Ja jõulupuhkus algas!

Esmaspäeval pärast hommikust korjamistiiru teatas meile boss, et that's it, rohkem ei korja! Nimelt on kirsid juba liiga lödid, et neid müüa. Nii hakkaski meie jõulupuhkus oodatust varem pihta.

Naljakas kohe mõelda, et selle aasta jõuludel pole meil midagi pistmist lörtsi, seaprae, piparkookide ja talvekombekaga. Loosi läheb hoopis sushi, soojas välibasseinis suplemine, palavuse eest konditsioneeriga vesipiibukohvikusse põgenemine - seda kõike me oma esimesel puhkusepäeval tegime. Et te nüüd külma pärast meelt ei heidaks, siis me nägime kaubanduskeskuses ka paksude vammustega haisvat jõuluvana: ega elu siin jõuluvanadel lihtne pole!

Võtsime suuna Sheppartoni, siinse piirkonna suuremasse linnakesse. Päev algas mõnusa spa's sulistamisega. Ossu oli küll täitsa morjendatud faktist, et saun on remondis ja peaaegu keeras rihmikud ümber, et tagasi autosse marssida suurest pettumusest. Õnneks sain ta nõusse, et mullivann on ka päris mõnus ja seal Ossu enamuse ajast vedeleski. Kusjuures mullivann (austraalia keeles "spa") on päris hea koht tutvuste sõlmimiseks - iga teine kohalik tuli meiega pläkutama, kui kuulis, mis imelikku keelt me seletame.

Ma sulpsatasin vahepeal mööda basseine, sai mõned otsad teha sees ja ühe pikema otsa ka väljas, aga tulin ruttu tagasi sisse: vastik palav vesi ja päike lihtsalt küttis pead ja nägu :D 

Pärast jätkus meie päevake sushikohas Go Sushi. Nämmi! Midagi vahelduseks pekingi pardi ja krõbekanaga sushile, mida kohalikud väga armastavad. 

Täitsa ehtne toore lõhega sushi ^^

Pärast sushit veeretasime ennast vesipiibukohvikusse Aladdin, kus Malaisia poisid meile päris kange (aga mõnusa) piibu kokku keerasid. Saime ka teed lürpida.

Üks teeb suitsu...

... ja teine joob õlut! Täitsa hukka Austraalias läinud :D

Piibud tõmmatud, läksime poodi ja koju :)

Täna plaanisime kaua magada ja vedelesimegi terve hommiku lihtsalt niisama. Kirsikast on plaanis ära sõita reedel. Tõmbame väga aeglaselt siin otsi kokku ning lösutame, palju saame (elamine endiselt tasuta ju!). 

Kuna mul on kohaliku spordiklubi kuukaart, siis proovin siin venitada, kaua saan ja käin iga päev trennis. Mõnus kohe, et trennipall läks jälle veerema!

Tänane projekt oli auto pesemine. Eile jõudsime ta seest tolmuimejaga puhtaks küürida. Peab ju läikima, kui järgmine nädal mööda Great Ocean Road'i põrutame :)

Meie mašina enne (koos pliiatsipikkuse rohutirtsu/rändtirtsu/jumalteabmillega :D)...

... ja pärast rahuloleva Ossuga!

 Enne kui lõpetan, veel üks uudis:

ühel pardil tulid armsad erkkollased tibud. Lausa neli!

Mamma all peidus

Nüüd aga ciao! Järgmised uudised juba Suurelt Ookeani Teelt :)

Farmielu Ossu silmade läbi

Grete on oma blogi täitsa unarusse jätnud, hoian teid siis ise meie elu-oluga kursis.

Kirsihooaeg on lõppemas, kahjuks või õnneks. Esialgne plaan siin rahulik kuu veeta, tegemata mitte midagi, ei läinud korda. Sattusime hiiglaslikest kirssidest ekstaasi ning proovisime kõiki teisi  korjamises edestada. Viimastel suurte marjadega põldudel ei tahtnud kohalikele mitte ühtegi kirssi jätta. Eestlaslik ärapanemine ja ahnus tikub isegi nii kaugel kodust esile. Käib töö ja laul koos:

"Kirsse peab hoidma 

külma ja kuuma käes,

kadedus annab sooja

kätele, mis on jääs."

