Võrratu nädal

Põhjus, miks ma nii kaua blogimaailmast kadunud olen, pole mitte see, et ma oleks laisk lohe olnud. Vastupidi: mul oli väga tegus nädal. Ehk Põhja-Sardiinia avastusretk koos Ossuga, keda ma juba nii kaua ootanud olin. Lõpuks jõudis kätte see tore nädal kui hommikust õhtuni koos matkata saime. Telkida rannas ja mägedes ja lustida ringi. Mis siis eelmine nädal toimus?

Esimeseks peatuseks oli Alghero, kus maandus Ossu lennuk. Jällenägemisrõõm oli suur. Minu jaoks oli äärmiselt imelik eesti keeles suhelda. Kui ise midagi ütlema pidin, siis oli kuidagi kohamakas tunne. Ärge muretsege, pole ära unustanud veel, aga huvitav oli kuulda oma häält eesti keeles. Polnud ju ligi 2 kuud seda reaalselt rääkinud, kuna mu ühika nett on nii aeglane, et Skype'i vastlustes jäävad inimesed suu lahti vahtima ja kostub ainult mingeid maigutusi (sellega andsin alla juba ammu, nüüd ainult kirjutan ja loen eesti keelt).
Kuna lennuk jõudis alles õhtul, siis olime broneerinud Algheros toa hostelis, mis oli mugav ja suhteliselt odav. Kotid tuppa visatud, läksime otsima süüa. Ja ei söönudki pizzat või pastat vaid hoopis pannkooke! Alghero on väga turistikas linn ja pannkoogimeister tegi meile 50 senti soodukat minu itaalia keele oskuse peale. Vedas! Oli väga maitsev.

Proovisime veidi mereäärsel promenaadil ka kakerdada, aga tuul oli megakõva, et pidime lendu minema.

Järgmise päeva veetsime samuti Algheros. Ilmaga eriti ei joppand, oli väga pilvine, see eest lained olid mõnusad vahused.
Loomulikult, kui ära hakkasime minema, tuli päike välja ning vesi hakkas särama ja sillerdama.

Järgmiseks ööks kobisime ühte nunnusse väikelinna nimega Stintino. Meie esimene öö värskes õhus. Jõudsime Stintinosse õhtuhämaruses, mugisime ära ühe pizza ja hakkasime kottpimedas telkimiskohta otsima.

No eks ole. Kõmpisime linnast välja ning pärast tund aega kestnud otsingut leidsime koha kaljunuki peal. Panime telgi kokku tänavalgustuse vihus (sest kogenud ränduritel polnud taskulampi kaasas) ning tassisime selle mere äärde. Meie telgist paari meetri kaugusel ja viis meetrit madalamal loksus meri vastu kaljut.

Hommikul avanev vaade oli silmipimestav:

Sirutanud oma kondid sirgeks, viskasime üle õla oma reisipaunad ja asusime 4-kilomeetrisele rännakule paradiisi biitšide poole. Ja need rannad on päriselt olemas!! Need ei ole ainult postkaartidel või Photoshopi tuuningut saanud. Sardiinia vesi on tõestitõesti nii särav ja selge ja erksinine.

Pärast edevate piltide tegemist viskasime liivale pikali ja lihtsalt mõnulesime kevadise Vahemere-päikse all ning lahkusime rannast punaste ninade ja toredate mõtetega. 

Saabudes tagasi linna janunesin mina ühe mõnusa ampsu- gelato- järele. Ossu jätsin istuma sadamasse laevu vahitima ja ise, keel ripakil, läksin jäätisejahile. Maitsev tulemus:

Ühel toredal päeval - neljapäeval- otsustasime teha ka Sassaris väikese tiiru. Meie hommik algas hommikusöögiga kohvikus. Oi, kuidas ma jumaldan neid magusaid cornetti'sid!!

Kuna ma olen juba 2 kuud kuidagimoodi pidanud vastu eemaloleku sushist, siis otsustasime juba paar tundi pärast hommikusööki minu kõhtu ja hinge veel rõõmustada lemmiktoidu sushiga. Olin juba varem seda restorani (mille nimi on Hongkong) piielnud, aga pole siiski läinud, kuna otsustasin oma sushi-retke ühendada Ossuga koos olemisega. Maksime 8 euri ühe nina kohta ja saime buffet lõunat. Ehk siis söö ennast seaks sushist ja muudest aasia toitudest, jäätisest, koogikestest, puuviljadest.. Restorani atmosfäär oli ka äärmiselt teemakohane ning asiaatidest sõbralikud teenindajad väga osavad itaalia keeles. Meil oli buffet' lõpuni ainult pool tundi, mis tähendas seda, et me rääkida eriti ei jõudnudki, lihtsalt lahmisime süüa ja vaatasime teineteist kui aega oli.

