Herneveeretajate tegemised

Heihoo!

Seekord siis tervitused Lõuna-Austraaliast. Vahepealsel ajal on nii mõndagi juhtunud. Tänane järjejutt jätkubki sealt, kust eelmine kord pooleli jäi ehk Casella tööintervjuust. Või noh, tervisekontrollist ja füüsilisest testist, sest intervjuu osa kestis umbes 2 minutit :D (eelmise aasta intervjuust lugege siit)

Pidime taaskord narkotesti, kätekõverdusi ja muud tsirkust tegema, mille tulemusena oleme jaanuaris jälle tagasi oodatud veini tegema. Ossu soovis taas chillima hakata, aga ma tahtsin hoopis  midagi muud teha, et oleks põnevam Casella aeg ja saaksime üksteisest veidi rahu, muidu 24/7 koos. Et siis sel hooajal jäävad ära need šampoonipudeli jms teemalised totrad vaidlused (loodetavasti), kuna ma hakkan teises osakonnas töötama ning pumpasid kontrollima ja vajadusel liine parandama.

Nüüd siis pesitsemegi Adelaide külje all Gawleri nimelises linnakeses. Facebooki kaudu leidsime nunnu elamise ühe naise, tema 3-aastase tütre ja kutsu Bailey juures. Mis kõige tähtsam: meil on nüüd koer!! Kuidas me küll sellest unistasime, et tuled töölt, kutsa jookseb rõõmsalt vastu ja siis lihtsalt sügad teda, nii armas!!! Ei kujuta ettegi, kuidas me siit jaanuaris ära suudame kolida, kõik kolm on ütlemata toredad. (Bailey vist peame küll salaja kaasa võtma)

Pühapäevane jalutuskäik

Meie nunnu tuba

Tagahoov, kus tavaliselt einestame

Numpsik Bailey :)

Räägime siis ilmast ka. Siinkandis on praegu kevad, mis on täielik Eesti suvi! Toome näiteks selle nädala: esmaspäev – päike paistab, 35 kraadi sooja, teisipäev – külm tuul, tuhistab vihma, 17 kraadi, kolmapäev – vihm, päike ja tuul vaheldumisi, 20 kraadi, neljapäev – hommikul auto aknad härmas, muidu päiksepaisteline päev, jahe õhk. Ühesõnaga täiesti juhuslik :D

Tänu sellisele ilma rullimisele lükkus teraviljahooaeg mitu nädalat edasi. Alles sel nädalal oleme saanud juba rohkem tööd teha.. tegelikult tööl OLLA, sest teraviljarekkasid tuleb sisse suhteliselt vähe ja nii me oma putkas passimegi ning pläkutame.

Kuidagi pidi tööd oodates oma aega sisustama ja otsustasime teha seda aktiivselt – minna trenni! Siin on päris vahva spordiklubi, kus naudime jõusaali, basseini, SAUNA ja rühmatreeninguid (sealhulgas oma lemmikut Myfitnessi aegadest – Bodyattack’i). Nii vahva on pärast pikka reisimisperioodi, mis ligi kolm kuud kestis, taas trenni teha, tervislikke toitude kallal nokitseda (hüvasti, avokaadopasta!) ja niisama kodus nelja seina vahel tšillida ning kuuma duši all käia :D

Tervislike muffinite katsetud^^

Herneveeretaja tööga nii metsikult rügada ei saa, kui nt puuvillas (kus töötasime 12h päevas) ja seetõttu otsustasin töö kõrvalt astuda kooli ning alustada oma pikaaegse unistuse täitmist: saada treeneripaberid! Valisin netipõhise kursuse Australian College of Sport and Fitness’is, mis tähendab, et pean iseseisvalt kodus õppima (tuutor on vajadusel abiks), kodutöid tegema, case study (juhtumi analüüs) kolme erinevas vanusegrupis inimese treenimisest ja lisaks 30h praktikat mõnes jõusaalis või personaaltreeneri juures.. Ja seda kõike 4 kuu jooksul, sest just nii kaua võimaldab õppida minu viisa. Kui kõik ülesanded arvestatud saavad, väljastatakse mulle Certificate III in Fitness ehk minust saab kvalifitseeritud fitnessinstruktor. Jei! 

Hoidke siis pöialt :P

Armu ei kavatse anda, hahaaaaaa :D

Mu trennihullus viis meid vahepeal isegi Melbourne’i, kus osalesin vist Austraalia kõige kuulsama treeneri Kayla Itsines’i korraldatud bootcamp’il. Lisaks tavapärasele 30minutilisele trennile sooritasime seal ka maailmarekordeid. Isegi viis: kõige rohkem inimesi tegemas kükke, tähthüppeid, väljaasteid, kohapeal jooksu ja istessetõusu. Ja meid oli seal tuhandeid! Täiega vahva üritus oli! 

Kaylaaa!! Kõik nii väsinud, et ei viitsi reageerida :D

 Pärast seda hirmsat vehklemist viis Ossu mu sushirestorani, mis pidi Melbsi südalinnas olema parima hinna-kvaliteedi suhtega Jaapani restoran. Sinna sisenedes avastasime, et see koht on lihtsalt ülipisike, lauad paiknesid üksteise kõrval ja et sinna mahtuda, pidi ennast põhimõtteliselt litsuma teiste vahele...

 Jess, otse trennist ja kohe niimoodi! Kuna me juba omale laua küsinud olime, võtsime istet teiste vahele ja avasime menüüd. Oh üllatust: sushi makid, mis tavaliselt umbes 7-10 dollarit maksavad, olid seal 20-30.. Kujutage nüüd ette päris peent restorani kallite söökidega, mina istumas tossudes-dressides teiste vahel (ise trennist higine) ja pildumas Ossut vihaste pilkudega :D

Ühesõnaga mul oli seal päris ebamugav ja kallis sushi oli ka nagu rasvane pannkook, isegi pilti ei tahtnud teha (see juba tähendab midagi, hehee). Ossu sai omale kanasupi ilma kanata ja ühesõnaga oli kõik lihtsalt nii totter, et ajas naerma. Järgmine kord peame päris kindlasti minema Melbsis oma lemmikusse sushikohta St Kildas (ahvatlevad pildid sellest siin).

Oleme ka natuke ümbrust avastanud, käinud linna peal Bailey’ga jalutamas ja eelmisel pühapäeval vallutasime Lõuna-Austraalia kuulsaima mäe Mt Lofty, mis oli paras väljakutse – ligi 4 km täiesti ülesmäge rühkimist. Huhh...Vaated olid õnneks seda väärt, ilm oli ka väga ilus. 

Matkarajal oli väga tähtis sisalik nagu lõvi. 5 min hiljem hammustas ühe mehe sõrme :D

Kannatuste rada, muudkui anna jalalihastele ja tagumikule tuld mäest üles rühkides :D

Rõõmsalt Mt Lofty otsas

Veel on plaanis külastada Adelaide suurt turgu (loodame sealt isegi musta leiba nillida) ja kohvikuid, Adelaide ümbruskonna randu ning kuulsa veinipiirkonna Barossa veiniistandusi ja nunnusid külasid. Kohalike meelest pole Lõuna-Austraalias kuigi palju vaatamisväärsusi, aga need, millest kuulnud oleme, tunduvad küll päris vahvad ja avastamist väärt!

Kevadised tervitused Austraalia lõunakaldalt :)