaatama. Haarasime putkast hõõgveini kaasa ja jalutasime mööda kanalit, täiega jõulutunne tuli.
 



Järgmisel hommikul sättisime ennast tuurile. Kogunesime bussijaamas ja sõitsime toreda Jaapani tädiga Tsukiji kalaturule ekskursioonile. See on ajalooline koht, kus ligi 100 aastat tagasi leiutati sushi!
Turul oli ülimalt värske ja värviline kraam. Väiksed Jaapani naised piiksusid reklaamlauseid oma kaubale (me muidugi midagi reklaamist aru ei saanud :D). Pärast tuuri turul sõitsime koos Tokyo peenesse linnaosasse Ginza restorani sushikoolitusele.
Kui omatehtud sushist kõht punni sai, sõitsime metrooga Shibuya suurt rahvarohket ristmikku vahtima. Istusime sealses Starbucksis, ma võtsin kohvi ja vaatasime tänaval kooserdavaid huvitavaid inimesi. Pärast käisime kuulsas tornikujulises kaubanduskeskuses Shibuya 109, kus kümnel korrusel ühesuguseid nukuriided müüdi. Kõik poed olid täpselt Jaapani naiste stiilis! Jaapani naised on üldse väga hoolitsetud välimusega ja nunnud. 

Tavaline vaatepilt metroos^^

Niisama kirssidega selfitamas. Koerad on nii perenaise moodi :D

Shibuya ristmik
Külastasime ka kreisi Jaapani moe piirkonda Harajukut, kus surus peamiselt ostutänavalt ikka väga palju rahvast läbi. Mõned inimesed nägid eriti huvitavad välja. Ma sattusin hoogu ning ostsin panda-kostüümi pusa :D (nii soe ja mõnus teine)

Harajuku põhitänav


Õhtuks kobisime Jaapani kiirrongi shinkanseni peale ja sõitsime Kyoto lähedal asuvasse linnakesse nimega Nara. Meie ööbimiskoht (jälle AirBnb kaudu saadud) asus armsas vanalinna puumajade piirkonnas.
Meie hubane kodu neljaks ööks: 


Uue pandakostüümiga uues kodus teed joomas
Järgmisel päeval avastasime Nara linnakest, kus väiksed põdrad vabalt ringi kooserdasid. Ostsime põdratoitu ning müttasime pargis ringi, andes põtradele küpsiseid. Hiljem uudistasime mõningaid templeid ja pühakodasid. Nende seas ka hiiglaslikku 15m Buddat, kelle ninaaugu pikkus oli ainuüksi  50cm. Jaapanlaste usk on segu buddismist ja shintoismist – oluline on austada loodust ning vaime.




Kuldmuna oma põdraga jalutamas


Enne templisse minekut protsetuurid veega

Nendele tahvlitele kirjutasid inimesed oma soovid


Tegin Suure Buddhaga omad diilid^^


Õhtul pimeduse saabudes otsustasime teha tunnise rongisõidu Osakasse – toidufännide paradiisi. Vaatasime neoontulesid ja rahvamasse Dotombori kanali ääres ning maitsesime erinevaid hõrgutisi.


Dotombori neoonses hulluses
Järgmise päeva hommikul põrutasime Kyotosse, kus alustasime oma matka Jaapani aia ja bambusmetsa külastusega. Ka seal oli rahvast nagu murdu. Sellest hoolimata oli väga ilus paik :)

Arashiama bambusmets


Jaapani numpsik
Pärast kooserdasime Kyoto kesklinnas, külastasime Nishiki turgu ja ägedat teemaja. Muuhulgas nägime vilksamisi geishat oma tööpostil, uudistasime õhtuvalguses kirsse kanali ääres ning peatusime kohalikus baaris sake (Jaapani viin) maitsmiseks.

