Kirsiõites kaunis Jaapan

Maitsev, rahvarohke, puhas, nunnu, heade süsteemidega, viisakas... Need on märksõnad, mis suurepäraselt iseloomustavad Jaapanit. Maitsvat toitu võib leida iga nurga pealt – teen Jaapani toidu kohta eraldi postitusegi, et teile huvitavaid toiduelamusi tutvustada :) 

Rahvast on Jaapanis kõvasti – ükskõik, mis suunas vaatad, näed vähemalt 200 inimest. Mehed ülikondades, naised eriti pisikesed, peenikesed ja nunnud. Lapsed on nagu aksesuaarid – loomakostüümides, kirjudes rahvariietes või viimase moe järgi riietatud. Pakse jaapanlasi on nii palju nagu piitspeenikesi austraallasi (umbes 5% rahvastikust ehk).

Lisaks sellele, et jaapanlasi nii palju ühele ruutmeetrile mahub, on nad ka väga viisakad. Üksteisega käitutakse austavalt, mitte labaselt. Klienditeeninus on suisa kuninglik – Jaapanis on tänuavaldusena kombeks peaga kerge kummardus teha. Arigato gozaimas! (suur tänu)

Niisiis... Irasshaimas! ehk tere tulemast poodi :D

Esmaspäeva lõunal jõudsime unistena Tokyosse, ent unetust ööst hoolimata tormasime kohe Ueno parki kirsiõite ilu uudistama. Okei... Enne sõime loomulikult sushit :D Leidsime vahva sushirongi, kus kõik taldrikud maksid umbes üks euro – sushi paradiis!

Kirsiõites Ueno pargis oli rahvast rohkem kui kirsse. Sellest hoolimata oli väga kaunis. Inimesed istusid ning söid kirsipuude all ehk pidasid hanami’t (piknik kirsiõite auks). 

Õhtul läks ilm jahedaks ja olime täitsa väsinud, ent teadsime et see on ainuke võimalus öiseid Tokyo kirsse uudistada. Võtsime end kokku, viisime kotid oma AirBnb’ga saadud mereäärsesse tuppa ja sõitsime pool tundi teise linna otsa Meguro kanali äärde õhtustes tuledes kirsse vaatama. Haarasime putkast hõõgveini kaasa ja jalutasime mööda kanalit, täiega jõulutunne tuli.

 

Järgmisel hommikul sättisime ennast tuurile. Kogunesime bussijaamas ja sõitsime toreda Jaapani tädiga Tsukiji kalaturule ekskursioonile. See on ajalooline koht, kus ligi 100 aastat tagasi leiutati sushi!

Turul oli ülimalt värske ja värviline kraam. Väiksed Jaapani naised piiksusid reklaamlauseid oma kaubale (me muidugi midagi reklaamist aru ei saanud :D). Pärast tuuri turul sõitsime koos Tokyo peenesse linnaosasse Ginza restorani sushikoolitusele.

Kui omatehtud sushist kõht punni sai, sõitsime metrooga Shibuya suurt rahvarohket ristmikku vahtima. Istusime sealses Starbucksis, ma võtsin kohvi ja vaatasime tänaval kooserdavaid huvitavaid inimesi. Pärast käisime kuulsas tornikujulises kaubanduskeskuses Shibuya 109, kus kümnel korrusel ühesuguseid nukuriided müüdi. Kõik poed olid täpselt Jaapani naiste stiilis! Jaapani naised on üldse väga hoolitsetud välimusega ja nunnud. 

Tavaline vaatepilt metroos^^

Niisama kirssidega selfitamas. Koerad on nii perenaise moodi :D

Shibuya ristmik

Külastasime ka kreisi Jaapani moe piirkonda Harajukut, kus surus peamiselt ostutänavalt ikka väga palju rahvast läbi. Mõned inimesed nägid eriti huvitavad välja. Ma sattusin hoogu ning ostsin panda-kostüümi pusa :D (nii soe ja mõnus teine)

Harajuku põhitänav

Õhtuks kobisime Jaapani kiirrongi shinkanseni peale ja sõitsime Kyoto lähedal asuvasse linnakesse nimega Nara. Meie ööbimiskoht (jälle AirBnb kaudu saadud) asus armsas vanalinna puumajade piirkonnas.

Meie hubane kodu neljaks ööks: 

Uue pandakostüümiga uues kodus teed joomas

Järgmisel päeval avastasime Nara linnakest, kus väiksed põdrad vabalt ringi kooserdasid. Ostsime põdratoitu ning müttasime pargis ringi, andes põtradele küpsiseid. Hiljem uudistasime mõningaid templeid ja pühakodasid. Nende seas ka hiiglaslikku 15m Buddat, kelle ninaaugu pikkus oli ainuüksi  50cm. Jaapanlaste usk on segu buddismist ja shintoismist – oluline on austada loodust ning vaime.

