Perega Stockholmi kruiisil

See meie reisike sai alguse tegelikult juba eelmise aasta jõuludel, kui perele isetehtud kinkekaardid tegin. Kaardi tekst vihjas, et kunagi lähitulevikus on nad minu kulul oodatud Stockholmi kruiisile.

Eelnevalt oli Eesti Vabariigist jala välja tõstnud ainult Leenu, käies eelmine talv Helsinkis. Sellest reisist olen kirjutanud ka siin blogis. Teised vaba Eesti ajal üle piiri sattunud ei olnudki.

Rootsi kruiis tundus põneva välismaaga tutvumiseks hea mõte.

Startisime täpselt emme sünnipäeval, tänu millele ta õhtul nii eesti-, rootsi- kui ka ingliskeelse õnnituslaulu ja pokaali vahuveini sai. 

Sünnipäevalaps laevas poseerimas

Laeva jõudes tutvusime esmalt kohaliku kaubandusega, nuuskides emmega lõhnu parfüümipoes, vanaisaga aga degusteerides veine. Issi oli pigem huvitatud õues lainete vahtimisest ja Leenut huvitas kangesti eksklusiivne kommipood.

Leenu ja issi suure kruiisika poordis

Õhtul mängisime hasartitekitavat bingot ning uudistasime kabaree show'd.

Loomulikult kasutasime ka suurepärast võimalust osta poole odavama hinnaga baari vaadist õlut ja siidrit. Pärast mõningaid viperusi kaardimaksetega sai ka Leenu lõpuks omale neoonpulgaga hirmmagusa siirupi-kokteili. Ilmselt selle joogi kaasmõjul laeva tugeva kõikumisega, oli Leenu meist esimene, kes näost rohelisena kajutisse tormama pidi. Lainetus oli ikka päris kõva. Hiljem õhtul pärast show'sid kajutisse jõudes olin ka mina sunnitud potti kallistama.

Hommik algas mõnusa kõhu täis mugimisega rootsi lauas. Istusime seal vist mingi tunnikese ja valmistusime pikaks päevaks ette.

Issi bussis eksursiooni ootamas

Stockholmi linnaga esmaseks tutvumiseks oli meil broneeritud bussiekskursioon toreda giidiga. Tuur oli päris põhjalik. Olin küll varem korduvalt Stockholmis käinud, ent ekskursioon oli väga vahva ja õpetlik. Sõitsime bussiga kohtadesse, kus polekski jala linnas patseerides sattunudki. Näiteks sõitsime läbi pikkade tunnelite, mis väga ägedad olid.

Jalasirutuspeatuse tegime Södermalmi kõrgemail künkal, kust päris häid võtteid teha saime.

Varblased Gamla Stan'i taustal

Ilus modell-kajakas poseerimas tivoli Gröna Lund taustal. Muide, ma sain ikka väga lähedalt teda pildistada ja ta ideaalselt võttiski erinevaid poose. Mingi hetk tormasid inglise turistid ka mu kõrvale seda kaunist kajakat jäädvustama, mille peale ma ise veidi eemale läksin. Ja kajakas tuli kaasa! Sättis end jälle täpselt mu kaadri ette :)

Paaritunnine bussiretk jätkus vahtkonnavahetuse vaatamisega (esimese korra must see;), mille järelt siirdusime sama vahva giidiga jalgsi vanalinna ekskursioonile. See oli samuti väga huvitav. Kõige erilisemas vaimustuses oli vist vanaisa :D

Stockholmi kõige väiksem kujuke. Kes sellelt mütsi peast ära võtab ja kuju pead silitab, pidavat Stockholmi tagasi pöörduma.

Vanaisa poseerimas Stockholmi kõige kitsamal tänaval - Mårten Trotzigs gränd

Selles väikses Stockholmi vanalinna uberikus maksis keldrikorruse korter ligi pool miljonit eurot.

Pärast ekskursiooni jätkus meie päev mööda Drottninggatan'it ehk Kuninganna tänavat ehk põhilist shopingutänavat patseerides.

Emps rootsi leiba valimas. Lahkusime poest selle suure ümmarguse pätsiga ^^

"Miljonilinna" tänavamöllus

Lõunat läksime sööma traditsioonilisse kohta: Mega Kebabi, kuhu absoluutselt iga kord ka Ossuga satume. Teised said esimest korda kebabi proovida ja tundus, et neile täitsa maitses. Portsud olid suured ja kõhud punnis, veeresime sealt tagasi tänavale müttama.