Mandriline kliima on veider: Hommikuti äratab meid 10 kraadi (siiski plussi poolel) ja jääs käed, kella 9-ks on põllul juba 30 kraadi (lõunaks pea 40). Vähemalt järvevesi on ööpäevaringselt 25 : )


Viimastel päevadel on Joe mulle kõikvõimalike töid otsinud. Käisime eile arbuuse kenasti oma vagudesse tagasi sättimas. Askeldasin ja koogutasin seal vagude vahel, kui kuulsin, et kõva austraaliakeelne sõim hakkas pihta. Joe oli poolitanud labidaga tiigermao. Polnudki varem nii mürgist madu katsuda saanud : )

Veganite raevu vältimiseks ma siia poolitatud tapjast pilti panema ei hakka ^^

Üldiselt redback'e (ämblik, kes meid siin kohe esimestel päevadel shokeeris) võib kohata kirsside vahel igapäevaselt. Eesti mõistes hiiglaslikud mustad ämblikud on oma niidiga eriti osavad ja tulevad kärbseid lennult püüdma, rippudes nagu langevarjurid kaabude serva küljes.  Mingid toredad suured valged ämblikud on ka, kes jooksevad väga kiiresti, ent ilmselt ei ole eriti mürgised.  

Tänaseks ülesandeks oli tallede püüdmine ning rõngastamine. Ma pole oma elus midagi nii pehmet ja mõnusat varem katsunud! Kui ma kunagi piisavalt vana ja vägev olen, võtan endale ka lambad! ^.^

Talled Silly ja Sally lambamamma tagant piilumas

Meie tasuta jäätise, karastusjookide, kana ja kala kõrvale on menüüsse lisandunud ka Joe õe tehtud pizzad:

Elu on ilus ja kaktused õitsevad!
Teie Ossu

Värviline Melbourne

Olime kirsikas rüganud juba kolm nädalat järjest ilma ühegi puhkepäevata ning tundsime, et väsimus hakkab peale tulema. Kaasa aitas ka harjumatult külm ilm, mis tekitas meil isu millegi sooja ja mõnusa (näiteks sauna) järele. Olime korjanud ligikaudu neli tonni kirsse, kui otsustasime: vsjooo, nüüd viskame korvid võssi ja teeme minipuhkuse!

Kuna eile ootas mind Melbournes ka sisekujunduse workshop, siis võtsimegi suuna Melbsi poole, et seda kohvi-hipsterite-tänavakunsti linna poolteist päeva avastada.

Esimene päev:

Sõitsime küll lõuna poole (mis Austraalias tähendab jahedamat ilma), ent igatsesime sooja. Nii jõudsimegi neljapäeva õhtul Melbourne rannapiirkonda St Kildasse, kus ligunesime spaas. Sealsetes basseinides on puhastatud ookeanivesi ehk siis peaks olema tervendava toimega. Seda spaa tervendavat toimet nautisimegi soojas mullidega vannis, aurusaunas ning sulistades ujumisbasseinis. Hea pehme vesi oli. Lõõgastav :)

Pärast jätkasime jalutuskäiguga rannapromenaadil:

Nagu õigele mereäärsele kuurortile kohane, pidime maitsma ka mereande. Oh jumal, mis saaks olla parem Jaapani köögist... Mmmmm

Proovisime muuhulgas maailma parimat sushit, nautisime ääretult tähelepanelikku teenindust ja päris ehtsa jaapanlasest koka sooritusi :)

ETTEVAATUST! Kõht võib hakata korisema!!!!

Esimene käik: misosupp ja huvitavate maitseainetega kapsasalat

Teine käik: paneeritud fetajuust kalatšipsidega

Kolmas käik: gyoza pelmeenid kana- ja köögiviljatäidisega

Ja lõpuks:lõhe don (riisiroog magusa kastmega) ning SUSHI, mille nimel võiks lihtsalt 100 korvi kirsse päevas korjata....

