Hüppasime läbi Filipiinidelt

Märtsi viimasel päeval jätsime Casellaga hüvasti ning juba järgmisel hommikul plaanisime startida Sydney poole, kust õhtul lennuk Filipiinidele minema pidi. 

See tore laupäevahommik algas väga põnevalt. Nimelt olime internetist tellinud 700-dollarilised Jaapani rongipiletid, mida kohapealt osta polnud võimalik, aga mis andis meile õiguse nädal aega piiramatult Jaapani vahel rongidega vurada. Piletid pidid kohale jõudma reedel, aga laupäeva hommikul nukralt internetist paki jälitamise lehelt avastasime, et piletid on kohale toimetatud. Aga mitte meie aadressile... Oletasime, et ehk viidi naabritele ja meil külas olnud Silja pakkus lahkelt, et tema võib kõik naabrid läbi käia ning küsida, kas keegi on omale selle kirja saanud. Jätsime Ossu koju asju pakkima ning läksime Silja ja Sandraga naabrite uste taha luuskima. Esimest kahte naabrit polnud kodus, uksele ei vastatud. Kolmandast majast pidime ka mööda kõmpima, kuna tundus, et seegi maja on tühi. Õnneks Sandra terav silm avastas, et keegi ikka istub akna all ning läksime vapralt uksele koputama. Ukse avas naisterahvas (kes töötas postiasutuses) ja nagu selgus teadis just tema suurepäraselt, kus meie piletid on! 

Kallis kiri on postkontoris! AGA.. postkontor on nädalavahetusel kinni... Eiiiiiiii! 

Ma halasin veel, et tegu on väga hinnalise ja olulise pakiga ning see naine pakkuski välja, et helistab bossile, kes eriolukorra puhul end laupäeval kodust välja ajaks ning meile kirja üle annaks. Järgnesid ärevad minutid oodates bossi vastust. Õnneks oli see tüüp nõus! Haarasime kodust tänutäheks kaasa Sandra töökaaslase tehtud tšilli-šokolaadi muffinid ja sõitsime postkontorisse. Täiesti uskumatu joppamine! Oleme super tänulikud kõigile abilistele, tänu kellele Jaapanit rongiga avastada saime :)

Lennujaama jõudsime igaks juhuks päris varakult, aga - oh imet - seekord meid läbi ei otsitudki! Tegime Sydney lennujaamas sushiga sooja ja kobisime lennukile. Jõudsime sinna eelviimastena, et kaua järjekorras passima ei peaks. Nagu kiuste istusime lennukis ikka oma pool tundi. Reisijad muutusid juba väga ärevaks ja saime infoks, et lennukil on mingi täiendav hooldus. Järsku juhtus midagi väga veidrat - terve lennuk läks pimedaks. Stjuardessid rahustasid, et tehnikale tehakse restart'i. Olks, üldse ei aja elevile kottpimedas lennukis istumine...

Õnneks jõudsime Malaisiasse täitsa sujuvalt ja suutsime paar tunnikest lennukis isegi sõba silmale saada. Kuala Lumpuris oli meil neli tundi aega oodata Filipiinide lendu.

Kasutasin Malaisiast läbilendamise võimalust sealse rahvustoidu nasi lemak'i söömiseks. Singapurist jäid mulle väga eredad mälestused banaanilehel serveeritud kookosriisist, magusast krõbedast kalast ja kuivatatud anšoovistest. Olen sellest toidust vahepeal ikka unistanud ja nüüd lennukis mekkisingi seda hommikusöögiks. Jäi alla Singapuri omale, aga sain maitse suhu vähemalt :)

Manilas maandudes tervitas meid troopiline õhk - kuum ja niiske. Lennujaamas prooviti meile pähe määrida 10x kallimat taksot, millest viisakalt keeldusime ning kõigest 2x kallima takso valisime. Turistide rõõm :D
Hotell oli väga viisakas, voodis ootasid ilusasti volditud käterätid, hambaharjad ning vetsupaber. Väga läbimõeldud.

Jätsime kodinad hotelli ning suundusime jalutuskäigule kesklinna suunas. Kohalikud seal jala ei käi - vuravad kas rollerite või lahtiste bussidega. Kõmpisime linna ligi 10km ja nägime tee peal, kuidas kohalikud elavad. Mitte väga jõukalt, aga vähemalt olid tänavad puhtamad kui Indias ning taksojuhid väga pealetükkivad ei olnud.