Kohalik neiu teemaja ees poseerimas


Geishaaaaa^^ (sorri, et udune pilt, aga hoo pealt tegin :D )
Teisel Kyoto päeval võtsime ette „Filosoofide raja“ jalutuskäigu kanaliäärsete kirsside imetlemiseks, külastasime Shinto-templeid. Õhtul tuli meil suur sushi isu ja põrutasime selleks taas Osakasse, mis on sushirongide päritolukohaks. Seekord ei jõudnud me rongijaamastki väljuda – leidsime sealsest kaubanduskeskusest uhke sushirongi.



Nii kaunid rahvariided!

Neiud shinto templi ees

Kaunis noorpaar

Fotosessiooon
Laupäeval põgenesime linnamöllust kiirrongi shinkansen’iga teise Jaapani otsa Hakone-nimelisse linnakesse vanni. Jaapanis on kõva kuumaveealikates onsen’ides vedelemise kultuur. Need on tervendavate mineraalidega ja väga mõnusad. Nagu Eesti saunas, on ka Jaapani vannis kombeks käia paljalt (meestele ja naistele on eraldi vannid). Enne vanni sisenemist peab end kümme korda pangega üle kallama (ise väikse pingikese peal istudes) ja seebiga küürima, et teistega koos vannis lösutamiseks puhas olla. Hakones võtsime tunniks ajaks privaatse ilma seinata onsen’i, vaatega metsale. Nii mõnus!

Privaatspaa^^

Kuldmuna nagu samurai :D

Kohustuslikud protseduurid enne vanni
Kuna praegu on Jaapanis kirsiõite tõttu turistide hordid, oli väga raske normaalse hinnaga ööbimiskohta leida. Pidime viimaseks ööks võtma ryokan’i – Jaapani stiilis hotellisviidi onsen’iga. Ryokan on nagu spaa – ülim lõõgastus. Lösutad hommikumantlis oma sviidis, liigutad ennast vanni minekuks või söömiseks (kallimates ryokan’ites serveeritakse mitmekäiguline eine hotellituppa). Meie ryokan’is toitlustust polnud, selle asemel ostsime supermarketist sushit ja magustoidu, katsime oma madala laua ja jõime kõrvale rohelist teed. Enne õhtusööki jalutasime linnakeses, mis oli väga nunnusti mägede ja mere vahel (meenutas nagu mõnda Itaalia väikelinna). Tagasi hotelli jõudes läksime ligunema onseni, seejärel tegime oma pühaõhtusöömaaja ja lösutasime niisama. Mõnus rahunemine pärast mitmepäevast linnahullust!

Rand nagu Uus-Meremaal^^

Meie ryokan-sviit

Kanaliäärne õhtune jalutuskäik

Kuldmuna hotelli marssimas
Viimase Jaapani päeva hommikul einestasime kohvikus, sõitsime rongiga Tokyosse ja avastasime sealt koleda vihmase ilma. Kuna Tokyos võtab ühest kohast liikumine päris kaua aega (rahvamasside tõttu), midagi muud peale söömise me seal teha ei jõudnudki. Otsisime üles ühe vahva sushirongi, kus tellimise peale toit kohale sõidutati. Ootasime päris pikalt järjekorras ja kui kohad saime, sõime end sushist segi :D
Hommikusöök kohvikus: Ossul traditsiooniline Jaapani hommikusöök, mul "tervislik" saia ja suhkrurikas :D
Kuna meie Jaapani reisi oluliseks osaks oli toit, teen järgmise postituse pühendusega Jaapani köögile.
Minu lemmikriikide topis hüppas Jaapan küll ilusti Itaaliaga ühele pulgale (jagades 1.-2. kohta :D ). Nii väga meeldis mulle Jaapani kultuur – kuidas kõik nii hästi toimib, mida maitsvat nad seal söövad, kui ägedad jaapanlased välja näevad ja kui lahedat keelt nad räägivad. Järgmine eesmärk iseendale: õpi ära Jaapani keel! Ma tahan sinna kindlalt tagasi minna ja Jaapani keele oskus tuleks VÄGA suureks kasuks (inglise keelt kasutatakse seal minimaalselt) :)
Järgnevalt meenutused Jaapani maitsetest...