Talvine Sassari

Seekord siis pildipost, kust näete talvist Sassarit läbi minu fotokaamera. Te ei kujuta ette kui kaua mul selle postituse laadimine aega võttis, aga ma loodan, et tulemus on seda väärt :)

Minu lemmikud:

Linna serval paiknev võrratu park:

Oliivisalud, taustaks Sardiinia mäed:

Selline näeb välja Sassari Lasnamäe:

Itaalia stiilis joogivee kaev:

One, two, seven, three, down the Rockfeller street (Getter Jaani fännidele midagi):

Kaunis kuju kaunis pargis:

Vanalinna lagunenud, aga rõõmsad majad:

Vespaaaaaaa:

Äärmiselt kunstiline pilt kunstipoest:

Niimoodi kuivatavad Itaalia mammid pesu:

Loodan, et vahelduseks mu pikkadele juttudele oli tore ilusaid ja suuri pilte ka vaadata :)

Itaalia hommikusöök

Tõesti, jälle ma kirjutan söögist. Mis teha, see ilmselt on lemmikteema nii mul kui ka 58 miljonil itaallasel. Söömine ja toidu nautimine on Itaalias tähtsal kohal. Kui mitte kõige tähtsamal. Nii et ma sobin siia täitsa hästi.

Võib-olla mõned teist on kuulnud, et itaallased ei söö hommikuti eriti palju. Ainult joovad kohvi ja krõbistavad mõne küpsise või mugivad sarvesaiakese. Vastab tõele. Aga sel on ka oma põhjus: nad söövad õhtusööki lihtsalt nii hilja, et neil ilmselt ei jõua kõht tühjaks minna. Ja õhtusöök on ikka korralik ning mitmekäiguline (sellest võin rääkida mõnes tulevikupostituses, kui juba ise teemaga rohkem tuttav olen :)).

Nüüd aga- colazione. Otsustasin itaalia stiilis hommikusöögi täna ära proovida, kuigi ise eelistan suuremaid portse (no ikka munaga võileib, keefir, hunnik kaerahelbeputru parimas küpsuses banaani tükkidega). Mõtlesin, et mis siis, varsti on nagunii jälle lõuna, pole vaja praegu palju süüa.

Kuigi ilm oli täna suhteliselt nukker, hakkasin siiski kell 11 ühikalähedase kohviku poole kõmpima, eesmärgiks leida sarvesai ja cappuccino. Il giardino degli aranci- just täpselt nii nunnu nimega kohvik, apelsinide aed. Tundus väga hubane.

Sõbralikult naeratav teenindaja küsis, mida ma soovin.
„Un cappuccino e due cornetti, per favore.” Üks cappuccino ja kaks sarvesaia. Cappuccino on itaalia hommikusöögi must-be. Seda juuakse hommikuti ja mitte kunagi pärast lõunat. Miks? Seda ei tea keegi. Lihtsalt on nii. Traditsioon.

Valin ühe marmelaadiga cornetto ja teise šokolaadiga. „Perfetto,” vastab teenindaja ning ulatab värsked-soojad-lõhnavad saiakesed mulle. Istun lauda ja jään oma cappuccinot ootama. Kui see minuni jõuab, siis vaatan heldinult oma kohvi- NII ILUS! Ja ajab naeratama. Ei raatsigi kohe juua.

Alustan šokolaadiga sarvesaiast. Kui magus! Kui šokolaadine! Kui värske! Kui hea!

Järgmine sihtmärk: marmelaadi-cornetto. Ja uuesti: kui magus, kui virsikumarmelaadine, kui värske kui hea! Bounissimo!

Lõbusas tujus marsib Grete naeratades kohvikust välja. Uskumatu, aga ta sai kõhu täis (aga no ma võtsin ju 2 sarvesaia ka..). Küll tuleb tore päev!

Dolce far niente

On ilus päikesepaisteline ilm. Sa jalutad mööda kitsaid Itaalia tänavaid. Sinust möödub punane Fiat, siis sinine. Akende all lehvivad pesud. Lillepotid. Kontrastsed aknaluugid.

Piazza ääres kohvikus istuvad valjuhäälsed italiano papid. On siesta, poed on suletud. Üks üksik kass vaatab sind. Mõned rollerid, valged Vespad. Kirikukellade helin talveunises linnas. Sa võtad istet pingil ja limpsid maailma parimat jäätist. Kuskile pole kiiret. Sa ei pea mitte midagi tegema. Naudid päikest ja elu. Ja oma jäätist, mille ostsid nurgapealsest gelateria’st, kus on väga sõbralik tädi. Su põsed õhetavad päikesest, kuigi on alles jaanuar. Taevas on helesinine. Pole ühtegi pilve- ei taevas ega ka su peas. Dolce far niente, rõõm mitte millegi tegemisest. Võta aeg maha... ja naudi hetke!