Neljapäeva õhtuks maabusime Castelsardosse, kus oli kindel plaan telkida. Otsustasime olla targad ja hakata  juba enne pimedat magamiskohta otsima. Müttasime ikka päris järskudest mägedest üles-alla, tuul oli kõva ja vihmapiisad peksid vastu nägu. Päikest ei paistnud kusagilt. Korraks tundus, et leidsime juba toreda telkimiskoha, mis oli parajalt põõsastes varjus ja kust avanes suurepärane vaade Castelsardo linnakesele. Oli parim plaan, kuni avastasime, et see oli mingi looduses paikneva ööklubi kõrval.. Nii palju siis telkimisest..
Hakkasime guugeldama ning saime sealt infot, et kuskil Castelsardos on üks hostel, kus kahele inimesele on üks tuba ainult 15 euri. Asusime vapralt otsingutele. Läbi suure rännaku jõudsime hostelini ööpimeduses. Hosteli ees oli silt, mis näitas 3 telefoninumbrit, kuhu helistada, et tuba saada. Proovisime kõik läbi- mitte keegi ei vastanud. Leidsime ka ühe sõbraliku tädi, kes algul oma kassi taga otsis (müttas ringi: "Leo!Leo!") ja kellega toredasti juttu sai aetud, aga ka tema ei osanud öelda muud, kui et peab helistama. Samas majas omanikud ei elanud. Kuna oli juba päris pime, siis tädi soovitas meile mingeid teisi hosteleid. Hakkasime agaralt linna poole tagasi kappama. Suurte kottidega ja mööda autoteed (jah, paanikas itaallased lasid päris palju signaali, et meid ka paanikasse ajada ning lõpuks otsustasime joosta, et sealt kiiremini ära saaks). Itaalias eriti ei mõelda vaeste jalakäijate peale, kõigil on oma macchina.

Öine kaunis Castelsardo

Asusime järjekordsele otsingule, kuna väljavaated telkimiskoha leidmiseks ei olnud just väga laiad. Õnneks ei sadanud, saime toredasti ringi matkata pimedas linnas. Ühel hetkel märkasid väsinud matkasellid märki B&B ehk siis Voodi&Hommikusöök. Hakkas pihta huvitav noolemäng: 200m, 150m, 50m ja 40m veel. Mine sinnapoole, siis sinnapoole ning kõigele lisaks ka üles ja alla (kuigi rohkem ikka üles). Lõpuks me ta suure edasi-tagasi jooksmise peale leidsime. Saime mere-miljonivaatega toa koos rõduga ilusas puhtas hotellis. Kuna olime noored ka, siis tädi tegi soodukat- 50 euri (meie eelarvele siiski päris kopsakas, aga parema hinnaga ei saanud midagi). Oi, kui mõnus oli voodis magada. Erinevalt eelisest ööst sai korralikult ka välja puhata. Kahjurõõmu tekitas ka öine kõva padukas- ei pidanud seda telgis olles taluma.

Päevane kaunis Castelsardo

Järgmine hommik siras-säras päike jälle eredalt. Kuigi me polnud hommikusööki tellinud, kutsus sõbralik perenaine meid kohvile. Illy kohvile. Maailma parimale kohvile. Pakkus meile ka oma tädi tehtud Sardiinia küpsiseid pappasini'sid ning toredat seltskonda. Signora oli nii ärevil kaugetest välismaa külalistest. 

Castelsardo on väga mõnus linnake. Parajalt väike, parajalt suur, meri, mäed, maalilised vaated, armsad kohvikud ja toredad ümisevad pizzameistrid. Terve meie reede oli pühendatud Castelsardo avastamisele: müttasime linna vahel ja kõmpisime läbi vanalinna lossini, mille tipust avanes imeline vaade merele, mägedele, värvilistele majakestele..
Ühesõnaga kõigele kenale. Nautisime ilusat ilma, sõime ära 2 banaani ja itaalia magusa apelsini ning külastasime ka lossis asuvat muuseumit, mille peamised vaatamisväärsused olid üliilusad käsitöökorvikesed (ühe pisikese ostsime ka oma koduukse ees äri tegevalt vanaproualt, kes koos oma sõbrantsidega neid turistide jaoks vorbib).

