Idaranniku paradiisid

Meie roadtrip’i kõige pikem ja minu jaoks kõige põnevam osa oli troopiline Queensland. Ühelt poolt olid seal kaunid helesinised valge liivaga rannad vee poole kaarduvate palmidega ja teiselt poolt hiiglaslikud soolavee krokodillid ning eluohtlikult nõeluvad peaaegu nähtamatud millimallikad. 

Ühesõnaga võib rannal palmi all kookospähklit libistades mõnuleda, aga seevastu jahutavalt  kutsuvasse ookeanisse end kasta ei tasuks. Uudistest ikka teinekord kuuled mõnest kangelasest, kes kl 10 õhtul kroksiranda ujuma läks ja kelle kondid paar päeva hiljem 4.5-meetrise krokodillikese kõhust leiti... Krokside kõrval haid tunduvad täitsa mõistlikud sellid. Tühja kõhuga tulevad võtavad rammusa kintsutüki, aga päris üleni alla ei kugista.

Haide kohta räägitakse küll, et „Austraalias pole see hai värk midagi nii hull, ainult üks surmajuhtum aastas keskmiselt, tõenäolisem on randa minnes auto alla jääda...blabla“, aga neid „ampse“ juhtub ikka suhteliselt tihti. Juba ainuüksi tuntud surfirannas Byron Bay toimus hiljuti kuu aja jooksul kolm suure valge hai sooritatud rünnakut. Irooniline on see, et just seal kaaluti enne neid rünnakuid miljoneid maksva võrgusüsteemi ülespanekut, aga kohalike protestide jms tõttu lükati seda projekti edasi. Üks vahva hai aga otsustas sõna sekka öelda ja hammustas esimesena 17-aastast surfarit, kes kuu aega varem tulihingeliselt haivõrkude vastu protesteeris.. Siiski, hammustada saades jäi poiss väga rahulikuks ja ütles rannas viibinud isale, et too emale ei räägiks. Mõistlik :D

Muide me nägime ka oma reisil väikest haid: ühemeetrist lemon shark’i, kes inimestele on suhteliselt ohutud, Whitehaven beach’il ringi kruiisimas. Aga alustades algusest...

Idarannikule jõudes oli meie esimene pikem peatus South Mission Beach’il, kus ma lihtsalt hullusin... Teatavasti olen ma tuntud mereandide korjaja – igas rannas tuhnin nagu metssiga kartulipõllul, et leida parimaid palasid. Rand oli lihtsalt täis ilusaid merikarpe, korallitükke ja minu uusi lemmikuid kuivanud meritähti! Ossu on täitsa mures mu pärast, et kui lennujaamas läbiotsimine toimub, siis pannakse mind mereannikollektsiooni tõttu Hongkongi vanglasse ja sinna ma jään...

Põnev leid: kaheksajalg + hunnik meritähti

Lõunaks sättisime end palmide varju vist kõige ilusamasse piknikukohta avokaadopastat (jälle!) mugima:

Peatusime veel mõningates kaunites randades ja pärastlõunal külastasime Josephine Falls’i, mis asus Queenslandi kõrgeima mäe jalamil. Ossu oli sellest väga elevil ja kosele lähemale jõudes hakkaski kostuma „veepargi hääli“: kilked, karjed ning veesolinat. Selgus, et seal asus 10-meetrine looduslik liurada. Oh seda rõõmu! Pidin seekord kadedusega pealt vaatama, kuidas Ossu seal hullas (sest mul polnud ujukaid kaasas), aga tagasiteel sain ka mõnusa liu lasta.

Kuldmuna oma järge ootamas

Tarzan-Kuldmuna

Maagiline päikseloojang Queenslandi kõrgeima mäe juures

Vees hullamine tõmbas kõhu tühjaks ja nii haarasimegi poest kaasa arbuusi, et see ühes kroksirannas istudes alla kugistada.

Järgmist päeva alustasime lähedal asuvas Babinda boulders’is karastava suplusega mägiojakeses ning seejärel suundusime Cairns’i. Seal kesklinnas oli täiega äge turg, kus erineivaid kohalikke puuvilju mekkida sai. Täiendasime oma varusid mangode, avokaadode ja õunadega ning haarasime turult lõunasöögiks kaasa sushi, mida randa mugistama läksime.

Teel Cairns’ist põhjapoole külastasime paari randa ja sättisime end mõneks ajaks Port Douglas’esse, kus oli plaanis valmistada puuviljasalatit. Nii kui salat valmis sai, avastasin, et oleks ikka viisakas seda söögiriistade abil mugima hakata ja läksingi autosse kahvleid otsima. Avasin pagasniku ukse puldiga, asetasin auto võtme tähtsalt ühe kasti peale, haarasin kahvlid ning lõin pauhti ukse kinni. Mis mind läbi klaasi vaatama jäi, oli see sama õnnetu auto võti! Uksed olid aga kiirelt ennast lukustanud... Õnneks oli Ossul telefon käepärast ja saime kutsuda autoabi, mis pidi maksma 120 daala. Jessss... Kui onu kohale jõudis ning niksti auto ukse avas, polnud meil üle 65 dollari sularaha käepärast võtta ja nii ta sellega leppis. Vaatas vist, et me vaesed backpacker’id ka, kellelt polegi midagi koorida :D Olin päris loll küll, et võtme autosse jätsin, aga õnneks juhtus see reede õhtul veidi enne kella viite, nii et täpne ajastus :D

Pärast seda juhtumit ronisime ühele vaateplatvormile ja seejärel tõmbasime sealt neetud Port Douglas’est minema.

