Suured rahnud kõrbes

Meie tore reis sai alguse juba samal õhtul, kui Supsik autoremondist õnnelikuna välja veeres. Varustasime end toidu, vee ja puhta pesuga ning kõrbematk marsruudil Adelaide-Uluru võis alata.

Beduiin läbimas kaameliga kõrbet

Teele jäi tuhandeid kilomeetreid tühermaad ja kõigest paar väikest linnakest. Seal hulgas ka Coober Pedy: Austraalia opaalipealinn, kus inimeste kodud ja isegi kirikud on maa all. Linna ümber on tohutud kruusahunnikud, kust juba kaugelt vaadates sädelevad opaalikivid.

Olime valmistunud, et mida sügavamale kõrbe lähme, seda kallimad on bensiini- ja toiduhinnad. Bensiinihinnad tõusid küll hirmsatesse kõrgustesse, aga näiteks Coober Pedy IGA supermarket üllatas meid ülisoodsate puuviljadega. Seal avastastasime enda jaoks põneva leiutise – laulva jäämasina, mis „Ice ice baby“-saatel värsked jääkuubikud kotti ludistas :)

Ööbimiskoha leidmine kõrbes osutus keerulisemaks, kui mööda rannikut sõites, kuna rest-stop’id paiknevad üksteisest päris kaugel ning otsisime pidevalt endale kohta, kus oleks juba mõni teine rändur ees, sest kahekesi kõrbes ilma telefonilevita kükitada oli liiga hirmus. Ühel ööl bensiinijaamas ööbides kostusid hirmsad piinarikkad karjed ja aknast välja piiludes nägime endast mõne parkimiskoha kaugusel taidlevaid aborigeene.

Ei taha küll rassistlik olla, aga mõned aborigeenid lihtsalt tunduvad vähem arenenumad kui teised: haisevad, käivad ringi kaltsudes ja ilma jalatsiteta, jõllitavad ning isegi situvad keset bensiinijaama...Ega häda anna häbeneda...  Aga no eks selliseid inimesi ole igas rahvuses :D

Milline siis see outback on? Arvasime varem, et kõrb on kuiv, tühi ja täiesti ilma puudeta mõttetu koht, aga tegelikult kasvavad siin puud ning muru on kohati isegi rohelisem kui Boggabris (meie eelmises elukohas NSW’s). Loodus läks isegi huvitavamaks Northern Territory piiri ületades – muld muutus järjest punasemaks, tekkisid vahvad liivakivist sipelgate tehtud tornid, huvitavad kivid ja surnud kängurute asemel vedelesid tee äärtes oma otsa leidnud suured lehmad.. Kiirusepiiranguteta teedel vurasid järest pikemad road train’id (suured rekkad) ning järgmise kurvini võis vabalt olla 50 km.

Liivakivitornid

Punane muld

Sirged tühjad kõrbeteed lausa kutsuvad poosetama ^^

Uluru ja Kata Tjuta rahvusparki jõudsime pärastlõunasel ajal ja otsustasime esimese asjana uudistada kaugemal paiknevat Kata Tjutat. Kata Tjuta tähendab aborigeenide keeles „mitu pead“ ning tõesti oli neid „päid“ päris palju – üksteise kõrval paiknes ligi 32 kivirahnu, üks suurem kui teine. Neist kõrgeim oli kilomeeter merepinnast. Esimesel õhtul võtsime ette minimatka – 2,6 km mööda konarlikku rada rahnude vahelt.

Õhtuks sättisime ennast populaarsesse päikseloojangu kohta, ent üsna pea avastasime, et seal polegi väga mõnus – puud olid täitsa ees ja kõikjal oli turistihais (mis koosnes sääsetõrjevahendist, päiksekreemist, higist ning mitmekeelsest mölast). Otsustasime leida parema koha:

Kata Tjuta päikseloojangus

Hommikul sättisime end Kata Tjuta teisele küljele päiksetõusu vaatama. Ja oh üllatust, Uluru ka paistis sellele platvormile välja. Enamus turiste klõpsiski pilte hoopis Ulurust.

Rahvamassid päiksetõusu jäädvustamas^^

Päiksetõus Kata Tjutal

Hommikujaheduses otsustasime ära teha üle seitsme kilomeetrise Valley of the Winds matka, mis kella 11-st palavuse tõttu suletakse. Matk pani füüsiliselt korralikult proovile – vahepeal pidi nagu mägikits kallaku peal turnima ning 45-kraadisest künkast üles roomama. Vastutasuks sai peksleva südame ja väga-väga kaunid vaated.

Kuldmuna pikaks matkaks valmis^^

Imelised värvid!

Lõunapalavuses läksime Uluru juurde, kus külastasime kultuurikeskust ning tegime kärbestega võideldes tuunikalapastat. Kui juba kannatas päikse kätte minna, tegime väikse jalutuskäigu Uluru ääres oleva veesilma juurde, millele Ossul olid väga suured lootused - tahtis sinna suplema minna. Tegelikult ei tohtinud seal kuhugi mõnusalt kutsuvasse vette oma kere kasta, kuna tegemist oli aborigeenide püha veega, mida nad omal ajal kasutasid joogiks.

Koopamaalingud Ulurus

Uluru on tõesti suur!

Sooritasime ka 11-kilomeetrise ringi ümber Uluru, mis oli iseenesest tore ring – andis arusaama, kui suur see kivimürakas tegelikult on, aga pigem igavam ja väljakutsevaesem kui Kata Tjuta matk. Kõige keerulisem sellel rajal oligi igavuse ning päiksekuumusega võitlemine. 

Noh, põrsas, tuled ka varju? Sa vist ei mahu...

Raja lõpus nägi Ossu „sittuvat kõrbekoera“, mis tegi kohe väsinud olemise toredaks. Lähimal vaatlusel selgus, et oligi kõrbekoer- omanikku ega kaelarihma ei paistnud ja väike kõrbehunt oli suurest muru närimisest hallikas-roheline.

(Sittuvast kõrbekoerast fotojäädvustust kahjuks pole)

Mõned kenad hetked Ulurust:

Päikseloojanguga otsustasime jälle erilised olla ja sättisime end maantee äärde Supsiku katusele:

Ööbimiskohta jõudes leidsime sealt ühe backpacker’ite paari veel, kes järmisel hommikul Ulurusse plaanisid sõita ja müüsime neile oma 50 dollarit maksnud kolmepäevased piletid 21 dollariga edasi. Win-win.

Järgmisel päeval põrutasime edasi Austraalia kõige sisemisse suurde linna Alice Springs’i, kus tagasiteenitud raha eest omale McDonalds’is suure lõunasöögi lubasime ja internetivõlusid  nautisime.

Meie teekond jätkub edasi põhjasuunas Darwin’isse ning krokodillidega loodusparkidesse.

Olge mõnusad!