Vaatasime lossi otsast ka päikeseloojangut, mis on mu elus vist üks kõige ilusamaid. Üldse Castelsardo näeb välja väga armas iga nurga pealt, tore vaadata ja nautida kõike, mida üks itaalia linnake pakkuda suudab. Kui ma leiaks sealt maailma parima gelateria, siis ma võiks sinna isegi kolida.

 

Loomulikult käisime ka einestamas. Lõunal tegime väga õnnetu valiku ja läksime ehtsasse turistikasse ja tegime majandusliku feili. Nimelt tellisime enda arvates suure portsu pastat kahepeale- Sardiinia traditsioonilise kastmega gnocchi'sid- aga saime hoopis kaks pisikest portsu ja 8 euro asemel oli arve 16 eurot. Kõht ei saanud isegi täiesti täis ja Ossule ei maitsenud ka eriti. Õhtul valisime õnneks õige koha- väikse pizzeria, kus oli eriti laulvas meeleolus pizzameister. Ta nagu ei rääkinud üldse, ainult laulis, tõeline muusikal. Tellisime hiiglasliku 4 juustu pizza, mis oli üliülimaitsev ja magustoiduks pruuni ja valge Nutellaga pannkoogid. Nämm-nämm. Odav ja buonissima!

Kuna meile Castelsardo nii väga meeldis, siis ei suutnud sealt veel ära minna. Otsustasime proovida uuesti seda 15 eurist hostelit. See kord rääkisime ühe teise tädiga, kes oli samuti väga sõbralik. Ta käis uurimas ka omaniku isalt - poolakalt (kes seal hotellis elas)- aga too ütles ainult "no no" ehk siis ei saanud itaalia keelest mitte midagi aru. Jälle sama jama, helistagehelistage. Oleme sada korda helistanud, aga keegi ei võta vastu... Proovige veel, las ma ise räägin. 

Seekord valisime numbri ette ka nullid, mida me eelmine õhtu mõttetuks olime pidanud ja oh-kae-nalja, võttiski vastu! (Me tõesti arvasime, et see nullide aeg on ammu möödas, aga tuleb välja, et Sardiinias mitte). Tädike rääkiski ise ja korraldas omaniku sinnatuleku ära.

Vaade hosteli aknast

Saime oma käsutusse lausa terve korteri (küll aga 25 euro eest): elutuba-köök, vannituba, magamistuba kahe voodiga ja magamistuba ühe suure voodiga, majatagune balcone ja suur terrass, millelt avanes kena vaade jahisadamale ja mägedele ning kus me õhtul hiljem tekkidesse keeratult mõnusasti vesipiipu tegime. Oli äärmiselt mõnus õhtupoolik tähistaeva all.

Järgmisel päeval olime planeerinud sõita külla minu toakaaslasele Laurale, kes elab mäe otsas Tempios ehk siis Castelsardost mingi poolteist tundi bussiga. Hea plaan. Ainus probleem oli selles, et bussi ei tulnud ega tulnud. Muutusime juba õnnetuks. Tuli välja, et too bussike käivitab ennast ainult suveperioodil. Istusime mõnda aega nukralt. Olin elus täitsa pettunud. 

Ossul tuli aga hea idee- lähme hääletame! Ohhoo, tore plaan, et pole plaani. Järgmine buss Sassarisse oleks nagunii alles 6 tunni pärast läinud. Mõeldud, tehtud. Ostsime suure Sardiinia kaardi, kõmpisime linnast välja ning ajasime pöidlad püsti. Ennäe imet, juba esimene auto jäi seisma. Kahjuks aga oli papil  teine reisisihtkoht. Seisime veel tee ääres pool tunnikest, lootus hääbus, vihma hakkas sadama. Mina kükitasin juba nukralt tee ääres ja guugeldasin bussiaegu, Ossu jätkas vapralt ning suutis peatada uhke valge džiibi. 

Tuli välja, et saksa turistid, kes suundusid Castel Doria järve poole. Mõtlesime kaks sekundit, et miks ka mitte ning hüppasime peale. Maha saime kuskil mägedes Santa Maria pisikeses pommiaugus, kus puudus igasugune bussiliiklus.

Vaatasime kaardilt, et lähim fermata oleks Perfugases ja hindasime, et 12 kilti- mis see ära pole. Kusjuures meil puudus vesi ja igasugune toit (noh, kui Ossu TikTaki kommikesi ei arvesta). Naersime hea peatäie, tegime mõned turistipildid ning hakkasime vantsima. Loodus ümberringi oli ilus- suured mäed, armsad külakesed ja mägililled. 

Ilm polnud just suurepärane. Pärast kahte kilomeetrit ülesmäge kõndides hakkas ka vihma tibama. Tee tundus olevat lõputu. Lihtsalt lähed ja lähed kogu aeg ülesmäge, aga kuhugile kohale ei jõua. 