Vanaisa lõviga...

... ja mina lõviga :D

Olles poode täis tuubitud tänaval, pidime loomulikult mõnda ka sisse astuma :) Oli õnnestunud ja ka ebaõnnestnud oste. Õnnestunud ostuks oli mul kindlasti üks mõnus dressipüksipaar (samast poest, kust me eelmine kord ka Ossule mõnusad dressikad saime), mida ma sihilikult Stockholmi ka jahtima läksin (no eks ole, läheb välismaale dressipükse ostma...).

Teine mitte nii hea pood oli ka. Nimelt mõtlesin ma, et viin pere ikka suveniiripoodi ka - esimene kord välismaal ja puha. Veits kahtlane koht oli. Aga seal oli suur kommihunnik, mille peale emme ja Leenu sealt kohe krabama läksid. Sildil oli kirjas 25 kr/hg ehk u 3 euri ja me arvasime, et see on kilohind (unustasime vist ära, et me pole Kapa-Kohilas vms kohas). Kassas tuli ette kahtlaselt suur summa. Emme hakkas kaardiga kohe pin-koodi panema ja kui ma ütlesin talle, et see on ju umbes 70 euri, siis ta kohe ehmatas. Tuli välja, et hind oli 100g kohta. Aga oli juba hilja. Olime juba ostnud päris palju komme ja lisaks veel paar odavat junni. Tõmmu müüja ütles aktsendiga inglise keeles veel õnnelikult: "Best chocolate candies! The BEST!" Aga kaart oli juba terminalis käinud ja raha oli juba maha läinud. Lonkisime sealt lönta-lönta välja, kulla hinnaga kommikott käes :D

Eks selliseid asju ikka reisides juhtub ja ei tasu pead norgu lasta. Teinekord oledki targem. The show must go oooooon!

Sõitsime metrooga (jälle uus elamus!) sadamasse ja show läkski edasi:

Lisaks korraldasime vahepeal ka enda meelelahutusprogramme: Stockholmist väljudes tuli päike välja ning seetõttu oli eriti hea istuda üheksandal tekil ja vaadata neid armsaid väikseid saarekesi.

Tagasiteel laev põhimõtteliselt ei kõikunudki ja õhtul oli võimalik ka tantsida:

Emme ja issi jalga keerutamas

Ja oma siirupiseid kokteile juua:

Sellel õhtul vajusime suht varakult ära, aga mõned jaksasid veel kaarte mängida:

Oli mõnus reis ja mul on väga hea meel, et lõpuks seal käidud saime! Tundub, et kõik asjaosalised jäid rahule :)

Lõuna-India

Meie India reisi teise osa moodustas Kerala osariik Lõuna-Indias. Maandusime Kochini "tänu" mussoonpilvedele väga vaevaliselt - turbulents oli lihtsalt nii jõhker, et süda läks pahaks ja tekkis väike paanika (mida mul lennates varem pole olnud). Elusalt me igatahes kohale saime. Öösel otsisime üles Lonely Planeti soovitatud hotelli, mille kirjelduses oli, et selle hotelli perenaine "lapsendab, vist igaühe, kes tema külalistemajja satub". Saime ka omal nahal seda kogeda, kui sõbralik ta meie vastu seal majas keset parajat džunglit, oli.

Öö möödus päris huvitavalt, kuna just täpselt siis, kui Sandra dušši all oli, kadus ära elekter ja õues hakkas ka paras torm. Sandra heitluste tõttu saime meie Katriiniga suured naerukrambid :D

Järgmisel päeval, mis oli ka parasjagu vihmane, tegime rikšaekskursiooni linna peal. Käisime muu hulgas ka kalaturul.

Kalamees uhkelt näitamas värsket kala, mis veel oma lõugu maigutas.

Lõunat sõime taas Lonely Planeti soovitatud kohvikus. Kook mu taldrikul oli nii suur, et ei jaksanud lihtsalt kõike äragi süüa. Alljärgneval pildil on kook serveeritud hooajaliste puuviljadega (mis vastupidiselt Eestis on hoopis eksootilised, aga seal kasvavad looduslikult). Selle hunniku loputasin alla mõnusa chai'ga.

