Lõuna-Austraaliast ning jõulutrallist

Tervitused Lõunamaalt, viibime endiselt Austraalias, kuigi blogi aktiivsuse järgi tundub, et oleme justkui tagasi kolinud, et teile Austraalia uudiseid enam ei edasta :D Oleme ikka Lõuna-Austraalias, rügame tööd teha, käime trennis ja ma õpin oma kooliasju nii palju kui päevas jõuan. Seetõttu polegi väga blogida jõudnud.

Kaunis päikseloojang tööl

Tööl on meil viimasel ajal päris kiireks läinud. Vihmahood ja külm ilm on ilmselt mitmeks kuuks end kotti pakkinud ning päike kütab hoogsalt teravilja ja meid ka. Viimased kolm päeva on täielik kuiv kuumus (40 kraadi) ning kui tuuleke puhub, siis on selline tunne, nagu oleks korraks lõkkele liiga lähedale astunud. Meie maja konditsioneer on kahjuks katki, aga laupäeval saime õnneks täitsa oma ventilaatori.

Kodustest uudistest veel nii palju: saime uue koera!!! Oh seda õnne!! Molly toodi meie juurde tegelikult juba mitu nädalat tagasi. Ta on 3-aastane raske minevikuga emane koer, kes iga aasta uusi kutsikaid pidi tootma ning kellega varem väga halvasti käituti. Molly on meisse juba täitsa kiindunud, aga kardab ikka näiteks palle ja veevoolikuid. Kohanemine võttis tal ikka aega. Esimene päev, kui ta Bailey'ga üksi koju oli jäänud, avastasime töölt tulles, et Molly on kadunud. Lõpuks leidsime ta loomade varjupaigast, kust 300$ eest majakaaslane ta tagasi ostis. Selle viguri peale ehitas murelik naabrimees aia kõrgemaks, ent Mollyt see ei peatanud - järgmine päev kaevas ta end lihtsalt aia alt läbi. Õnneks sai naabrimees jaole ja Molly jäi koju.
Toitu ei saa samuti kuskile kapi peale jätta, sest Molly on väga osav salaja toidu ära kugistamises - üheks näiteks on tuunikalakotletid, mida majakaaslane suure hoolega kaks tundi (koera jaoks :D) vaaritanud oli.
Vaatamata mõningatele veidrustele ja pabulatele elutoas (pole õnneks ammu teinud,  ptui-ptui-ptui) on Molly väga vahva koerapreili, kes koguaeg läheduses olla tahab ja alati väga elevile läheb kui pererahvas koju jõuab.

Magab nagu kassike

Suve nautimas

Üks halvemat sorti uudis ka: meie arvuti kõvaketas, kus kõik teise Austraalia aasta, Singapuri ja Itaalia pildid olid, viskas pillid kotti... See pole ka viimasel ajal mind väga blogima motiveerinud, kuna ma näiteks tahtsin teile näidata albiino-känguru ning puhevat paabulindu, keda me vahvas loomaaias nägime, aga mis nüüd kõik kadunud on... Vähemalt on mul see blogi, facebook ja instagram, et mingeidki fotosid hiljem vaadata ning samuti on ka lootus kõvaketas Eestis olles taastada..

Ozzie mõmmiga

Purjakil kängurud

Vahepealse kuuga oleme jõudnud päris palju seda Lõuna-Austraaliat avastada. Käisime lõpuks ära Adelaide kuulsal turul, randades ja kohvikutes, mida töökaaslased soovitavad. Nii lahe on lõpuks elada ja töötada koos austraallastega, tekib juba vaikselt see päris kohaliku tunne..

Adelaides jaapani roogasid mugimas

Brunch Lyndoch'i linnakeses

Saksa linnakeses Hahndorfis hapukapsaga hot dog'e mugistamas

Pühade tähistamine on samuti täies hoos. Üleeile jõime end täis sentigi kulutamata (nii palju siis Austraalia kallist alkoholist) mööda ühe maailma kuulsaima veinipiirkonna Barossa Valley veinikeldreid kruiisides. Igas kohas maitsesime mitut veini paari lonksu kaupa, ent meile sellest piisas.. pole ju mitu kuud tilkagi alkoholi tarbinud. Ei mäletagi, kas neid veinikaid kogunes kokku viis või kuus, hahaaa :D

Degusteerimine täies hoos

Barossa kaunid vaated

Veinide vahepeale natuke minigolfi dinosaurustega^^

Meie töökaaslane, kes koos oma poisiga selle tuuri korraldas, polnud isegi varem Barossasse sattunud, kuigi elab põhimõtteliselt selle kõrval. See on üldse veider, et austraallased nii vähe reisivad (isegi oma kodukandi põhiliste vaatamisväärsustega pole nad väga tuttavad). Ei tea palju selliseid eestlasi on, kes taevaskojas või lausa välismaal käinud poleks? Meie ei kujuta elu ilma reisimiseta ettegi!

