Citybreak Cagliarisse

Cagliari- Sardiinia pealinn. Elanike arvult umbes sama suur kui Tallinn, võib-olla veidi vähem. Ilusast rongijaamast välja astudes saime kohe aru, et oleme sattunud suurlinna: igal pool sagisid inimesed ja sõitsid trollid (jah, just trollid, mis tekitas eriti pealinna tunde), mida mujal Sardiinias pole. Loomulikult oli ka autosid VEEEL rohkem. Kui Sassaris on iga elaniku kohta umbes kaks autot ehk, siis Cagliaris vist vähemalt neli.

Andre esimene avastus oli MacDonalds. Silmad särades vaatas ta seda kauguses terendavat M-i ja tema lohutuseks lubasime ta pärast sinna viia. Ta niiväga igatses rämpstoitu, sest arvas, et oli siiani liiga tervislikult söönud (Vahemere dieet :D).

Meie linnareis viis kõigepealt sadamasse, kus me saia ja vorsti hommikusöögiks näksides laevu vahtisime ning unistasime, kuidas me merel seilaks. Pärast uimast mere ääres vahtimist, läksime linna uudistama.

Piilusime sisse kiriku kõrval olevasse vaiksesse töökotta

Pärast mõningast jalutuskäiku vanalinnas otsustasime enda äratamiseks võtta ühe kohvi ning caffeteria terrassil istudes jälgida linnamelu. Cagliaris on praegusel ajal ikka päris palju turiste, enamus neist sakslased. Huvitav oli vaadata ka kohalikke, kes olid kuidagi isikupärasemalt riides, kui väiksemates Sardiinia linnades.

Üheks tähelepanekuks oli ka see, et inimesed, nagu suurlinnadele kombeks, kiirustavad rohkem. Kui tuiasime vaikselt linnavahel, nautides päikselist ilma ja ilusaid tänavaid, kui meist piltlikult öeldes lausa jooksis mööda vähemalt 50 aastat vanem mammi. Siin on kõigil kohalikel kuhugile kiire, ainult turistid kakerdavad tänavatel jalus.

Meie esimeseks vaatamisväärsuseks osutus Bastione San Remy, kust avanes vaade merele, ilusatele vanalinna majakestele ning üleüldse tervele Cagliarile. Bellissimo!

Heheee, turistide sõbrapilt.

Bastione San Remy'l ringi luuskides ühel hetkel märkasime, et meile läheneb üks mustanahaline mees oma järjekordsete ehetega. Kuigi juba kaugelt nägi ta välja teistsugune, kui teised aafriklased. Vähemalt Sassaris on need kaupmehed kõik kas lihtsalt tavalistes riietes või eksootilistes Aafrika hõlstides. Too mees seal Cagliaris  nägi välja täielik räppar. Meieni jõudes tegi ta seda "Yo, bro!" rusika-tervitust ning hakkas rääkima oma käevõrudest, kuidas ta neid ise meisterdab "Kergemad 50 tükki tunnis, need keerulisemad siin 5 tunnis".

Mina, uudishimulik nagu olen, küsisin temalt ühel hetkel, et kust ta pärit on ja kuidas ta Sardiiniasse üldse sai. Seejärel hakkas ta meile oma elulugu rääkima. Ta on pärit Sierra Leonest ning ta nimi oli kunagi Mohhamad ja ta on 23-aastane. Tema kodumaa on teadagi üks konfliktne koht ning nõnda sai Mohhamad koos kanadalastega sealt põgeneda Senegali, kus elades õppis ta kirikukoolis. Mohhamad ei mäleta oma vanemaid. Nüüdseks on ta oma nime küll vahetanud (uus nimi algas F-tähega, mis mulle kahjuks meelde ei jäänud) ja elab ränduri elu, müües omatehtud käevõrusid. Enne Sardiiniasse tulekut tiirutas ta Prantsusmaal.

Kui uurisin Mohhamadilt, mis riik talle kõige rohkem meeldib, siis vastas ta selle peale, et talle meeldivad kõik riigid, kus ta on käinud ning kui kuskilt omale naise leiab, siis küllap jääb ka sinna elama..

Tema meisterdatud käevõrud olid lihtsad, kuid kenad. Alguses pakkus ta meile neid hinnaga üks euro tükk, ent pärast jutuajamist olime saanud juba 50% allahindlust. Küll olid tal õnnekäevõrud (lihtsad mustad, värviliste pärlitega), küll aafrika-käevõrud (erinevate Aafrika riikide lipuvärvides). Kõik leidsid omale midagi. Mina ei suutnud loomulikult jälle otsustada ning palusin kaupmehel teha valik minu eest. Nii saingi omale tükikese Aafrikat (nagu Muhhamad ütles), käevõru Ghana lipuvärvides. Enne oma rännaku jätkamist lõime jälle rusikaid kokku "Ciao, bro!".

Vaade Bastione San Remy'lt

Meie teekond viis edasi vanalinnast välja, Cagliari kõrgema punkti poole, käies mööda kitsaid rahulikke tänavaid. Cagliari künkad aga on päris väsitavad, ent linna ülemisse osasse jõudes, olid vaated täielikult seda matka väärt.

