Uued algused Austraalias (Byron Bay - Hervey Bay roadtrip)

Meie uus Austraalia-aasta algas väga uniselt ning väsinult: pärast 2,5 päevast solgutamist lennukites ja lennujaamades jõudsime kohale Adelaide'i, kust rendiautoga põrutasime 60 km kaugusel asuvasse Roseworthy'sse töö jaoks tervisekontrolli.

Tervisekontrollile eelnevalt pidas meid lennujaamas kinni Austraalia toll, kellele Ossu (jälle) kahtlane tundus. Kuuldes, et ma selle kummalise tüübiga koos ringi reisin, otsiti mindki läbi. Tollitöötajad tõmbasid kell 6 hommikul lõbusasti meie kotid laiali ja hakkasid selle sisu kommenteerima ning meid intervjueerima. Pärast põnevaid arutelusid teemadel tervislik toitumine, kinnisvara hinnad ning pagulased ja muud sellid, lasti meid õnneks vabaks :)

Külmast, tuulisest ja vihmasest Adelaide'st lendasime üles Gold Coast'i sooja, sest just seal ootas meie Toyotake... Kellega olid meil kurjad plaanid... 

Gold Coast'il Surfarite Paradiisis

Coolangatta rand Gold Coastil

Kuna töö Lõuna-Austraalias Viterra teraviljafirmas algab arvatavasti novembri algul, siis oli meil aega reisida ning reisides on teatavasti soodsam kasutada autohotelli :) Kahjuks Toyotake on sees magamiseks liiga pisike ja nõnda ostsime omale Brisbane'st Subaru Foresteri. Proovisime Toyotakest Brissis maha müüa, ent ei võtnud kohe üldse vedu, kuna Toyotakese esisild tegi väga kõrisevat häält ning tema registreering on New South Wales'i osariigis (mitte Queenslandis) tehtud.

Pärast paaripäevast Brisbane's kükitamist ja hirmu tuleviku ees (et peame reisima kahe autoga), otsustasime sõita veidi alla poole NSW-s asuvasse Byron Bay'sse, mis pidi olema vahva hipi- ja surfilinnake.

Brisbane'i sisalikupoiss

Byron Bay's võttis müük algul rohkem vedu - suisa kolm inimest oli autost huvitatud. Esimesena ilmus kohale vahva punutud habemega hipi. Päris hipi - palju reisinud, itsitas kõige peale ning oli Amsterdamist vaimustuses. Pärast mõningaid linnaeksursioone autoga Byron Bay's otsustas hipi just selle kõriseva hääle pärast autot mitte osta..

Masendunult kõmpisime mere äärde sushit pugima ja arvasime, et sellest autost ei saa me küll kunagi lahti... Järsku nägime aga ookeanis vaalu ringi sulpsatamas, tuju läks koheselt paremaks ja justkui läbi ime helises telefon. 

Helistajaks oli see sama hipi, kes vahepeal autospetsidest hipi-sõbrad linna pealt üles leidis ja meie Toyotakest vaatama kutsus. Ja nad olid lihtsalt nii ägedad inimesed! Väga asjalikud auto kallal ja kui sõitma läksime, siis sai itsitada nii, et kõhulihased krampis. Lisaks andsid nad meile häid soovitusi Queenslandi roadtrip'iks.

Hipi ostsiski auto ära, mis andis lõpuks meile vabad käed reisimiseks :)

Hetk enne vaalade nägemist

Järgmisel päeval kimasimegi hipi poolt soovitatud linnakesse sisemaale. Tegemist oli hipiurka Nimbiniga. Väga teistsugune koht võrreldes ülejäänud Austraaliaga - kõikjal olid pilves ja erinevates vanustes hipid, kanepihais, kaardimoorid ning suvaliselt jauravad tänavamuusikud. Omamoodi äge koht.