Vaade Port Douglas'ele

Järgmise päeva hommikul sättisime end kroksika Daintree jõe äärde, mille paradiisi jõudmiseks pidime ületama praamiga. 

Kroksikas jõgi!

Hommikust sõime meie lemmikul Cow Beach’il, kus olime tol hetkel ainult kahekesi, sest kell oli veel vähe. Seal rannas olid ka vahvad palmide külge kinnitatud kiigud, kus end merevaatega õõtsutada sai:

Kiikumas

See kant oli tõepoolest paradiis, kus vihmamets kohtus imeilusate randadega. Läbisime paar matkarada ja mõned rannad. 

VIhmamets (Austraalia matkarajal)

Karbiiiid ja koralllllid

Rannas nimega Coconut beach asusime kookospähkli jahile (ofkoors!). Ossu loopis vist sadu korallitükke, kive ja mädanenud kookospähkleid, et tabada värsket otse puult. Kätte me ta saime! Teine väljakutse oli see tegelane lahti saada. Tagusime teda kuivanud koralliga ühte- ja teistpidi, saagisime koort ning lõpuks viskasime ta vastu palmitüve nagu Robinsonidel ikka kombeks. Tulemuseks oli täpselt paras auk, kust kookosvett kulistada sai :)

Mr Robinson

Ja lahti ta saime!

Nommnomm

Pärastlõunal asusime degusteerima troopilisi jäätiseid:

Tahtsime väga maitsta Põhja-Queenslandi kuulsat šokolaadipudingu puuvilja black sapote’t. Tal polnud vist parasjagu hooaega, sest me ei näinud teda kuskil kasvamas ega ka müügilettidel.  Ometi polnud ma nõus Daintree’st lahkuma ilma black sapote’ta!

Ühes teeotsas asuvast müügiputkast (kust peale papaiade enam suurt midagi alles ei olnud) möödudes, otsustasime jalutada majani ja minna küsima, et ega neil juhuslikult black sapote’sid alles pole. Eemalt nägime hurtsikut, mille ees keegi palja ülakehaga istus ning puuvilju kooris. Lähemale jõudes selgus, et tegemist oli vanemapoolse naisterahvaga, kes meid nähes seeliku ülespoole tõmbas ja hõikas, et kui me teinekord tuleme, võiksime juba kaugelt ette hüüda :D Tädi ise oli täielik hipi. Meie juurde kõndides nägime, et tal ripub vöö küljes põlvini matšeete. Meie küsimusele, kas tal black sapote’t ka leidub, vastas ta kavalalt, et kui tal endal pole, teab ta ühte head kohta, kust seda varastada saab. Seejärel tegi ta oma aias väikse ekskursiooni, kus jagas teadmisi erinevate taimede ja puuviljade raviomaduste kohta. Nagu muuseas näitas ta lõbusalt ka oma kanepitaime ning lõpuks leidsime ka oma ihaldatud puuvilja. Hipi koukis meile puu otsast paar tükki ja soovitas neil paar päeva küpseda, et nad magusamaks läheks. Tädi saatis meid väravani, kus ta müügilett asus ning tõmbas kuskilt välja veel taskunoa, millega meile maitsmiseks papaiat lõikuma asus. Tänutäheks ostsime endalegi papaia. Enne praamile minekut hüppasime läbi veel ühest jäätisekohvikust.

Paks papaia ja väiksed black sapote'd

Valmis black sapote'd. Head maiustamist!

Pärast praamilt maha sõitmist nägime esimest korda ka suhkruroo põletamist. Tegemist on traditsioonilise meetodiga, et vabaneda rämpsutekitavatest lehtedest, kuna suhkru kättesaamiseks on vajalikud ainult varred. Istanduste ääres on väiksed raudteed, mille abil suhkruroogu vagunites transporditakse. Ja neid suhkruroo põlde oli lihtsalt kõikjal! 

Väike hiir põgenemas^^

Pärast Daintree’d asusime sõitma tagasi lõunasse. Kuna oli pühapäev (ehk turupäev ja turud meile meeldivad!), hüppasime läbi Port Douglas’e turult, mis oli päris vahva. Saime sealt kohalikku kohvi, mangosid ja Ossule bumerangi.

Teel allapoole külastasime tuttavat veeparki Josephine Falls, kust sel korral koos alla lasime. Oli hirmus, aga samas täiega lõbus! 

Järgmisel hommikul tegime ära toreda kolmekilomeetrise matkaraja ühe kose vaateplatvormini ja pärast sulistas Ossu sealses rock pool’is (kivibasseinis).

