Põhja-India

 

Öösel kell 1 Delhi õhukonditsioneeritud lennujaamast välja pugedes ehmatas meid esmalt lämbe õhk (35 kraadi kuiva kuuma õhku), teisalt agressiivsed taksojuhid ning kolmandaks oli liiklus hirmus isegi öösel. Aga me polnud veel Indiat näinudki! Saime kõikjalt järjest uusi üllatusi ja kogemusi ning lõpuks ületasime sõiduteed ja jõime jääkuubikutega jooke (kõik hoiatasid, et nii ei tohi teha, lööb põhja alt ära!) nagu tuimad kalad.

 

Aga siin siis vaatamiseks "kaunis ja kvaliteetsete piltidega" fotoseeria, mis olude sunnil on tehtud telefoniga, kuna ma ei raatsinud oma armas Canonit kaasa võtta.

 

Delhist üritasime võimalikult ruttu põgeneda ja otsustasime kohe Agras üle vaadata India ühe põhilisema ning ilusama vaatamisväärsuse- Taj Mahali. Sinna läksime koos giidiga juba hommikul kell 5:45 ehk päiksetõusu ajal, et tabada maagilist valgust. Loomulikult tibas vihma ja oli pilves. Aga ülikaunis oli ikka, karp vajus lahti selle sümmeetrilise ilu juures :)

 

 

 

 

Delhisse pidime siiski tagasi minema, et jätkata oma reisi mägede suunas. Mõned tunnid Delhis möödusid turgudel jalutades ja erinevaid vürtse uurides.

 

  

Edasi viis meie teekond Amritsari, Kuldse Templi

 juurde (kui juba ilusate majade vaatamiseks läks). Ja muidugi rongiga!

 

Kõige luksuslikum vagun- kondekas ja puha. India pisikesed vürtse täis krõpsupakid.

Amritsari tänaval patseerides saime end esimest korda kuulsustena tunda. Inimesed vahtisid ja pildistasid meid nii avalikult kui salaja. Loomulikult pildistasime vastu.

 

 

 

 

Kuldse Templi hoovis sees olles oli seal keskpäeval lihtsalt tuline kuumus. Inimesed lamasid varjudes ja valgete marmorplaatide peal kekslemine oli sisuliselt võimatu- tallad hõõgusid. 

 



 

 

Taamal kuldne tempel, kuhu sisse pääsesime meie ilma järjekorrata nagu VIP-id ikka :D

 

Nõudepesu India stiilis

 Järgmisena suundusime Himaalajasse ("Himaaaaalajaaa hi hi himaaaaalajaaa, su kannul käisin ma ning nägin maailma!").

 

Plaanis oli ka mägimatk. Hommikul puukisime kõhud korralikult täis oma imelise vaatega rõdul.

 

 

 

Tee oli päris keeruline. Algul oli meil paar kilomeetrit suhteliselt sileda maa peal järsku tõusu, mille käigus tuli trotsida nii tigedaid puu otsas varitsevaid ahve kui ka eeslipabulaid. Suurem osa rajast läks täpselt mäe küljepealt 1-2m laiuselt, kõrval kuristik. Võpsikus nägi meie giid ka madu. Mina seda õnneks ei märganud, muidu oleksin vist hirmust alla hüpanud...

 

Raja lõpul saime kuskil pool tundi vihmapalle või oli see rahe. Samal ajal olid kivid, mida mööda me üles turnisime, päris kõrgeks läinud (järgmine päev oli sellest mõnus kannikavalu, mis seda trenni meelde tuletas).

 

 

 

Ära me selle tegime: 1 km tõusu, jõudes 2700 m kõrgusele. Raja pikkuseks oli kokku 22 km!

 



Õnnelik kurg Himaalajas, taustaks "jäämäed"
 

Sandra pildistamas võimsaid mägesid

 

Õhtul imekombel jaksu veel jagus ja nii jalutasime veidi mööda McLeod Ganj linna.

 



 

 

Mitu last on pildil?

Viimasel Mcleod Ganj päeval külastasime ka Dalai Laama templit, aga ausalt öeldes seal midagi erilist pildistada ei olnudki. Kohalike arvates olime meie muidugi kõige toredamad vaatamisväärsused, nii et fotosessioon ikka toimus.

 

Selle maja vetsus käies ma otsustasin lõpuks pildistada ka tüüpilist India WC-d. Põhimõtteliselt tuleb pissida nendesse väikestesse aukudesse, mida pildilgi näha on (ja need asusid sellest jalgade alusest madalamal siiski :D). India vetsudes mingit paberit ei ole, puhastamiseks on neil ämber, millesse vett kogudes end vasaku käega puhtaks küüritakse. Vee pealelaskmine pole samuti moes, enamasti puudub vastav võimalus, seetõttu vallutab vetsu tavaliselt kuivkäimla aroom. Vaadates seda "potti", paneb küll mõtlema, mismoodi number kahte seal tehakse... 

 

 



 

Kui juba vetsujuttudeks läks, siis kirjeldaksin järgmiseks meie retke pühasse linna Varanasisse, kui oli s*tta oioi kui palju. Alustades näiteks pühast Gangesest, mis sealt läbi voolab ja milles suplemine kohalikule palverändurile lausa kohustuslik on. Seal jões on aga kõike: laipu, inimeste tuhka, tohutult prügi, you name it... Pidi üks maailma räpaseimaid jõgesid olema.

 

 

 Aga kuna see siiski nii püha on, otsustasime võtta "kruiisi". Paadimees Muna tundus algul päris mõistlik olevat, aga hiljem osutus laisaks lojuseks. Tunniajase kruiisi käigus ta aerutas lihtsalt teisele poole jõge, kus me põhimõtteliselt pool tundi ühe koha peal tiksusime, seljaga linna panoraami poole. Mingi hetk ta otsustas tagasi sõuda ja mootorpaati nähes tekkis Munal suurepärane idee: ta haakis meie paadikese tolle paadi külge, mille taga loksudes me mootorpaadi tossu omalegi näkku saime. Lisaks sellele crash-is meile sisse teine mootorpaat. Imeline kruiis! Pika võitluse peale nõustus ta meile 50 ruupiat hinnaalandust tegema meie kannatuste eest :D

 

Indialased on lihtsalt kogu aeg raha peal väljas. Pidevalt uurivad, kas nende osutatud teenus meile meeldis ja kui jah (sest kuidas sa ikka ütled ei), hakkavad agressiivselt tippi nõudma. "Me raha ei taha, ainult tippi!" Jap...

 

 



 

 

Varanasist väga häid mälestusi ei jäänud, aga vähemalt leidsime üles kuulsa Blue Lassi poe, kus sigahäid lassisid sai (lassi on indiapärane jogurti-puuvilja jook).

 

Minu küsimusele, et milline on lassimeistri arvates kõige parem lassi, sain ma ausa vastuse, et tegelikult ei meeldigi talle üldse lassid :D

Ananassi, kohvi ja kookose lassid

Varanasist edasi jätkasime oma teekonda lennukiga lõunasse Kerala osariiki lennates...