Teine päev:

Järgmisel päeval leidsin mina tee juba mõnda aega tagasi broneeritud Styling workshop´ile. Sisekujundus on mind täitsa tükk aega huvitanud ja paar nädalat tagasi pesumajas sisustusajakirja lehitsedes leidsin ISCD (International School of Colours and Design) reklaami. Kodulehelt hiljem uurides leidsin suure elevusega, et nad korraldavad ka workshop'e ja koolitusi, mis pole üldse kallid.

Kuna see stiliseerimise workshop toimus minust suisa 200 km kaugusel, siis ma lihtsalt pidin minema!

Oli ääretult kasulik. Tore naisterahvas tegi meile viie tunniga selgeks sisekujunduse ja ruumide stiliseerimise põhitõed ning saime ka ise loovalt tegutseda. Pidime mood board'il kokku panema kujutletava kliendi kodu stiili ning tegema kunstilisi installatsioone erinevatest asjadest. Väga-väga põnev oli!
Kes tahab abi sisekujundusel, siis võin nüüd käpp olla :D

Minu mood board. Sai mõnusalt lõikuda ja mäkerdada nagu lapsepõlves.

 Päevake jätkus Melbourne vahel ringi patseerides, hipstereid ja huvitavat kunsti uudistades.

Ossu kunstmurul

 Külastasime ka Melbourne vist suurimat vaatamisväärsust- Federation Square'i, mis jõulude puhul oli ehitud LEGO-kuusega.

Täitsa LEGO!!! Ossu võttis koos lastega järjekorda, et end päris legokuusega jäädvustada lasta.

 Kuulsalt platsilt jätkasime oma rännakut võimsate graffitite poole - Hosier Lane on üleni neid täis. Võimas!

Isegi maa ja prügikastid on ära värvitud

Ülesanne: 1) leia pildilt mind; 2) leia pidilt aborigeen
:D

Melbourne päeva lõpetasime spordiklubi ette pargitud autos pizza mugistamisega...

Nüüd ootame jõule :)

Saadame suviseid 36-kraadiseid kallistusi ka, sest täna põllal oli just nii palav. Saab jälle kõvasti higistada!

Hüppav lehm ja mõned uudised

Tänane hommik algas nii vahvasti, et pidin seda kohe teiega jagama. Nimelt, uniselt oma kuudist välja tulles ja põllu peale koperdades märkasime mööda hoovi ringi silkavat lehma. Just, ta ei tuterdanud aeglaste kohmakate sammudega, vaid lausa hüpetega. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist on siiski noore pullimullikaga, mitte emase lehmaga.

pildi varastasin google'st

 Pulli nähes asus Ossu taas tegutsema, pannes maha hunniku käes olnud punaseid korve ja hakates jalaga vastu maad taguma, mille peale pullimullikas vaid hullunumalt ringi silkama hakkas - oli ju teisel vabadus käes pärast igavat karjamaal lehmade vahtimist.

pildi varastasin google'st

Meenutas ta aga kangesti Angiet (bossi koera), kes samuti aiast vabadusse sattudes metsikult ringi kargab ja hüppeid sooritab. On ju lustida vaja.
Pullimullikas tahtis vist samuti. Lõbu kestis täpselt nii kaua kui Luca (bossi vend) hoovi peale tuli ning pulli poole sõimlema hakkas: "Larry, Larry!"
Larry tõttas hoopis rõõmsasti meie kuudi poole ning meie kobisime itsitades põllule.