"Breakfast cake with seasonal fruits"

Näide ingliskeelest menüüst India restoranis: ainsad arusaadavad sõnad olid "tomato" ja "yellow"

Kochinist ära me kuidagi ei saanud - rong, millele ostsime piletid, jäi hiljaks. Iga kord, kui infoletist küsimas käisime, millal meie rong jõuab, vastati meile, et tunni aja pärast. Kokkuvõttes jõudis ta kohale 4h hiljem graafikus olnud kellaajast. Njah, kusjuures me olime tegelikult isegi valmistunud selleks ette (olime lugenud, et see võib hilineda isegi mitu päeva), niiet isegi hästi läks..

Järgmiseks sihtpuktiks oli Alleppey, kus on Indias lihtsalt parim koht võtta ette üks pikk paadikruiis.

Pärast mõningast kauplemist saime omale päris hea hinna ja kvaliteedi suhtega paadi. Oma erapaadi koos isikliku kapteni, koka, majutuse ja toitlustusega 24 tunniks, umbes 37 euro eest näkku. Boonuseks mõnus lösutamise terrass paadi ülemisel korrusel :)

Pausike kookospähklite ostmiseks

Nämma!!

Toit paadil oli imehea (vastupidiselt kohalikele restoranidele, kus oli kõik vürtsidega üle kallatud). Paadile tulles meie sooviks oli saada täielikult no spices toitu ja meid üllatati positiivselt :)

Pärast paadikruiisi müttasime oma suurte kottidega päris mitu head tundi Alleppey linna vahel (ja saime muuhulgas pihta ka linnusitaga). Lõime aega parajaks enne Varkalasse viivat rongi. Sõime rannas jäätist ning uudistasime ookeani.

Siuke seljakotirändur olingi

Banaaniturg Alleppey's. Banaaaaaaaanaaaaaaa!!!

Reisi viimased päevad otsustasime sisustada Varkalas. Varkala on kuurortlinn Lõuna-Keralas. Hooaega seal suvel pidevate mussoonide tõttu ei ole ja nii olimegi ühed vähestest turistidest, kes sinna sattusid. Paljud kohad olid küll suletud, aga see-eest oli elamine soodsam.

Sellise vaatega rõdu saime omale kaheks ööks umbes 9 euroga per kärss.

Ookean praegusel perioodil on väga agressivne, vett oli palju ja rannaosa vähe. Kõvade tõmbelainete tõttu ujuma minna ei tohtinud ning kurjad valvurionud vilistasid isegi siis, kui jalgupidi vette ronisid.

Päevitada ka pikalt ei saanud, kuna liiv küttis alt ja päike pealt: oli selline tunne, nagu oleks grillil. Lainetesse jahutama minna ei saanud. Jahutasime end siis värskete tervislike mahladega.

Ühel päeval õnnestus meil ka ühes üksikus rannas käia, kus peale meie (ja väikeste koerte, kellest ühele väga mu rätikuga võidelda meeldis) teisi polnud. Sai veidi aega rahus olla, ilma bikiinides valgeid Euroopa naisi vahtivate hindudeta. Mõnus! Kuni selle hetkeni, kui mingid mehed meie eraranda sattusid, mille peale me koheselt plehku pistsime. Indias ei saa ikka kuskil rahu ega vaikust...

Varkala kandis õnnestus meil ära käia ka elevantide orjafarmis. Nimelt pakkus taksojuht meile võimalust vantsudega sõita ja me läksime sellest mõttest esialgu väga elevile, aga kui kohale jõudsime, nägime vaeste vantide nukrat elu. Nad olid ühe koha peale kettidega aheldatud, nagu orjad... Kuna olime juba nii kaugele tulnud ja kõik juba kokku leppinud, tegime siiski Sandraga ühe sõidu ära. Palju ebastabiilsem oli istuda kui kaameli seljas ja vaade oli ka hirmus kõrgelt :D Pärast sõitu saime ise seda vantsut banaanidega sööta, kes meid vapralt vedas. Maru huvitav, oli panna banaan tema londi sisse, mille peale ta ise selle omale suhu lükkas.

Varkalast varusime ka suveniire ja kuna turistide hooaega seal parasjagu polnud, siis oli meil umbes üks pood, kust kõik oma varud ostetud saime. Enam seda viga ei tee, et jätan suveniiride ostmise reisi lõppu! 