Kaardimoori kontor

Ühest suvalisest bussikast mööda jalutades küsis meilt üks Kunksmoori välimusega vanem tädike, kas me tema kanepikooke soovime: "Wanna brownie? Butterflieeeeees"

Et te teaks, siis me jätsime vahele :D

Taimemüük tänaval

Viimasel Byron Bay päeval otsustasime rühkida sealse kuulsaima vaatamisväärsuse - Austraalia idapoolseima tuletorni - juurde. Saime päris korraliku ringi tehtud ning Austraalia idatipus känguru, vaalu ja delfiinegi vaadelda.

Õhtul võtsime vabalt ja lösutasime rannas, lahendades mõistatusi, lugedes ning päikseloojangut imetledes. Seda kõike saatsid meie ümber koperdavad ja kaagutavad metsikud kanad :)

Leia pildilt liivas tuhviv must kana^^

Kuigi me ei teadnud, millal uuesti Roseworthy'sse tööasjus minema peame, otsustasime alustada sõitu põhja poole.

Järgnevaks peatuseks oli Glass House Mountains'i rahvuspark, mille esimene mägi üllatas meid väga oma järskude nõlvadega. Hingetuna jõudsime õnneks ka tippu, mis asus kõigest 300m kõrgusel :D

Noosa rahvuspark ookeani ääres oli samuti väga vahva. Saime kõvasti jalgu sirutada, kauneid vaateid ja ookeanis sulpsatavaid vaalasid vahtida:

Kuldmuna äärel

Käisime ka sellises huvitavas rannas, kus olid mitmevärvilised liivad - Rainbow Beach:

Hervey Bay's leidsime ideaalse lohesurfi ranna: madala vee, liivase põhja ja mõnusa meretuulega beach, mida kasutas ainult üks surfar.

Müttasime mööda randa, maiustasime maasikatega ning jalutasime päikseloojangul pikale muulile:

Vahepeal saime infot, et meie treening Roseworthy's algab viie päeva pärast ning jätsime neli päeva sõiduks 2400km lõunasse. 

Viimase päeva hommikul lösutasime Hervey Bay lähedal Woodgate'i rannas.

Vaatega hommikusöök

 Mõnus rahulik olemine kestis hetkeni, kuni üks mees mööda randa ringi käima ja kõiki hai eest hoiatama hakkas, mille varju ta vees näinud oli. See ajas kohe meid elevile ning suplejad veest välja, aga kissitasime palju tahtsime, haid (ega tema varju) ei näinudki.

Tuhanded kilomeetrid mööda sisemaad tõotasid tulla igavad, aga üllataval kombel juhtus nii mõndagi.
Pidime näiteks tulvavete pärast sõitma ekstra 400 km ringi, et jõuda Adelaide'le kuidagigi lähemale.
Samuti pidime autoga sõna otseses mõttes läbi sõitma maanteel patseerivast lehmakarjast:

Teele jäi ka linnake nimega Dalby, kus oli meie lemmiku telesarja "House Rules" võitjate maja, mis saate käigus täiesti ära renoveeriti. Loomulikult otsisime selle üles, aga toredaid vendi Luke ja Cody't seal ringi tuiamas kahjuks ei näinud:

Eelmisel pühapäeval jõudsimegi omadega Roseworthy'sse ja esmaspäeval meie herneveeretamise koolitus algaski.

Saime teada lõpuks oma ameti Viterras. Nimelt saavad meist teravilja klassifitseerijad, mis tähendab, et kui veoauto meie putka juurde jõuab, peame koormast võtma näidise, mille põhjal paneme teraviljale hinde. Selle hinde alusel määratakse koorma hind.

Ühesõnaga olemegi herne-, nisu- odra- ja rapsiveeretajad. 