Mida ma siin söön?

Aga loomulikult saia. Palju saia! Varsti olen ise üks suur rõõmus pehme sai. Itaallastel käib pane (ehk leib nende arvates) küll iga toidu juurde.

Nädala sees käin lõunatamas kooli sööklas, mis asub küll linna teises otsas, aga ma lähen alati jala, et natukenegi aidata kaasa tohutu jahukoguse (mida ma siin sisse söön) seedimisele. Esimene kord sööklas oli huvitav. Kuna ma läksin sinna väga popil ajal, oli söökla täiesti pieno ehk rahvast täis ning pidi seisma järjekorras. Nimelt, sööma minnes võetakse kõigepealt saiakamakas, siis kandik, kandikualus (millel on kuues keeles kirjutatud „head isu”), noa ja kahvli ning alles seejärel saab hakata toitu valima.

Kõigepealt tuleb valida salat või mõni salati moodi asi. Poiss mu ees võttis maisi. Kuna ma nii ähmi täis olin (et mis ma valima ja tegema pean ja kuhu ma istun ja kuhu pärast nõud viin), siis võtsin ka maisi. Pärast küll mõeldes, et Grete, mis sul viga on, millest sa aru ei saa? Sa ei söö ju maisi, topakasnapakas. Nojah siis. Liigume edasi. Juba soojad toidud. Suutsin jälle valida mingi imeliku rohelise asja, mida ma suure tõenäosusega jälle ei söö. Ja siis viimasena tuli pasta! Juustu panen ka peale? Si-si! Mmm. Minu esimene Itaalia pasta! Väga mmm. Sööma hakates selgus, et mulle endiselt mais ei meeldi. Ja roheline kummaline asi tundus olevat muna ning spinat- spinatiomlett vist. See oli päris hea. Magustoiduks kiivi.

Sööklas käin nädala sees korra päevas. Mis ma ülejäänud aja söön? Üldiselt proovin süüa võimalikult palju kohalikku kraami. Esiteks- see on kolm korda odavam kui välismaa kaup. Ja teiseks- see on kolmsada korda värskem kui välismaa kaup. Eelistan Sardiinia kraami.

Siin on ülesvõte minu esimesest ostukorvist. PS! Saiakangide pildiga kotis on tegelikult sink- prosciutto cotto.

Seda on päris vähe jah mitme päeva hommiku- ja õhtusöögiks, nii et on vaja hakata ise toitu valmistama. Selleks pidin taustainfot koguma. Samal ajal kui italiano’d ühisköögis laua taga rahulikult (no nende kohta päris rahulikult) kohvi jõid, nuuskisin mina kõik kapid läbi, lootuses, et leian mõne poti või panni. Läks õnneks- leidsin päris mitu. Kuna ma juba Itaalias (toidunautlejatemaal) olen, otsustasin hakata korralikku toitu endale vaaritama. Mitte nii, et keedad vett ja viskad nuudlitele peale. Ma tõesti TAHAKS õppida süüa tegema.

Loomulikult oma siinveedetud päevade jooksul olen jõudnud ära süüa ka oma esimese Itaalia pizza. Cardinale: tomatikaste, mozzarella, prosciutto cotto (keedusink). Ehk kindla peale minek, st pizzalt puudusid oliivid, seened, anšoovised jms komponendid, mida ma kahjuks ei söö, kuid mis 28 pizzal 30-st on. Polnud just mu elu parim pizza. Meeldejääv oli küll see, et see tehti kiviahjus ning see oli enam-vähem laua suurune. Pidin kõik korraga ära mugima, sest karbi küsimine tundus liig keerulise missioonina ja mine sa tea, millal jälle hästi süüa saab. Mis te arvate, kas ma veeresin koju või jaa.

Veel minu esimestest: 23. jaanuaril (hohohoo, kui meil Ossuga 2 aastat täitus!) sõin tähistamiseks üksinda ühikatoas lõbutsedes ära oma esimese Itaalia gelato.

Võrratu! Mõnus koorene, panna cotta, šokolaadipuru... Jäätis on ja jääb kahtlemata mu lemmikmaiuseks :)

Itaalia poed ja saldi

Nagu teada, on jaanuarikuus igal pool allahindlused. Loomulikult on ka siin saldi’d. Poodides on praegu väga tore käia. Tavalised hinnad on umbes nagu meil Eestis, aga soodustused on ikka mõnusad. Näiteks ühes poes olid kõik värvilised
teksad praegu 7 euri.