"Beebipood" ehk ainus mõistlik suveniiripood Varkalas, kus uksele oli beebi "valvesse" pandud :D

Mitme päevaga sai Varkala juba päris koduseks, ent tagasi ma sinna vist ei läheks - juba käidud! 

India oli üleni huvitav maa, mida ma soovitan kogeda kõigil. Kogu selle mustuse ja vaesuse nägemine paneb oma elu mugavas Euroopas kõrgemalt hindama. Samuti on India oluline religioosse maana - seal on lihtsalt nii palju erinevaid usundeid ja pühakodasid koos, et kultuurihuvilistel Indias igav ei hakka. Ka inimesed on väga teistsuguse suhtumisega kui meil Euroopas. Kogu selle nahaalsuse ja valelikkuse kesta all peitub neil imelikul kombel siiras kiht. Valgeid inimesi ei jõllitata Indias halvustavalt, vaid lihtsalt puhtast uudishimust. 

Keeruline seletada indialaste olemust ja ma arvan ka, et selle kahe üürikese nädalaga mulle see päris täpselt kohale ei jõudnud, küll aga võin soovitada: minge käige ja vaadake India ära! Kindla peale on see väga seiklusrikas retk, isegi kui sinna tagasi minna ei taha. Sööge vürtse ja jooge chai'd!

India on nii suur ning mitmekesine maa, kust igaüks leiab enda jaoks midagi :)

Põhja-India

 

Öösel kell 1 Delhi õhukonditsioneeritud lennujaamast välja pugedes ehmatas meid esmalt lämbe õhk (35 kraadi kuiva kuuma õhku), teisalt agressiivsed taksojuhid ning kolmandaks oli liiklus hirmus isegi öösel. Aga me polnud veel Indiat näinudki! Saime kõikjalt järjest uusi üllatusi ja kogemusi ning lõpuks ületasime sõiduteed ja jõime jääkuubikutega jooke (kõik hoiatasid, et nii ei tohi teha, lööb põhja alt ära!) nagu tuimad kalad.

 

Aga siin siis vaatamiseks "kaunis ja kvaliteetsete piltidega" fotoseeria, mis olude sunnil on tehtud telefoniga, kuna ma ei raatsinud oma armas Canonit kaasa võtta.

 

Delhist üritasime võimalikult ruttu põgeneda ja otsustasime kohe Agras üle vaadata India ühe põhilisema ning ilusama vaatamisväärsuse- Taj Mahali. Sinna läksime koos giidiga juba hommikul kell 5:45 ehk päiksetõusu ajal, et tabada maagilist valgust. Loomulikult tibas vihma ja oli pilves. Aga ülikaunis oli ikka, karp vajus lahti selle sümmeetrilise ilu juures :)

 

 

 

 

Delhisse pidime siiski tagasi minema, et jätkata oma reisi mägede suunas. Mõned tunnid Delhis möödusid turgudel jalutades ja erinevaid vürtse uurides.

 

  

Edasi viis meie teekond Amritsari, Kuldse Templi

 juurde (kui juba ilusate majade vaatamiseks läks). Ja muidugi rongiga!

 

Kõige luksuslikum vagun- kondekas ja puha. India pisikesed vürtse täis krõpsupakid.

Amritsari tänaval patseerides saime end esimest korda kuulsustena tunda. Inimesed vahtisid ja pildistasid meid nii avalikult kui salaja. Loomulikult pildistasime vastu.

 

 

 

 

Kuldse Templi hoovis sees olles oli seal keskpäeval lihtsalt tuline kuumus. Inimesed lamasid varjudes ja valgete marmorplaatide peal kekslemine oli sisuliselt võimatu- tallad hõõgusid. 

 



 

 

Taamal kuldne tempel, kuhu sisse pääsesime meie ilma järjekorrata nagu VIP-id ikka :D

 

Nõudepesu India stiilis

 Järgmisena suundusime Himaalajasse ("Himaaaaalajaaa hi hi himaaaaalajaaa, su kannul käisin ma ning nägin maailma!").

 

Plaanis oli ka mägimatk. Hommikul puukisime kõhud korralikult täis oma imelise vaatega rõdul.