Kolm päeva õppisime klassiruumis erinevaid teravilju ja nende defekte tundma ning täna käisime ka oma putkaga tutvumas. Eks siis novembri algul näeb, kui palju herneveeretamise eest makstakse ja kui mõnusa tööga tegu on :)

Järgmiseks plaaniks on auto arstile viia (hakkas teine vigisema pärast pikka sõitu) ja seejärel kurss põhja poole kuulsa rahnu Uluru poole võtta. 

Püsige siis lainel ;)

Muideks meil on ka siin väga kole ilm ja tormid :/

Söögipaus Itaalias

Ühel toredal õhtul Boggabris, kui tööpäevast väsinuna diivanil lebotasime, hakkas Ossu uurima Ryanairi kodulehte ja täitsa juhuslikult trükkis sinna Tallinn-Milano marsruudi. Kuupäevade kombineerimisel selgus, et kõige soodsam on võtta edasi-tagasi reis ainult kaheks päevaks. Mõeldud-tehtud, ostsime piletid kohe ära ning broneerisime isegi hotelli.

Kui algul plaanisime puhkuse ajaga käia ära Rootsi kruiisil (traditsiooniline Eesti värk ikkagi), siis nüüd leidsime, et pole see Itaalia midagi nii kaugel - kõigest 2500 km (nagu Brisbane-Adelaide marsruut :D). Pealegi oli mul hirmus Itaalia igatsus juba ammu peal ja Ossut isutas korralik pasta. Ja see jäätis!!

Teisipäeva keskööl maandusime Bergamo lennujaamas, põrutasime taksoga Bergamo kesklinna hotelli ja vajusime kohe väsinult pehmesse voodisse magama. 

Hommikul ootas meid mõnus itaalia hommikusöök, mille järel rongiga Milanosse sõitsime. 

Ilm oli ilus, uudistasime kirikuid ja muid peeneid arhitektuuri imesid ka, aga põhirõhk jalutamisel oli seedimise kiirendamine ning uue söögikoha (või gelateria) otsimine.

Minu lemmmmik hommikusöök! Saime seda suisa kaks hommikut järjest :)

Ossu pandi poseerima mu uue lemmiku kotipoe kõrval Milano rongijaamas. 

Need on ägeda disainiga ja kalipso-materjalist (pidin ikka ühe ostma, hihii).

Milano Toomkirik:

Peenel kaubandustänaval Galleria Vittorio Emanuele II asub selline vahva pull, kelle munadel keerutamine pidi head õnne tooma:

Ega me siis koguaeg ei söönud, uudistasime kultuuri ikka ka:

Unistamas magustoidust...

... Ja siin ta on:

Õhtul sõitsime metrooga Milano kesklinnast eemale Navigli linnaossa, mida kanalite tõttu nimetatakse "Milano Veneetsiaks":

Õhtusöögi ajaks aga olime juba tagasi Bergamos, kust leidsime kena pizzeria:

Uskuge või mitte aga selle pizza suurus oli "normale" mitte "gigante"

Neljapäeva õhtul kell viis väljus lend Eesti poole, mis tähendab, et pool päeva saime veel Bergamo vahel tuterdada.
Võtsime ette jalutuskäigu Bergamo Citta Alta´le ehk Kõrgesse Linna, kust avanesid kaunid vaated linnakesele.

Friikatega pizzat või ämblikmehe küpsist kellelegi?

Enne lendu mugisime linnas kõhud punni ja tõmbasin sisse ka kange espresso (nii kõva vend ma pole, et ilma piimatan seda jooks :D)

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Bergamo meeldis meile isegi rohkem kui Milano, kuna see tekitas meile suurema "Itaalia tunde" oma nunnude tänavate ja rahulikuma meeleoluga. Sinna on Ryanairiga võrdlemisi odav lennata ka, nii et soovitame täiega!