Mõne aja pärast kirsse korjates meenutasid toredat vahejuhtumit hõisked:
"Larry!"
"Muu!"
"Larry!"
"Muuuuuuu!"
See vahva dialoog ajas muigama küll :)

Palju uudiseid meil just ei teki, kuna päevad on kõik ühesugused ja enamasti polegi kursis, millise nädalapäevaga tegemist parajasti on. Praegu (kell pool kuus õhtul) on Ossu põllal ning kui postituse valmis saan, tõttan ka korjele :)

Eile tuli just üks töötaja juurde, neiu Leedust, kes samuti mööda sõites suure kirsi farmi avastas ja kuna hooaeg on täitsa käimas, siis boss ta ka kohe tööle võttis. Ta on varem töötanud Melbourne kohvikus ja täna oli tal täitsa esimene väsitav farmi päev, kus ta vahepeal lihtsalt põllult ära kadus ja boss juba muretsema hakkas. Leidsin ta toast tukkumast :D

Meil ka vaikselt annavad sõrmeotsad juba kirsside korjamisest tunda, aga väga hullult me ei rabele. Teeme ikka puhketunde ka!

Uudistest veel: püksid hakkasid pigistama...
Niiet vaatasin kriitiliselt oma söömisharjumused üle ja jäätist enam iga päev näost sisse ei aja (ainult maitsen Ossu topsist:). Leidsin lähimast linnast (Kyabram, 10 km) ka spordiklubi, kus arvatavasti järgmisest nädalast käima hakkan. Siis hoovis ringi hüpates ei värise maa mu all enam nii hullult kui Larry'l :D

Saime ka kirja Casellast, et peame kohal olema 18. jaanuaril (ja Ossu 19. jaanuaril) tutvustus-/koolituspäeval. Põneeeeeev!
Siit kirsikast plaanimegi lahkuda enne jõule, siis puhkame enne Casellat mõne nädalakese ja teeme oma truu autoga mõned tiirud :)

Aga nüüd tagasi tööle! Teile head algavat nädalavahetust :)
(saadaks teile päikest ka kui saaks:)

Argipäevad ning kangelasteod ämblike ja hanedega

Päevad kirsifarmis veerevad ääretult kiiresti - juba üle nädala oleme siin toimetanud. Ilmad on kuumad ja nii tulebki oma päevi alustada varakult: täna tegime luugid lahti pool kuus. Kuskil poole kümnest on juba keel vestil.. Eile oli ligi 40 kraadi. Tavaliselt kuidagi punnitame kella üheni ära ja siis teeme viietunnise siesta. Enne peab jahutamiseks ka tiigist läbi hüppama (kuigi ka see hakkab maru soojaks minema) ja muidugi mõne limonaadi ära jooma või mõnusa kirsijäätise nahka pistma. Pärast mitmetunnist lösutamist ning palavuse üle kurtmist suundume taas tööle õhtul kuue paiku ja korjame kirsse kuskil paar tundi kuni päikese loojumiseni.

Farmeri stiilinäide

Ja kõik päevad on peaaegu ühesugused.. Peaaegu, sest paar uudist ikka on (muidu ma ju ei oskaksi midagi blogisse kokku keerata :)

Numelt on meie repertuaari lisandunud ka aprikoosid. Jap, need kollased karvased viljad. Meie korjame neid suhteliselt toorelt, sest aprikoosid on järelvalmivad viljad.

Ehk siis kirsid on meie lemmikud, sest neist saab koguaeg suu täis toppida :)

Teine kuum uudis on see, et kolisime autost karavani. Itaalia papid käisid pidevalt meile sellega peale, sest nende arust ei ole autos midagi nii mõnus magada ja ilmselt oli neil mingit projekti ka vaja, sest nad päevad läbi lihtsalt tiksuvad, tossavad nagu korstnad, kulistavad õlut ja ootavad, et me kastid tooks, mida nad ära pakkida saaks. Nad on tegelikult päris naljakad, kutsuvad üksteist koguaeg erinevate nimedega (üks tüüp on näiteks Luca = Steve = Vinnie - võta kinni, mis ta päris nimi on :D ) ja teevad pulli (eelkõige naiste kulul).
Projekt oli karavanisse kolimine eelkõige seetõttu, et see kuut oli väga-väga halvas olukorras. Tundus, et selle kordasaamiseks kulub nädalaid. Ossul viskas kopsu üle maksa päeval, kui leidsime autost sipelgate kolooniad. Papid tõukasid ka veidi takka ja nii Ossu otsustaski, et maksku mis maksab, tema teeb karavani korda. Ja nii hakkasidki nad itaallastega karavanist prahti välja loopima ja seal tähtsalt müttama samal ajal kui ma võileibu tegin :)

Hiljem toodi välja ka survepesur ja siis hakkasid ka minu etteasted. Muu hulgas ka hiidämbliku lömastamine. (Tõsiselt ta oli nii suur nagu peopesa ja karvane... brrrr..)