 

 

 

Tee oli päris keeruline. Algul oli meil paar kilomeetrit suhteliselt sileda maa peal järsku tõusu, mille käigus tuli trotsida nii tigedaid puu otsas varitsevaid ahve kui ka eeslipabulaid. Suurem osa rajast läks täpselt mäe küljepealt 1-2m laiuselt, kõrval kuristik. Võpsikus nägi meie giid ka madu. Mina seda õnneks ei märganud, muidu oleksin vist hirmust alla hüpanud...

 

Raja lõpul saime kuskil pool tundi vihmapalle või oli see rahe. Samal ajal olid kivid, mida mööda me üles turnisime, päris kõrgeks läinud (järgmine päev oli sellest mõnus kannikavalu, mis seda trenni meelde tuletas).

 

 

 

Ära me selle tegime: 1 km tõusu, jõudes 2700 m kõrgusele. Raja pikkuseks oli kokku 22 km!

 



Õnnelik kurg Himaalajas, taustaks "jäämäed"
 

Sandra pildistamas võimsaid mägesid

 

Õhtul imekombel jaksu veel jagus ja nii jalutasime veidi mööda McLeod Ganj linna.

 



 

 

Mitu last on pildil?

Viimasel Mcleod Ganj päeval külastasime ka Dalai Laama templit, aga ausalt öeldes seal midagi erilist pildistada ei olnudki. Kohalike arvates olime meie muidugi kõige toredamad vaatamisväärsused, nii et fotosessioon ikka toimus.

 

Selle maja vetsus käies ma otsustasin lõpuks pildistada ka tüüpilist India WC-d. Põhimõtteliselt tuleb pissida nendesse väikestesse aukudesse, mida pildilgi näha on (ja need asusid sellest jalgade alusest madalamal siiski :D). India vetsudes mingit paberit ei ole, puhastamiseks on neil ämber, millesse vett kogudes end vasaku käega puhtaks küüritakse. Vee pealelaskmine pole samuti moes, enamasti puudub vastav võimalus, seetõttu vallutab vetsu tavaliselt kuivkäimla aroom. Vaadates seda "potti", paneb küll mõtlema, mismoodi number kahte seal tehakse... 

 

 



 

Kui juba vetsujuttudeks läks, siis kirjeldaksin järgmiseks meie retke pühasse linna Varanasisse, kui oli s*tta oioi kui palju. Alustades näiteks pühast Gangesest, mis sealt läbi voolab ja milles suplemine kohalikule palverändurile lausa kohustuslik on. Seal jões on aga kõike: laipu, inimeste tuhka, tohutult prügi, you name it... Pidi üks maailma räpaseimaid jõgesid olema.

 

 

 Aga kuna see siiski nii püha on, otsustasime võtta "kruiisi". Paadimees Muna tundus algul päris mõistlik olevat, aga hiljem osutus laisaks lojuseks. Tunniajase kruiisi käigus ta aerutas lihtsalt teisele poole jõge, kus me põhimõtteliselt pool tundi ühe koha peal tiksusime, seljaga linna panoraami poole. Mingi hetk ta otsustas tagasi sõuda ja mootorpaati nähes tekkis Munal suurepärane idee: ta haakis meie paadikese tolle paadi külge, mille taga loksudes me mootorpaadi tossu omalegi näkku saime. Lisaks sellele crash-is meile sisse teine mootorpaat. Imeline kruiis! Pika võitluse peale nõustus ta meile 50 ruupiat hinnaalandust tegema meie kannatuste eest :D

 

Indialased on lihtsalt kogu aeg raha peal väljas. Pidevalt uurivad, kas nende osutatud teenus meile meeldis ja kui jah (sest kuidas sa ikka ütled ei), hakkavad agressiivselt tippi nõudma. "Me raha ei taha, ainult tippi!" Jap...

 

 



 

 

Varanasist väga häid mälestusi ei jäänud, aga vähemalt leidsime üles kuulsa Blue Lassi poe, kus sigahäid lassisid sai (lassi on indiapärane jogurti-puuvilja jook).

 

Minu küsimusele, et milline on lassimeistri arvates kõige parem lassi, sain ma ausa vastuse, et tegelikult ei meeldigi talle üldse lassid :D

Ananassi, kohvi ja kookose lassid

Varanasist edasi jätkasime oma teekonda lennukiga lõunasse Kerala osariiki lennates...