Jõululaupäeva õhtupooliku veetsime kodus seapraadi, musta leiba ja piparkooke pugides. Muide mul on see aasta mingi veider piparkoogi hullus kallal, äkki sellepärast, et eelmine aasta jäi vahele :D õnneks emps saatis Eestist palju head kraami!
Oleme siin nüüd kõvasti eesti maiustusi levitanud ja tundub, et lähevad austraallastele peale küll! Ainult Tõmmu komm tundub neile kahtlane :D

Meie jõuluõhtusöök

Tööl oleme taaselustanud puuvillaaegadest tuttava Cake Friday (Koogireede) traditsiooni, millega töökaaslastele Kräsupead tutvustasime. Ise oleme saanud proovida "Austraalia kooki" Lamingtoni, juustukooki, Oreo-šokolaadikooki ning Malteses-kommide juustukooki. Kõik on keele alla viinud!

Lamingtoni kook

Nagu kristlikule maale kohane, tähistavad austraallased jõule 25. detsembril. Jõuluvana tuleb korstnast nagu Ameerika filmides, aga piima asemel jätavad Aussie'd talle õlut. No eks ole, mis sa palavaga muud jood.. Pered kogunevad kokku jõululõunaks, kus on küll palju toitu, aga kuuma ilma puhul on jõulupraad pigem salatine ja mereannine. Magustoiduks süüakse puuvilju, Pavlova kooki ning muid "kergemaid" maiuseid.

Meie kodu jõuluvanaks valmis - jõuluvanale õlu, põhjapõtradele porgandid

Sel aastal saime ka küllakutse "päris" Austraalia jõulupeole. Nimelt kutsus majakaaslane meid oma ema juurde lõunale. Mereannid ja salatid on täpselt minu teema! Ossu nii suures vaimustuses sellest toidust ei olnud, ta rohkem seaprae-mees. Küll aga meeldis Ossule idee pärast sööki basseinis sulistada. Ja neil oli nii mõnus see bassein!! Terve hoov nägi täiega lahe välja ja oli kujundatud Bali-stiilis, sest pererahvas on suur Bali fänn.

Basseini-jõulupidu

Soolane käik

Cracker'i mäng

Magustoiduvalik

Nii et meil olid VÄGA teistsugused, aga ülivahvad jõulud. Lõuna-Austraalia inimesed (ja koerad) on nii toredad, et ei raatsigi siit jaanuaris ära minna :( Casella ootab meid juba kaheteistkümnendal..

Kõigele vaatamata igatseme väga ka Eestit ja sealseid jõule, mis siis, et porised ja vihmased...  Nautige meie eest ka! Rahulikke pühi :)

Herneveeretajate tegemised

Heihoo!

Seekord siis tervitused Lõuna-Austraaliast. Vahepealsel ajal on nii mõndagi juhtunud. Tänane järjejutt jätkubki sealt, kust eelmine kord pooleli jäi ehk Casella tööintervjuust. Või noh, tervisekontrollist ja füüsilisest testist, sest intervjuu osa kestis umbes 2 minutit :D (eelmise aasta intervjuust lugege siit)

Pidime taaskord narkotesti, kätekõverdusi ja muud tsirkust tegema, mille tulemusena oleme jaanuaris jälle tagasi oodatud veini tegema. Ossu soovis taas chillima hakata, aga ma tahtsin hoopis  midagi muud teha, et oleks põnevam Casella aeg ja saaksime üksteisest veidi rahu, muidu 24/7 koos. Et siis sel hooajal jäävad ära need šampoonipudeli jms teemalised totrad vaidlused (loodetavasti), kuna ma hakkan teises osakonnas töötama ning pumpasid kontrollima ja vajadusel liine parandama.