Samuti leidsime katuseluugi prahi seest musta punase ristiga ämbliku, mille peale Ossu tähtsa näoga lausus, et see on see Austraalia kõige mürgisem ämblik. Kui see junn Sind hammustama peaks, siis vist ära ei kärva, aga vaevled hea mitu päeva.
Nii tuli mul asuda jälle võitlusesse - proovisin teda litsuda nii loodiga kui ka survepesurist uputada. Pole temaga enam kohtunud, ehk siis leidis too oma õnnetu lõpu...

Pärast mõnetunnist müttamist saime karavani puhtaks, itaallased organiseerisid meile nii elektri, kardinad, vaiba kui ka putukatõrjevahendid. Ühendasime karavani ka vee, mille paaki küll vahetevahel täitma peab. Aga elamine tuli täitsa maja moodi!

Meil on majas vesi...

...ja külmkapp!

Meil on mingi kummaline huvi ka lindude vastu. Kirsse noppides tuleb igasugu häid mõtteid ja nii oleme tulnud ka õnnelike kanade kasvatuse peale :D  Siin on ka vist päris rõõmsad kanad ja kuked. Viimased ei taipa kellast mitte midagi ja kirevad päevad läbi, vahet pole kas kell 3 öösel või päeval.

Teised vahvad sellid on haned: need paterdavad mööda õue ja kirsiaeda ringi (ja on kirsside peale väga maiad- söövad otse korvist). Käivad ka vahepeal tiigis ligunemas.
Nõnda kuulsime eile päevase korjamise lõpul päikese tipptunnil hanede hädakisa, nagu neil käiks mingi kätš või on nad niisama endast väljas. Kirsside vahelt välja tulles nägime väikest hanepoega, kes aia taga jõuetult edasi-tagasi jooksis (muide aed on tee ja tiigi vahel) ja tundus hädas olevat- õues oli palav, kõik tema kaaslased olid teiselpool aeda tiigis ligunemas, aga tema millegi pärast sinna minna ei ulatunud. Aia taga vehkisid suured haneemad, kes seda jõuetut väikest hanepoega ka kuidagi aidata ei suutnud.
Ossu otsustas mängida kangelast ja päästa väike hani piinadest..





Ei, ta ei löönud hanel pead maha :D
Ossu marssis hane juurde, haaras tema ümbert kinni ja viskas tolle üle aia. Seda kõike suurte hanede vihase sisina saatel (need rumalukesed arvavad vist end olevat kiskjad vms). Ju siis kartis emahani, et see suur inimeseloom ta pojakesele midagi kurja teeb.
Igatahes pärast kangelaslikku viset hüppasid kõik haned rõõmsalt tiiki sulistama ja end jahutama.

PS! Tegemist on illustreeriva pildiga. Fotol olevad haned ei ole antud intsidendiga seotud!

Ossu kommenteeris: "Hani oli nii pehme, kuum ja kerge."
Pärast lisas veel: "Kui hani oleks minu suurune, siis ta vist kaaluks ainult kaheksa kilo." Nii järgnes meil arutelu, mille järeldusena oletasime, et kui kuskil maailmas on kaheksakilone hani, siis just siin, Austraalias :)

Suured kirsid = suur raha?