Kuldmuna oma põdraga jalutamas

Enne templisse minekut protsetuurid veega

Nendele tahvlitele kirjutasid inimesed oma soovid

Tegin Suure Buddhaga omad diilid^^

Õhtul pimeduse saabudes otsustasime teha tunnise rongisõidu Osakasse – toidufännide paradiisi. Vaatasime neoontulesid ja rahvamasse Dotombori kanali ääres ning maitsesime erinevaid hõrgutisi.

Dotombori neoonses hulluses

Järgmise päeva hommikul põrutasime Kyotosse, kus alustasime oma matka Jaapani aia ja bambusmetsa külastusega. Ka seal oli rahvast nagu murdu. Sellest hoolimata oli väga ilus paik :)

Arashiama bambusmets

Jaapani numpsik

Pärast kooserdasime Kyoto kesklinnas, külastasime Nishiki turgu ja ägedat teemaja. Muuhulgas nägime vilksamisi geishat oma tööpostil, uudistasime õhtuvalguses kirsse kanali ääres ning peatusime kohalikus baaris sake (Jaapani viin) maitsmiseks.

Kohalik neiu teemaja ees poseerimas

Geishaaaaa^^ (sorri, et udune pilt, aga hoo pealt tegin :D )

Teisel Kyoto päeval võtsime ette „Filosoofide raja“ jalutuskäigu kanaliäärsete kirsside imetlemiseks, külastasime Shinto-templeid. Õhtul tuli meil suur sushi isu ja põrutasime selleks taas Osakasse, mis on sushirongide päritolukohaks. Seekord ei jõudnud me rongijaamastki väljuda – leidsime sealsest kaubanduskeskusest uhke sushirongi.

Nii kaunid rahvariided!

Neiud shinto templi ees

Kaunis noorpaar

Fotosessiooon

Laupäeval põgenesime linnamöllust kiirrongi shinkansen’iga teise Jaapani otsa Hakone-nimelisse linnakesse vanni. Jaapanis on kõva kuumaveealikates onsen’ides vedelemise kultuur. Need on tervendavate mineraalidega ja väga mõnusad. Nagu Eesti saunas, on ka Jaapani vannis kombeks käia paljalt (meestele ja naistele on eraldi vannid). Enne vanni sisenemist peab end kümme korda pangega üle kallama (ise väikse pingikese peal istudes) ja seebiga küürima, et teistega koos vannis lösutamiseks puhas olla. Hakones võtsime tunniks ajaks privaatse ilma seinata onsen’i, vaatega metsale. Nii mõnus!

Privaatspaa^^

Kuldmuna nagu samurai :D

Kohustuslikud protseduurid enne vanni

Kuna praegu on Jaapanis kirsiõite tõttu turistide hordid, oli väga raske normaalse hinnaga ööbimiskohta leida. Pidime viimaseks ööks võtma ryokan’i – Jaapani stiilis hotellisviidi onsen’iga. Ryokan on nagu spaa – ülim lõõgastus. Lösutad hommikumantlis oma sviidis, liigutad ennast vanni minekuks või söömiseks (kallimates ryokan’ites serveeritakse mitmekäiguline eine hotellituppa). Meie ryokan’is toitlustust polnud, selle asemel ostsime supermarketist sushit ja magustoidu, katsime oma madala laua ja jõime kõrvale rohelist teed. Enne õhtusööki jalutasime linnakeses, mis oli väga nunnusti mägede ja mere vahel (meenutas nagu mõnda Itaalia väikelinna). Tagasi hotelli jõudes läksime ligunema onseni, seejärel tegime oma pühaõhtusöömaaja ja lösutasime niisama. Mõnus rahunemine pärast mitmepäevast linnahullust!

Rand nagu Uus-Meremaal^^

Meie ryokan-sviit

Kanaliäärne õhtune jalutuskäik

Kuldmuna hotelli marssimas

Viimase Jaapani päeva hommikul einestasime kohvikus, sõitsime rongiga Tokyosse ja avastasime sealt koleda vihmase ilma. Kuna Tokyos võtab ühest kohast liikumine päris kaua aega (rahvamasside tõttu), midagi muud peale söömise me seal teha ei jõudnudki. Otsisime üles ühe vahva sushirongi, kus tellimise peale toit kohale sõidutati. Ootasime päris pikalt järjekorras ja kui kohad saime, sõime end sushist segi :D

Hommikusöök kohvikus: Ossul traditsiooniline Jaapani hommikusöök, mul "tervislik" saia ja suhkrurikas :D

Kuna meie Jaapani reisi oluliseks osaks oli toit, teen järgmise postituse pühendusega Jaapani köögile.

Minu lemmikriikide topis hüppas Jaapan küll ilusti Itaaliaga ühele pulgale (jagades 1.-2. kohta :D ). Nii väga meeldis mulle Jaapani kultuur – kuidas kõik nii hästi toimib, mida maitsvat nad seal söövad, kui ägedad jaapanlased välja näevad ja kui lahedat keelt nad räägivad. Järgmine eesmärk iseendale: õpi ära Jaapani keel! Ma tahan sinna kindlalt tagasi minna ja Jaapani keele oskus tuleks VÄGA suureks kasuks (inglise keelt kasutatakse seal minimaalselt) :)

Järgnevalt meenutused Jaapani maitsetest...