Nüüd siis pesitsemegi Adelaide külje all Gawleri nimelises linnakeses. Facebooki kaudu leidsime nunnu elamise ühe naise, tema 3-aastase tütre ja kutsu Bailey juures. Mis kõige tähtsam: meil on nüüd koer!! Kuidas me küll sellest unistasime, et tuled töölt, kutsa jookseb rõõmsalt vastu ja siis lihtsalt sügad teda, nii armas!!! Ei kujuta ettegi, kuidas me siit jaanuaris ära suudame kolida, kõik kolm on ütlemata toredad. (Bailey vist peame küll salaja kaasa võtma)

Pühapäevane jalutuskäik

Meie nunnu tuba

Tagahoov, kus tavaliselt einestame

Numpsik Bailey :)

Räägime siis ilmast ka. Siinkandis on praegu kevad, mis on täielik Eesti suvi! Toome näiteks selle nädala: esmaspäev – päike paistab, 35 kraadi sooja, teisipäev – külm tuul, tuhistab vihma, 17 kraadi, kolmapäev – vihm, päike ja tuul vaheldumisi, 20 kraadi, neljapäev – hommikul auto aknad härmas, muidu päiksepaisteline päev, jahe õhk. Ühesõnaga täiesti juhuslik :D

Tänu sellisele ilma rullimisele lükkus teraviljahooaeg mitu nädalat edasi. Alles sel nädalal oleme saanud juba rohkem tööd teha.. tegelikult tööl OLLA, sest teraviljarekkasid tuleb sisse suhteliselt vähe ja nii me oma putkas passimegi ning pläkutame.

Kuidagi pidi tööd oodates oma aega sisustama ja otsustasime teha seda aktiivselt – minna trenni! Siin on päris vahva spordiklubi, kus naudime jõusaali, basseini, SAUNA ja rühmatreeninguid (sealhulgas oma lemmikut Myfitnessi aegadest – Bodyattack’i). Nii vahva on pärast pikka reisimisperioodi, mis ligi kolm kuud kestis, taas trenni teha, tervislikke toitude kallal nokitseda (hüvasti, avokaadopasta!) ja niisama kodus nelja seina vahel tšillida ning kuuma duši all käia :D

Tervislike muffinite katsetud^^

Herneveeretaja tööga nii metsikult rügada ei saa, kui nt puuvillas (kus töötasime 12h päevas) ja seetõttu otsustasin töö kõrvalt astuda kooli ning alustada oma pikaaegse unistuse täitmist: saada treeneripaberid! Valisin netipõhise kursuse Australian College of Sport and Fitness’is, mis tähendab, et pean iseseisvalt kodus õppima (tuutor on vajadusel abiks), kodutöid tegema, case study (juhtumi analüüs) kolme erinevas vanusegrupis inimese treenimisest ja lisaks 30h praktikat mõnes jõusaalis või personaaltreeneri juures.. Ja seda kõike 4 kuu jooksul, sest just nii kaua võimaldab õppida minu viisa. Kui kõik ülesanded arvestatud saavad, väljastatakse mulle Certificate III in Fitness ehk minust saab kvalifitseeritud fitnessinstruktor. Jei! 

Hoidke siis pöialt :P

Armu ei kavatse anda, hahaaaaaa :D

Mu trennihullus viis meid vahepeal isegi Melbourne’i, kus osalesin vist Austraalia kõige kuulsama treeneri Kayla Itsines’i korraldatud bootcamp’il. Lisaks tavapärasele 30minutilisele trennile sooritasime seal ka maailmarekordeid. Isegi viis: kõige rohkem inimesi tegemas kükke, tähthüppeid, väljaasteid, kohapeal jooksu ja istessetõusu. Ja meid oli seal tuhandeid! Täiega vahva üritus oli! 

Kaylaaa!! Kõik nii väsinud, et ei viitsi reageerida :D

 Pärast seda hirmsat vehklemist viis Ossu mu sushirestorani, mis pidi Melbsi südalinnas olema parima hinna-kvaliteedi suhtega Jaapani restoran. Sinna sisenedes avastasime, et see koht on lihtsalt ülipisike, lauad paiknesid üksteise kõrval ja et sinna mahtuda, pidi ennast põhimõtteliselt litsuma teiste vahele...