Nagu Ossu eelmises postituses ka juba jutustas, oleme omadega jõudnud kirsifarmi "The Big Cherry"

Meie korilasepõli algas päris masendavalt, kuna selgus, et meil puuduvad piisavalt kiired käpad või pole veel okstel piisavalt küpseid kirsse. Nõnda suutsime kahepeale korjata 10 kilo ehk ühe korvi 40 minutiga, tehes tunnitasuks kahepeale veidi üle 12 dollari. Kahepeale!?
Ehk siis, noup, kirssidega rikkaks ei saa...

 Nõnda veetsime esimesed korjetunnid haududes salakavalaid plaane, kuidas siit farmist põgeneda, nii et lahkume viisakalt ja saame ka mõningad dollarid..
Kuna esmaspäevaks olid meil tegelikult veel ühes kirsikas kohad soojas, siis pakkus Ossu välja, et kui ma kirsijäätist pärast tööpäeva saan, jääme siia kuni pühapäevani, vastasel juhul tõmbame kohe lesta. Mõtlesime isegi redutada kuni Casellani kuskil ookeani ääres, elades avokaadofarmis kogutud raha eest, aga...

Pärast mõningaid suurest vihast korjatud kirsikorve lõpetasime tööpäeva ja marssisime bossi juurde. Boss pakkus meile külmikust täiuslikult jahutavaid karastusjooke, kiitis meie korjatud korve ning muuhulgas lubas meile kirsikilo eest paar doltsi rohkem. Minu südame sulatas lõplikult kohapeal valmistatud kirsijäätis. Olime otsustanud - tiksume siin kuni jõuludeni!



Meie tööpäevad algavad päris varakult, kuskil 7 paiku hommikul, ja kestavad päeval umbes üheni. Seejärel on mitu tundi siestat ning õhtul korjame paar tundi veel. Keskpäeva päikesega lähevad kirsid päris luduks ja lehed mähivad nad nii endi sisse (liigse päikese kaitseks), et korjamine on väga ebamugav. See eelnimetatud graafik on meie isetehtud. Võime kirsse korjata ja niisama molutada millal viitsime.

Hoolimata väiksest palgast on meil siin päris mitmeid mugavusi. Lisaks eelmainitud karastusjookidele (Ossu naudib iga päev coca-colat...) ning jäätisele saame väiksest tiigist püüda kala ja kõrvalolevast kanalist isegi krevette! Boss lubas isegi kuked praeks teha, kui need keset ööd liiga palju kirevad :D Munad saame võtta otse kana tagumiku alt ja mööda õue paterdavad ringi armsad haneperekonnad.

Niisama muttidega randa tuterdamas...

Hanepere päikesetõusul kirsse hommikusöögiks noolimas

Täna saime ühe boonuse veel - nimelt tõi boss meile ATV, et saaksime sellega kirsiaia vahel põristades ahneid linde eemale peletada. Nii kui parve lähenemas näeme, põrutame kirsside vahele.



Ossu saab eriti hästi läbi bossi suurema (aga paraja kutsika) Angie'ga, kes koguaeg metsikult hüppab ja mängida proovib. Mulle sobib paremini väike ja rahulik kutsa Wolly, kes hea meelega mu sügamist naudib.
Angie ei püsi pudeliski! Veidi aega tagasi otsustas Angie meie mõnusat autovoodit proovida: natuke sättis ja siis keeras külili, ju siis oli mõnna.. Aga nii kaua kui me ta vihaselt sealt välja käratasime - teisel ju käpad liivased!

Angie: "Noh, tuled muga hullama või?"

Täna oli meil peaaegu vaba päev. Tavalise 12-13 kasti asemel korjasime ainult 6, sest kirsid said otsa! Peab paar päeva ootama, et suured kobarad, mida oleme juba ammu nillinud, valmis saaksid.
Homme on lootust korjata hoopis aprikoose. Juhhuu

Palju siin just ei teeni, aga mõnus koht, kus oodata Casella aegade saabumist. Boss on ka tore, veidi üksildane papi, järjest mõtleb meile boonuseid ja lõbustusi välja ning kutsub meid "The Kids" ehk siis lapsed :D
Kuna ka linnad on suht kaugel - lähim 15 km, siis meil siin elades ei kulugi väga midagi, ainult toidu peale, sest muid lõbustusi siin ei ole :) Need tuleb ise välja mõelda. Ossu näiteks taasavastas Harry Potteri lood, mida ta väga agaralt alailma loeb ja mulle ostsime ühe vahva fitness-ajakirja, mille vahel on tore värvimisraamat (siin on suurte inimeste värviraamatud väga popid - pidi lõõgastav hobi olema:). Nüüd muudkui värvin ja ka Ossul on kõik seitse raamatut kohe läbi..