Otsustasime teha lebotamise päeva ning pärast varude täiendamist seadsime end sisse Bagal beach’il, kus saime autole suisa merevaatega tasuta parkimiskoha. Ossu võttis rannas sisse horisontaalse poosi. Ma otsustasin üle pika aja väikse trenni teha – jooksin ja sooritasin mõned jõuharjutused. Pärast einestasime (üllatus-üllatus) avokaadopastaga ja seejärel lihtsalt passisime mere ääres, lahendades mõistatusi, lugedes, netis surfates ja koju helistades. Mõnus puhkus reisimisest!

Meie 5* hotell

Hommikul ärkasime päikesetõusu peale krapsti üles ja tormasime randa vaatama. Oh-kui-ilus!

Kui päike ära tõusis, ronis Ossu tagasi voodisse ning ma tegin veidi joogat (kui juba trenniga hoog sisse tuli:) kell 6 hommikul!

Hommikune päiksetervitus :D

Ja kust need ananassid siis tulevad?

Jätkasime oma sõitu lõuna poole, tehes pikema peatuse Townsville’s, kus tegime jalutuskäigu promenaadil. Nägime ilusaid randu, keset keskpäeva päikest (UV 9) end liival praadivaid inimvaalu ja ilusaid kohevaid kollisid ning lobisesime ühe kohaliku kalamehega, kes muuhulgas mainis, et paar kuud varem oli keset linna suplusrannas neljameetrist kroksi nähtud..

Townsville rand

Lõunaks jõudsime Bowen’isse, kus oli lihtsalt maailma ägedaim fish&chips’i kohvik. Kugistasime end kurguni seda rasvast, aga ülimaitsvat, kraami täis.

Nämmi

Hiljem passisime pesumajas pesu pestes ja päikseloojanguks sättisime end randa mangosid mugima.

Järgmisel päeval sain kohe hommikul Dingo beach’il merikarpe otsida. 

Seal mustade võrkude vahel võib supelda ka

Ossu avastas rannale lähedal  veest mingi imeliku roosaka hõljuva olluse, mida oma fantaasiaga mõrtsuk-millimallikaks pidasime, ent mis hoopis ringikujuliseks frisbee’ks osutus... Kui igav!

... või siis mitte. Tegelikult oli täitsa lõbus mängida sellega :)

Jõudsime lõpuks Airlie beach’i, mis on just backpacker’ite seas populaarne linnake. Seetõttu ei tohi seal kandis kuskil telkida ega autos magada – tagajärjeks pirakas trahv. Võtsime hotelli, mis asus küll keset linna, aga samas parajas džunglis. Hotelli kaudu broneerisime järgmiseks päevaks vahva day trip’i merel.

Buss korjas meid peale juba kell 7 hommikul ning viis sadamasse. Paljude pakkujate seast valisime välja 20-meetrise purjejahi, mis sel päeval vaid pooleldi täis broneeritud oli. Teised reisijad olid samuti meievanused noored Austraaliast, Inglismaalt, Hollandist ja Šotimaalt.

Kuna valisime selle jahi just purjetamise pärast, oleksime eeldanud ka mõnusat mootoripõrinata purjetamiskogemust. Korraks tõmmati küll purjed lahti, aga ikka põristas edasi. Ju siis oli kiire ja polnud tuulega kiita. Sellele vaatamata oli ikka imevahva päev!

Kuldmunad merel

Esimeses kohas, kus mõneks ajaks ankrusse jäime, nägime nelja suure merikilpkonna peanuppu! Seejärel põristasime kummipaadiga randa, et minna koos Austraalia ühte enimpildistatud vaatamisväärsust – Whitehaven Beachi – uudistama. Wow-wow-wow!

Siin nägimegi seda meetrist lemon shark’i ringi luusimas. Sellele vaatamata läksime vapralt sinna ilusasse randa sulistama. Meie vahva giid rääkis küll, et korra on ta näinud seda haid inimest hammustamas... Nimelt oli üks tüüp lihtsalt kätega selle hai kinni püüdnud ja temaga selfie teinud, aga haile see pildistamine ilmselgelt ei meeldinud ja asi päädiski kangelasest kalamehele 17 õmblusega.

Paneb rõõmust hüppama vol 1

Paneb rõõmust hüppama vol 2

Päris hea vann

Pärast maalkäiku tegime väikse lõuna tagasi pardal olles ja seejärel suundusime snorgeldama. Täitsa vahvad kalad ning korallid olid, ent võrreldes Punase merega, ei midagi erilist.

Snorgeldamisele järgnes lebotamine ja õhtused puuviljad ning sellega meie tore päevake merel lõppeski.

Järgmisel päeval tutvusime Airlie Beach’i läheduses oleva Conway rahvuspargiga.

Äge õitsev kaktus Korallirannas

Seejärel asusimegi tagasiteele. Homme on meil ootamas Casella tööintervjuu Griffithis ja siis kimamegi tagasi Lõuna-Austraaliasse teraviljahooajaks valmistuma.