 Jess, otse trennist ja kohe niimoodi! Kuna me juba omale laua küsinud olime, võtsime istet teiste vahele ja avasime menüüd. Oh üllatust: sushi makid, mis tavaliselt umbes 7-10 dollarit maksavad, olid seal 20-30.. Kujutage nüüd ette päris peent restorani kallite söökidega, mina istumas tossudes-dressides teiste vahel (ise trennist higine) ja pildumas Ossut vihaste pilkudega :D

Ühesõnaga mul oli seal päris ebamugav ja kallis sushi oli ka nagu rasvane pannkook, isegi pilti ei tahtnud teha (see juba tähendab midagi, hehee). Ossu sai omale kanasupi ilma kanata ja ühesõnaga oli kõik lihtsalt nii totter, et ajas naerma. Järgmine kord peame päris kindlasti minema Melbsis oma lemmikusse sushikohta St Kildas (ahvatlevad pildid sellest siin).

Oleme ka natuke ümbrust avastanud, käinud linna peal Bailey’ga jalutamas ja eelmisel pühapäeval vallutasime Lõuna-Austraalia kuulsaima mäe Mt Lofty, mis oli paras väljakutse – ligi 4 km täiesti ülesmäge rühkimist. Huhh...Vaated olid õnneks seda väärt, ilm oli ka väga ilus. 

Matkarajal oli väga tähtis sisalik nagu lõvi. 5 min hiljem hammustas ühe mehe sõrme :D

Kannatuste rada, muudkui anna jalalihastele ja tagumikule tuld mäest üles rühkides :D

Rõõmsalt Mt Lofty otsas

Veel on plaanis külastada Adelaide suurt turgu (loodame sealt isegi musta leiba nillida) ja kohvikuid, Adelaide ümbruskonna randu ning kuulsa veinipiirkonna Barossa veiniistandusi ja nunnusid külasid. Kohalike meelest pole Lõuna-Austraalias kuigi palju vaatamisväärsusi, aga need, millest kuulnud oleme, tunduvad küll päris vahvad ja avastamist väärt!

Kevadised tervitused Austraalia lõunakaldalt :)

Idaranniku paradiisid

Meie roadtrip’i kõige pikem ja minu jaoks kõige põnevam osa oli troopiline Queensland. Ühelt poolt olid seal kaunid helesinised valge liivaga rannad vee poole kaarduvate palmidega ja teiselt poolt hiiglaslikud soolavee krokodillid ning eluohtlikult nõeluvad peaaegu nähtamatud millimallikad. 

Ühesõnaga võib rannal palmi all kookospähklit libistades mõnuleda, aga seevastu jahutavalt  kutsuvasse ookeanisse end kasta ei tasuks. Uudistest ikka teinekord kuuled mõnest kangelasest, kes kl 10 õhtul kroksiranda ujuma läks ja kelle kondid paar päeva hiljem 4.5-meetrise krokodillikese kõhust leiti... Krokside kõrval haid tunduvad täitsa mõistlikud sellid. Tühja kõhuga tulevad võtavad rammusa kintsutüki, aga päris üleni alla ei kugista.

Haide kohta räägitakse küll, et „Austraalias pole see hai värk midagi nii hull, ainult üks surmajuhtum aastas keskmiselt, tõenäolisem on randa minnes auto alla jääda...blabla“, aga neid „ampse“ juhtub ikka suhteliselt tihti. Juba ainuüksi tuntud surfirannas Byron Bay toimus hiljuti kuu aja jooksul kolm suure valge hai sooritatud rünnakut. Irooniline on see, et just seal kaaluti enne neid rünnakuid miljoneid maksva võrgusüsteemi ülespanekut, aga kohalike protestide jms tõttu lükati seda projekti edasi. Üks vahva hai aga otsustas sõna sekka öelda ja hammustas esimesena 17-aastast surfarit, kes kuu aega varem tulihingeliselt haivõrkude vastu protesteeris.. Siiski, hammustada saades jäi poiss väga rahulikuks ja ütles rannas viibinud isale, et too emale ei räägiks. Mõistlik :D

Muide me nägime ka oma reisil väikest haid: ühemeetrist lemon shark’i, kes inimestele on suhteliselt ohutud, Whitehaven beach’il ringi kruiisimas. Aga alustades algusest...