Väga isuäratav mereanni-restoran :D

Kohalike põhiline transport

Jõudsime oma pika jalutuskäigu lõpuks Mall of Asia'sse - Aasia suurimasse kaubanduskeskusesse. See oli tõepoolest hiiglaslik! Sissepääsude juures olid turvaväravad ja kotid tuhniti ka läbi. 

Poode oli igas hinnaklassis ning kvaliteedis ja kõik oli sigaodav!! Nüüd tean, et Manilasse tasuks kasvõi ainult ostlema minna ;)

Ossu oli täielikus šoppamisparadiisis. Kui ta Austraalia XS-suurusesse upub ära, siis filipiinide M oli täitsa paras. Me olime üldse väga hiiglaslikud filipiinode vahel. Näiteks, kui ma vetsu järjekorras end peeglist vaatasin, nägin välja nagu torn - mu ümber oli umbes 10 filipiini naist, kes kõik mulle õlani olid. 

Šoppamistuhinas läksid kõhud ka tühjaks ja kui Ossu avastas pannkoogikohviku, oli asi otsustatud: meil on vaja snäkipausi. Letil olid näidisteks plastiktoidud, mis nägid täitsa isuäratavad välja. Ossu tellis singi-juustu pannkoogi. Ma võtsin prooviks traditsioonilise filipiini parfait-stiilis magustoidu halo-halo (eesti k "sega-sega"), mis koosnes põhja laotatud maisihelvestest, kolmest eri tarretisest, vahukoorest ja lillast jäätisest ning kõige krooniks oli riivitud juust (mis esmapilgul tundus olevat valge šokolaad, aga kus sa sellega :D ). Kartsin, et tõmban ennast sellest suhkrulaksust segi, aga polnudki väga magus - täitsa vahva isegi.

Pärast šoppamist müttasime kalaturule. Ossu ütles, et seal sai ta kultuurišoki - restoranide transvestiitidest majaesindajad tegid väga agaralt reklaami oma söögikohtadele. Võimalus oli turult ise mereannid osta, need restorani viia ja ära küpsetada lasta. Läksime mereanniletti uudistama. Pruunid toored krevetid ning erinevad molluskid ajasid silme eest päris kirjuks. Olime seal ainsad valged ja kõik müüjad proovisid meid oma klientideks moosida. Üks pisike filipiini naine proovis meile pähe määrida vähki, mis oli peaaegu sama suur kui ta ise :D

Pagesime kalalettide vahelt kiirelt ja ostsime hoopis värske kookospähkli:

Šoppamisest väsinud Kuldmuna end kookospähkliga värskendamas^^

Kõht oli ikka täitsa tühi, aga nendesse tühjadesse transvestiidide restoranidesse ei julgenud sisse astuda. Valisime hoopis ühe filipiini köögiga restorani, kus kõvasti kohalikku rahvast tundus olevat. Selle ukse peal ei määrinud keegi meile midagi pähe ja pidime lausa ise menüüd küsima. Õnneks leiti meile seal puupüsti täis restoranis ka lauake. Menüüst me väga aru ei saanud ja lasime kelneril midagi sealihaga soovitada. Lihakõrvaseks tellisin köögiviljad. 

Meie "susisev siga" toodi lauda, peal pooltoores muna ja kõrval poolikud minilaimid. Kelner pigistas seale laimi peale, mis seepeale särisema hakkas. Seejärel segas ta sisse toore muna, mis koheselt ära küpses. Tõeline show!

Köögiviljade vahele olid ka pekikuubikud topitud, mida ma väga ei nautinud. Muidu oli kõik titi-miti ja nämmi :)

Järgmisel päeval pidime ärkama juba pool 3 hommikul, et kella viiesele lennule jõuda. 

Ossu andis mulle lennujaamas alles jäänud 500 peesot (8 euri), et see viimane filipiini raha laiaks lüüa. Sain selle eest suure kohvi, Ossule tuunikalavõiku, mangomahla, suure mineraalvee, külmkapimagneti ja issile jäi veel üks filipiini münt ülegi :)

Lennukitoit nägi nii nukker välja, et sellest pilti teha ei kannatanud ja Ossu ei suutnudki enda praadi üldse mekkida. Ma olen meie pere siga ja söön kõiksugu jäänuseid ning nõnda ma tõmbasingi poole mõlemast portsust sisse - mine tea, millal jälle süüa saab. Hangry Grete on väga ohtlik :D

Pärast mõnetunnist lendu maanudsime Tokyos. Seiklus jätkub järgmises postituses...