On ju kaunis kunst?

Elu siin suure kirsi farmis on hea lihtne.. Kõik kulgeb väga rahulikult ja mõnusalt :)
Ja noh, vähemalt jõulupuhkuse raha ajab tänu kirssidele kokku küll ;)

Koguaeg nii hästi ei lähegi... või siis ikka läheb?

Praeguse seisuga oleme jõudnud hetke, mil kõik ei ole enam ainult hästi, ning nii mõnigi asi on hakanud meie katkematuid positiivseid emotsioone Austraaliast varjutama. Seoses sellega palus Grete minul (Ossul), kui meie tutvusringkonna ühel negatiivseimal ja pessimistlikumal tegelasel, kirjutada postitus meie Austraalia seikluste varjupoolest ja kõigest muust juhtunud halvast. Võtan pisikeste asjade kuhja, mis mu Kuldmuna täiesti endast välja on viinud, napisõnaliselt kokku.

Kuldmuna sipelgatega võideldes tuunikala konservi mugimas

Oleme viimase nädala olnud töötud ja kodutud ning sõitnud maha pea 2500 kilomeetrit, enam ei pane imestama, kui mitme tunni jooksul pole ühtegi linna, järve või kurvi.. Õnneks pakub vaheldust meie Subaru, kes erinevate uhkete vilinate, põrinate, kolksatuste ja värinatega teeb kahtlemata silmad ette meie vanale Nissanile.. See peaks nii mõndagi ütlema:D

Pingeid kasvatas esmaspäev, mil lootust andnud GrainCorpist mitte ükski inimene telefonidele ei vastanud ning meie sõidu Mildurasse täielikult mõttetuks muutis.

Õnneks saime kõvasti apelsine Mildura kandist. Kuldmuna apelsiniraksus

Tuleb siiski tõdeda, et päike tõesti teeb imesid.  Pühapäevastest toredatest mälestustest basseini ääres sai kiirelt võitu põlenud nahast tingitud ängistus. Tänaseks pole meie punasest nahast enam õnneks jälgegi ning kohalikud alustavad meiega vestlusi järjepidevalt prantsuskeeles.

Meie lõputuna tundunud allakäigu lõpetas teisipäeva õhtul saabunud palk ning nüüd peaks olema meie ellujäämine majanduslikult kindlustatud kuni Casellasse saamiseni. Otsa hakakvad saama hoopis meie avokaadovarud, mis, taevale tänu, lõpetavad meie traditsiooni süüa iga päev lõunaks avokaadosaiu pipraga.

Uurisime eile õhtul veidi siinse linna backpackerite pesemisvõimalusi. Nii saigi vastu võetud otsus küastatada hommikul esimese asjana spaad. Kahjuks läks seegi plaan nihu, kuna koos kukelauluga helistas meile meeldiv Itaalia härrasmees kirsifarmist, kust me eelmisel päeval juhusikult tööd olime käinud küsimas, ning päeva esimese asjana saime hoopis tööd. Spaasse (kus muuhulgas saime külastada ka eukalüptilõhnalist sauna) jõudsime peale seda.


Ootused kirsifarmi kohta olid madalad. 50 km lähimast linnast ja madal palk. Üllatusena tuli onu pakkumine, et tal on majas 4 vaba tuba ideaalsete pesemisvõimalustega ja kui see meile ei sobi,  võime ta CamperVanis ka tasuta elada. Eks elame-näeme.

The Big Cherry

Siin vahel saab kõvasti rügada

Kus on Ossu?

Päikeseloojang kirsifarmis