Idarannikule jõudes oli meie esimene pikem peatus South Mission Beach’il, kus ma lihtsalt hullusin... Teatavasti olen ma tuntud mereandide korjaja – igas rannas tuhnin nagu metssiga kartulipõllul, et leida parimaid palasid. Rand oli lihtsalt täis ilusaid merikarpe, korallitükke ja minu uusi lemmikuid kuivanud meritähti! Ossu on täitsa mures mu pärast, et kui lennujaamas läbiotsimine toimub, siis pannakse mind mereannikollektsiooni tõttu Hongkongi vanglasse ja sinna ma jään...

Põnev leid: kaheksajalg + hunnik meritähti

Lõunaks sättisime end palmide varju vist kõige ilusamasse piknikukohta avokaadopastat (jälle!) mugima:

Peatusime veel mõningates kaunites randades ja pärastlõunal külastasime Josephine Falls’i, mis asus Queenslandi kõrgeima mäe jalamil. Ossu oli sellest väga elevil ja kosele lähemale jõudes hakkaski kostuma „veepargi hääli“: kilked, karjed ning veesolinat. Selgus, et seal asus 10-meetrine looduslik liurada. Oh seda rõõmu! Pidin seekord kadedusega pealt vaatama, kuidas Ossu seal hullas (sest mul polnud ujukaid kaasas), aga tagasiteel sain ka mõnusa liu lasta.

Kuldmuna oma järge ootamas

Tarzan-Kuldmuna

Maagiline päikseloojang Queenslandi kõrgeima mäe juures

Vees hullamine tõmbas kõhu tühjaks ja nii haarasimegi poest kaasa arbuusi, et see ühes kroksirannas istudes alla kugistada.

Järgmist päeva alustasime lähedal asuvas Babinda boulders’is karastava suplusega mägiojakeses ning seejärel suundusime Cairns’i. Seal kesklinnas oli täiega äge turg, kus erineivaid kohalikke puuvilju mekkida sai. Täiendasime oma varusid mangode, avokaadode ja õunadega ning haarasime turult lõunasöögiks kaasa sushi, mida randa mugistama läksime.

Teel Cairns’ist põhjapoole külastasime paari randa ja sättisime end mõneks ajaks Port Douglas’esse, kus oli plaanis valmistada puuviljasalatit. Nii kui salat valmis sai, avastasin, et oleks ikka viisakas seda söögiriistade abil mugima hakata ja läksingi autosse kahvleid otsima. Avasin pagasniku ukse puldiga, asetasin auto võtme tähtsalt ühe kasti peale, haarasin kahvlid ning lõin pauhti ukse kinni. Mis mind läbi klaasi vaatama jäi, oli see sama õnnetu auto võti! Uksed olid aga kiirelt ennast lukustanud... Õnneks oli Ossul telefon käepärast ja saime kutsuda autoabi, mis pidi maksma 120 daala. Jessss... Kui onu kohale jõudis ning niksti auto ukse avas, polnud meil üle 65 dollari sularaha käepärast võtta ja nii ta sellega leppis. Vaatas vist, et me vaesed backpacker’id ka, kellelt polegi midagi koorida :D Olin päris loll küll, et võtme autosse jätsin, aga õnneks juhtus see reede õhtul veidi enne kella viite, nii et täpne ajastus :D

Pärast seda juhtumit ronisime ühele vaateplatvormile ja seejärel tõmbasime sealt neetud Port Douglas’est minema.

Vaade Port Douglas'ele

Järgmise päeva hommikul sättisime end kroksika Daintree jõe äärde, mille paradiisi jõudmiseks pidime ületama praamiga. 

Kroksikas jõgi!

Hommikust sõime meie lemmikul Cow Beach’il, kus olime tol hetkel ainult kahekesi, sest kell oli veel vähe. Seal rannas olid ka vahvad palmide külge kinnitatud kiigud, kus end merevaatega õõtsutada sai:

Kiikumas

See kant oli tõepoolest paradiis, kus vihmamets kohtus imeilusate randadega. Läbisime paar matkarada ja mõned rannad. 