Minu saksa turistid: Laura ja Andre

Pärast mõningast lösutamist pargipingil kappasime tagasi kesklinna poole. Cagliari tänavad on täpselt sellised stereotüüpsed Itaalia tänavad, mida näeme filmidest. Ilusad lilledega ehitud rõdud ja aknast väljas kuivavad pesud tuules lehvimas... See on Itaalia!

Loomulikult ei saa mööduda ükski soe päev või ükski Sardiinia reis ilma jäätiseta! Leidsime lihtsalt maailma ilusaima (ilmselt ka maitsvaima) gelateria. Tohutu suur valik ja millised ehtsad maitsed!

Minu gelato: šokolaadine Kinder Bueno, magus mascarpone ning  värske kiivi

Pärast magusa söömist tundsidsime soolasevajadust ning nagu Andrele lubatud, läksime MacDonaldsisse, rämpstoidu laksu saama. Taaskord avastasin, kui mõttetu ja halb see söök on (Räägu burksid iga kell paremad). Samuti maitsvamad on kohalikud suure värske saiaga burgerid, mille vahel on ehtne pihv, tomat, salat, kaste ja... friikartulid (jah, burksi vahel!). See selleks, vabandust, sattusin jälle söögist rääkimisel hoogu :D

Veel enne minekut tegime tiiru pargis, uudistasime väikest turgu ning lõpetasime oma reisi nagu alustasime- lebotades taaskord mere ääres, vaadates laevu ja unistades meremehe elust.

Oh, kui mõnus päev!

Cagliari kaunis rongijaam

Mis toimub?

Just nüüd kui mul rohkem vaba aega on ja peale õppimise ka muid asju teha saan, pole nagu üldse viitsinud kirjutada. Üks sõna: laiskuseuss!

Oma viimaseid Sardiinia päevi olen kasutanud ära kohtumiseks sõpradega, pidanud nendega ka oma sünnipäeva ning käinud ise ühel sünnipäeval, limpsinud jäätist (peaaegu iga päev), šoppanud, jooksnud ja loomulikult niisama armas olnud.

Mmm! Sünnipäevalaual olnud pasta mereandidega- frutti di mare

Käisin ka kinos, mis oli omaette elamus. Üks asi oli see, et saal nägi välja sama uhke, kui Estonia teater ja kus me sõbrannaga alguses ainsad inimesed olime. Tundsime end täitsa vippidena- et selline võimas ruum ja kino ainult meile. Ent kus sa sellega, paar minutit enne filmi algust ja ka filmi ajal tiksus mõni ikka juurde. Teiseks oli äärmiselt huvitav, et filmis "Suur Gatsby" rääkis Leonardo DiCaprio itaalia keeles (ning järjekordselt andis otsad, nagu igas filmis, kus ta näitleb :D ). Jah, nad dubleerivad isegi Hollywoodi filme, mitte ainult multikaid..

Veel kummalistest asjadest rääkides: absoluutselt imelik on see tänavune ilm Euroopas. Kõik oleks nagu tagurpidi- Lapimaal jõuluvana higistab ja mina siin ei saa hommikul teki altki välja, sest tuba on nii külm. Rääkimata siis õuest. Kui Eestis kuumalained olid, vaatasin ma nõutu näoga pilvi ning panin jaheda tuule eest pluusile ka jaki peale.. Nii palju siis soojast palmisaarest...

Eile oli õnneks juba ilm mõnusalt selge ja soe, päevitamiseks ideaalne. Esmaspäevane Platamona oli suhteliselt inimtühi, kuigi oli päris soe. Eriti tüütud on need Maroko kulinakaupmehed, keda juba kaugelt kuulda on, kuidas nad oma kaelakeede- ja kõrvarõngaste äriga lähenevad.

"Ciao, bella! Vaata kui ilusad käevõrud"
Mina mõnusalt lamades kõhuli tekil: "Möhhh... No, grazie!"
"No vaata vaid, nii ilusad, väga odavad- 10 eurot! Vaata vaata!"
Tõstan veidi pead ja olen konkreetsem: "NO GRAZIE!"
"Mul on siin ilusad kaelakeed ka," ei jäta kaupmees oma jonni ja viskab kõlistades oma keed mu kõrvale rannalinale.
"Ma tõesti pole huvitatud mitte millestki!" vastan pooleldi karjudes.
"Va bene... Kust sa pärit oled? Rumeeniast? Ukrainast? Venemaalt?"
"Eestist."
"Oh ma ei teagi seda riiki, kuskil Somaalia juures?!"

Ja enam-vähem selline vestlus kordub iga 5 minuti tagant, kui tuleb mõni uus ärimees. Või-ma-tu on lihtsalt niisama rahus lamada!
Aga ilm oli juba täitsa suve moodi. Siin on päike ikka päris võimas. Võib olla küll ainult 20 kraadi termomeetri järgi, ent UV-kiirgus on ligi 10... Päris karm, ilma kreemita ikka ei saa.. Selline hetke ilm on minu jaoks lihtsalt ideaalne- pole liiga külm ega palav. Mõnus päike ja meretuul. Mi piace!

Ohhoo, aga nüüd pean ma kindlasti magama minema, sest homme ootab mind ees pikk ja tore päev Cagliaris (ehk meie pealinnas) ning rong väljub juba kell kolmveerand seitse hommikul. Buona notte! Baci-baci!