Puhkus Eestis

Kolmenädalane puhkus Eestimaal möödus linnutiivul ja nüüd olemegi juba tagasi Austraalias. Et koduskäigu mälestused ei ununeks, panengi nad siia blogisse :)

17. augustil Tallinnas maandudes tundus ilm meile justkui sama, mis eelmisel aastal oktoobrikuus lennujaamast startides - külm tuul, vihm ja üleni hall. Nagu juba järgmisel päeval selgus, tõime endaga lõunast kaasa sooja, mis püsis peaaegu väljalennuni. Nii et sellega vedas.

Vaatamata suurtele tiirudele mööda Eestit saime mõnusasti puhata. Ja avastasime uuesti, KUI väike see kodumaa ikka on!

Elasime (või noh meie asjad olid) põhiliselt Väike-Maarjas ja Luigel, aga jõudsime oma käikudega paar korda Tallinnasse, Tartusse, Põltsamaale ja Rakverre. Tegime väikseid hüppeid Keila-Joale, Kakuranda, Nõvale, Antslasse, Mõdrikule, Varangule ja Vergi Sadamasse. Müttasime Endla rabas, lohesurfasime paar päeva Pärnus, sõitsime mööda Peipsi ääre külakesi ning puhkasime Haapsalus spaas. Ma käisin perega Ida-Virumaal Narvas ja Sillamäel sugulastel külas ning tegime vanaisaga kahekesi ringreisi Toila kandis.

Mõned ülesvõtted:

Atsi päev vol 1 (Keila-Joal) - kes siis viitsib kaamerale poseerida kui päike paistab silma :D

Atsi päev vol 2 (Kakumäel)

Esimene kord Rakveres mugistasime perega sushit. Ühel toredal esmaspäeval tegime emmele varajase sünnipäevakingi ja viisime ta Aqva spaasse sulistama ning massaaži :)

hahaaa Leenu :D

Igatsesime Eesti puhast õhku nii väga! Proovisime võimalikult palju värskes õhus olla, käia mere ääres, rabas ja jalutamas. Rabas saime kõvasti ekselda ja pohli korjata, endal jalad lirtsumas loikudesse astumisest. Mõnus Eesti suvi!

Kuna oli suurem pohla-hooaeg,kugistasime neid kõvasti ka Nõval. Õnneks olid mustikadki meid metsas ootamas ja nii saime mõnusatest mammudest isu täis pugida (või siis mitte...)

Nõval Peraküla rannas

Et saada Väike-Maarjast Tartusse,võtsime ette ebatraditsioonilise marsruudi - Peipsi läänekallas. Külastasime järveäärseid asulaid ja randu (ujuma siiski ei läinud ;) ning loomulikult ei tulnud me sealt tulema ilma suitsulatikate ja -angerjata.

Olin juba ammu Austraalias olles vesitanud sefiiritortide peale ja Tartus käies õnnestus mul maailma kõige ilusamate sefiiritortide kohvikust endale üks korvike haarata. Mmm! Dream came true:

Tahtsime väga oma puhkusesse mahutada lõõgastavat spaaskäiku ja saime selle sobitada ilusti meie lemmiklinna Haapsaluga.

Külastasime Fra Mare Thalasso spaad - soovitame täiega! Väga mugav tuba, maitsvad söögid, soodsad massaažid, head saunad ja mõnus veekeskus + hea asukoht :)

Tossureklaam :D

Võrratu Haapsalu:

Eesti sushi!!

Vanavanemate päeval (mis oli juhuslikult meie viimane päev Eestis) võtsin vanaisa kaasa ja sõitsime tema sünnikohta Toilasse väiksele tuurile. Müttasime linna vahel, rannas ning pargis. Oli tore reis!

Toila Oru park

Vanaisa Toila rannas

Eestis oldud ajaga tegime mitmeid tiire mööda kodumaad, et näha sõpru ja sugulasi, ent ometi ikka igale poole kõiki vaatama ei jõudnud - pole hullu, varsti juba oleme tagasi!

Kolme nädala sisse pigistasime ka väikse Itaalia reisi, millest tulebki järgmine postitus ;)