VIhmamets (Austraalia matkarajal)

Karbiiiid ja koralllllid

Rannas nimega Coconut beach asusime kookospähkli jahile (ofkoors!). Ossu loopis vist sadu korallitükke, kive ja mädanenud kookospähkleid, et tabada värsket otse puult. Kätte me ta saime! Teine väljakutse oli see tegelane lahti saada. Tagusime teda kuivanud koralliga ühte- ja teistpidi, saagisime koort ning lõpuks viskasime ta vastu palmitüve nagu Robinsonidel ikka kombeks. Tulemuseks oli täpselt paras auk, kust kookosvett kulistada sai :)

Mr Robinson

Ja lahti ta saime!

Nommnomm

Pärastlõunal asusime degusteerima troopilisi jäätiseid:

Tahtsime väga maitsta Põhja-Queenslandi kuulsat šokolaadipudingu puuvilja black sapote’t. Tal polnud vist parasjagu hooaega, sest me ei näinud teda kuskil kasvamas ega ka müügilettidel.  Ometi polnud ma nõus Daintree’st lahkuma ilma black sapote’ta!

Ühes teeotsas asuvast müügiputkast (kust peale papaiade enam suurt midagi alles ei olnud) möödudes, otsustasime jalutada majani ja minna küsima, et ega neil juhuslikult black sapote’sid alles pole. Eemalt nägime hurtsikut, mille ees keegi palja ülakehaga istus ning puuvilju kooris. Lähemale jõudes selgus, et tegemist oli vanemapoolse naisterahvaga, kes meid nähes seeliku ülespoole tõmbas ja hõikas, et kui me teinekord tuleme, võiksime juba kaugelt ette hüüda :D Tädi ise oli täielik hipi. Meie juurde kõndides nägime, et tal ripub vöö küljes põlvini matšeete. Meie küsimusele, kas tal black sapote’t ka leidub, vastas ta kavalalt, et kui tal endal pole, teab ta ühte head kohta, kust seda varastada saab. Seejärel tegi ta oma aias väikse ekskursiooni, kus jagas teadmisi erinevate taimede ja puuviljade raviomaduste kohta. Nagu muuseas näitas ta lõbusalt ka oma kanepitaime ning lõpuks leidsime ka oma ihaldatud puuvilja. Hipi koukis meile puu otsast paar tükki ja soovitas neil paar päeva küpseda, et nad magusamaks läheks. Tädi saatis meid väravani, kus ta müügilett asus ning tõmbas kuskilt välja veel taskunoa, millega meile maitsmiseks papaiat lõikuma asus. Tänutäheks ostsime endalegi papaia. Enne praamile minekut hüppasime läbi veel ühest jäätisekohvikust.

Paks papaia ja väiksed black sapote'd

Valmis black sapote'd. Head maiustamist!

Pärast praamilt maha sõitmist nägime esimest korda ka suhkruroo põletamist. Tegemist on traditsioonilise meetodiga, et vabaneda rämpsutekitavatest lehtedest, kuna suhkru kättesaamiseks on vajalikud ainult varred. Istanduste ääres on väiksed raudteed, mille abil suhkruroogu vagunites transporditakse. Ja neid suhkruroo põlde oli lihtsalt kõikjal! 

Väike hiir põgenemas^^

Pärast Daintree’d asusime sõitma tagasi lõunasse. Kuna oli pühapäev (ehk turupäev ja turud meile meeldivad!), hüppasime läbi Port Douglas’e turult, mis oli päris vahva. Saime sealt kohalikku kohvi, mangosid ja Ossule bumerangi.

Teel allapoole külastasime tuttavat veeparki Josephine Falls, kust sel korral koos alla lasime. Oli hirmus, aga samas täiega lõbus! 

Järgmisel hommikul tegime ära toreda kolmekilomeetrise matkaraja ühe kose vaateplatvormini ja pärast sulistas Ossu sealses rock pool’is (kivibasseinis).

Otsustasime teha lebotamise päeva ning pärast varude täiendamist seadsime end sisse Bagal beach’il, kus saime autole suisa merevaatega tasuta parkimiskoha. Ossu võttis rannas sisse horisontaalse poosi. Ma otsustasin üle pika aja väikse trenni teha – jooksin ja sooritasin mõned jõuharjutused. Pärast einestasime (üllatus-üllatus) avokaadopastaga ja seejärel lihtsalt passisime mere ääres, lahendades mõistatusi, lugedes, netis surfates ja koju helistades. Mõnus puhkus reisimisest!

Meie 5* hotell

Hommikul ärkasime päikesetõusu peale krapsti üles ja tormasime randa vaatama. Oh-kui-ilus!