Vihmasadu läks järjest kõvemaks. Hääletada tundus lootusetu, sest polnud autosid ja olime liiga kurvilisel teel. 

Kuid ühel hetkel lihtsalt peatus meie kõrval auto, kus istus sõbralik onuke ja küsis, kuhu me lähme. Selgus, et meil on sama tee, tahab ka minna oma tütrele vastu, kes bussiga Sassarist keelte- ja kirjanduse teaduskonnast tuleb. Hüppasime auto peale ja peagi olime Perfugase bussijaamas. Sadu oli läinud ülitugevaks. Lihtsalt täiega joppas, et enne vihma kuskilt pärapõrgust auto peale saime.

Bussijaam tähendas kahte katusealust ilma seinteta ja tuul oli kõva. Ühe katuse all kössitasime meie ning teise all neli sakslastest seljakotirändurit, kes ka bussikas istusid, sest vihm oli liiga tugev, et edasi minna.

Kaks pikka tundi kükitamist kuskil karupepus näljase ja janusena. See oli üks õnnetu päev. Täielik tujulangus.

Sassarisse jõudes lootsime, et ehk õnnestub meil Ossu ühikasse ööbima susserdada, sest no tõesti, see sadu just telkima ei kutsunud. Proovisime küsida ja otsisime mingeid urkaid, aga ei, mu ühikas on liiga moodne selleks, et kedagi sisse smugeldada. Mis siis ikka, otsustasime linnaliiniga Sassari biitši- Platamonasse- minna. Oli jälle pime ja piletimüügi putka suletud (bussist ka pileteid osta ei saa). Hüppasime lihtsalt hopsti bussile.

Õnnetud nagu me olime. Loomulikult hüppasid enne bussi väljumist hopsti peale ka kohalikud muponaudid. Läksime maru ärevile, rääkisime nendega ingliskeeles ja kindlasti märkasid nad meie suurt matkakotti. Turisti- staatus vist päästis meid: õnneks tõstsid nad lihtsalt meid bussi pealt maha ning pääsesime trahvita. 

Istusime veel poolteist tundi bussikas, et järgmisele bussile minna, oli vaja ju telk kuhugi asustamata kohta istutada. Nägime jälle muponaute ja olime terve tee hirmul, aga kõik läks hästi, seekord valisid nad oma ohvriks teise bussi. Jõudsime Platamonale ja panime peo (ehk siis meie pisikese kaasaskantava maja) püsti. Vihmasadu lakkas täpselt selleks hetkeks kui telki ehitasime. End horisontaali visates kuulsime jälle sabinat.

Järgmisel päeval, kui me pestud-kustud-kammituna (ehk siis ühikast läbikäiduna), ilma matkakottideta ja linnariietega Sassari vahel jalutasime, nägime jälle neid samu saksa rändureid. Keegi meist ei öelnud mitte midagi, kõik lihtsalt naersid. Jälle kohtusime, ainult, et nemad olid ikka räsitud ja seljakottidega, aga meie sel korral nagu miškad.

Pühapäevane tipphetk oli minu lemmik söögikoht Sassaris (140 grammi) ja võrrrrratu pasta söömine. Võtsime kahepeale suure portsu ammatriciana't ning olime jälle rõõmsad ja roosad. Need spaghettid meeldisid õnneks ka Ossule. Läks ainult 9 eurot ja me lihtsalt veeresime restoranist välja.

Ühikasse tagasi jõudes pakkisime kodinad kokku, et veereda rongiga edasi Algherosse. Seal olime broneerinud toa samas hotellis, kus esmaspäeval ning õhtustasime samuti samas pannkoogikohas. 

Müttasime linna vahel, hüppasime mereäärsetel kividel, sõime palmi all istudes jäätist ning tegime päikseloojangu ajal vesipiipu..

Esmaspäev. Ja ongi nädal läbi. Vägaväga tore nädal. Saime näha nii päikesepaistelist paradiisi, vahuseid laineid, vihmaseid mägesid ning vikerkaart, mis tuli otsapidi lossist. Põletasime ära ninad ning külmetasime tuule käes. Tõeline seiklus, mis tekitas minus veel suurimat uudishimu selle ilusa saare vastu, kus on Vahemere kõige selgemad veed.. Olen näinud nii väikest osa saarest, aga juba on see võrratu mägede-merede kooslus jätnud muinasjutulise mulje ja ma ei jõua ära oodata, mis Sardiinial mulle veel pakkuda on.

:)