Kui päike ära tõusis, ronis Ossu tagasi voodisse ning ma tegin veidi joogat (kui juba trenniga hoog sisse tuli:) kell 6 hommikul!

Hommikune päiksetervitus :D

Ja kust need ananassid siis tulevad?

Jätkasime oma sõitu lõuna poole, tehes pikema peatuse Townsville’s, kus tegime jalutuskäigu promenaadil. Nägime ilusaid randu, keset keskpäeva päikest (UV 9) end liival praadivaid inimvaalu ja ilusaid kohevaid kollisid ning lobisesime ühe kohaliku kalamehega, kes muuhulgas mainis, et paar kuud varem oli keset linna suplusrannas neljameetrist kroksi nähtud..

Townsville rand

Lõunaks jõudsime Bowen’isse, kus oli lihtsalt maailma ägedaim fish&chips’i kohvik. Kugistasime end kurguni seda rasvast, aga ülimaitsvat, kraami täis.

Nämmi

Hiljem passisime pesumajas pesu pestes ja päikseloojanguks sättisime end randa mangosid mugima.

Järgmisel päeval sain kohe hommikul Dingo beach’il merikarpe otsida. 

Seal mustade võrkude vahel võib supelda ka

Ossu avastas rannale lähedal  veest mingi imeliku roosaka hõljuva olluse, mida oma fantaasiaga mõrtsuk-millimallikaks pidasime, ent mis hoopis ringikujuliseks frisbee’ks osutus... Kui igav!

... või siis mitte. Tegelikult oli täitsa lõbus mängida sellega :)

Jõudsime lõpuks Airlie beach’i, mis on just backpacker’ite seas populaarne linnake. Seetõttu ei tohi seal kandis kuskil telkida ega autos magada – tagajärjeks pirakas trahv. Võtsime hotelli, mis asus küll keset linna, aga samas parajas džunglis. Hotelli kaudu broneerisime järgmiseks päevaks vahva day trip’i merel.

Buss korjas meid peale juba kell 7 hommikul ning viis sadamasse. Paljude pakkujate seast valisime välja 20-meetrise purjejahi, mis sel päeval vaid pooleldi täis broneeritud oli. Teised reisijad olid samuti meievanused noored Austraaliast, Inglismaalt, Hollandist ja Šotimaalt.

Kuna valisime selle jahi just purjetamise pärast, oleksime eeldanud ka mõnusat mootoripõrinata purjetamiskogemust. Korraks tõmmati küll purjed lahti, aga ikka põristas edasi. Ju siis oli kiire ja polnud tuulega kiita. Sellele vaatamata oli ikka imevahva päev!

Kuldmunad merel

Esimeses kohas, kus mõneks ajaks ankrusse jäime, nägime nelja suure merikilpkonna peanuppu! Seejärel põristasime kummipaadiga randa, et minna koos Austraalia ühte enimpildistatud vaatamisväärsust – Whitehaven Beachi – uudistama. Wow-wow-wow!

Siin nägimegi seda meetrist lemon shark’i ringi luusimas. Sellele vaatamata läksime vapralt sinna ilusasse randa sulistama. Meie vahva giid rääkis küll, et korra on ta näinud seda haid inimest hammustamas... Nimelt oli üks tüüp lihtsalt kätega selle hai kinni püüdnud ja temaga selfie teinud, aga haile see pildistamine ilmselgelt ei meeldinud ja asi päädiski kangelasest kalamehele 17 õmblusega.

Paneb rõõmust hüppama vol 1

Paneb rõõmust hüppama vol 2

Päris hea vann

Pärast maalkäiku tegime väikse lõuna tagasi pardal olles ja seejärel suundusime snorgeldama. Täitsa vahvad kalad ning korallid olid, ent võrreldes Punase merega, ei midagi erilist.

Snorgeldamisele järgnes lebotamine ja õhtused puuviljad ning sellega meie tore päevake merel lõppeski.

Järgmisel päeval tutvusime Airlie Beach’i läheduses oleva Conway rahvuspargiga.

Äge õitsev kaktus Korallirannas

Seejärel asusimegi tagasiteele. Homme on meil ootamas Casella tööintervjuu Griffithis ja siis kimamegi tagasi Lõuna-Austraaliasse teraviljahooajaks valmistuma.