Ja seal samas ilusad-viksid-viisakad tavalised mustad kõrge kontsaga kingad 10 euri. Teises poes äge kleit, mis varem maksis 39, oli nüüd 12 euri. Süda hõiskab rõõmust.

Saldi’d on Itaalias lausa seadusega kindlaksmääratud aegadel: jaanuari teisest nädalast kuni veebruari teise nädalani ning augusti teisest nädalast septembri teise nädalani. Vat. Muul ajal on rahandusseaduse järgi kauplustel keelatud sildil olevast odavamalt müüa.

Ainus asi, mida ma poes käies kardan, on see, et müüjad on väga abivalmis ja kargavad külge, et mida ma otsin ja kas saab aidata. Selle juures on see hirmus, et peab itaalia keelt jälle rääkima hakkama. Mis mul eriti välja ei tule. Pean kolm korda lauset oma peas formuleerima, enne kui selle välja ütlen. Aga vahel itaallased lihtsalt hüppavad kuskilt välja ja kukuvad seletama. Mina (ettevalmistamata) teen ainult mök-mök, nagu polekski seda keelt varem õppinud. Nagu täna, kui astusin ühte poodi sisse, ütlesin sõbralikult müüjale „Boungiorno!” ning tema vastas samaga. Jalutasin poes mõnda aega. Uurisin. Leidsin ägeda pehme kleidi, mis tänu talvisele saldi’le oli eriti odav- 8 euri. Otsustasin mitte osta ja edasi vaadata. Järsku müüja kargas külge, et kas ta saab aidata. Ma kokutasin vastu: „No-no, solo guardo!”, et ma ainult vaatan. Selle peale vastas müüja, et pood on suletud. Okei, hea küll. Jaja siesta on ju praegu, ma tean. Aga tavaliselt on siestade ajal uksed kinni ja isegi trellid pannakse ette. Sellel poel oli lausa uks lahti. Ja minusugune loll turist läks sisse niisama vahtima. Kui ei osta, siis mis sa siin luusid.

Muide ainsad kohad, kus ma inglise keelt kuulen, ongi poed. Kõik taustalaulud on inglise keeles, et ikka popim koht oleks, aga vaevalt, et keegi seal nende laulude sõnu tõlkida oskab.

Kaks asja, mis mulle veel Itaalia poodide juures meeldivad on:
1) vasemüntidega mittearvestamine- no kellele seda pudi vaja on? Aega võtab ka nende leti pealt kokku nokkimine.

Hinnad on küll näiteks 2,99 või 5,58, aga neid pudinaid tagasi ei anta. Esimesel päeval (ja korral), kui ma siin poes käisin, ladusin letile oma Eestist alles jäänud punased sendikesed, et saaks täpse raha. Müüja vaatas küll, et ma olen vist mingi friik, aga noppis need sendid ära. Tegelikut ma arvan ka, et 99-lõpuga hinnad on tobedad.

2) toidupoes pakitakse asjad kohe kilekotti- kui ühte kotti ei mahu, siis antakse teine. Kui sul on enda kott, siis ulatad selle müüjale, et ta asjad kotti paneks. Jälle hea ajakasutus. Seni kui ma raha otsin, pakib müüja kraami kokku. Et saaks kiiremini ega jääks pärast ostu sooritamist kassa juurde kakerdama.

Üks äge avastus on ka 24h lahti olev putka, millel pole ust ees ega ka müüjat. Jälle päris kaval äri- maksad ainult elektriarvet, pole mingit jama palkade pärast. Kõik asjad on seal automaatides- isegi pizza! Mõnus on sealt automaatideputkast ka 50- sendine mocchacino kaasa haarata ja linna vahele jalutama minna. La vita italiana!

Kui Sardiinias sajab vihma...

Kui Sardiinias sajab vihma, siis kõik ujub. Tänavad muutuvad jõgedeks. ,

Ma ei saa aru, kanalisatsiooniaugud neil nagu on, aga vett on ikka kuidagi palju. Ja ikka päris sügavalt. Ma näiteks hakkasin teed ületama, vaatasin, et mis seal ikka,
sentimeeter sügav loik.. et pole hullu. Kus sa sellega! Astusin õrnalt enda arust madalasse loiku, mida mu jalatsite tald peaks kannatama, aga nii kui ma jala sinna panin, voolas sellest üle jõgi. Terve jalg oli märg! Ja mina kurb.

Üldiselt on tore, et isegi vihma ajal on inimesed sõbralikud. Autodega võetakse ikka hoog maha, et mitte kõnniteel patseerivaid inimesi üleni märjaks pritsida.

See on ka huvitav, et pärast vihma vedelevad igal pool vihmavarjud: prügikastis, pinkidel, bussipeatustes ja isegi tänaval maas. Ju siis neegritel läheb vihmavarjuäri hästi, kui igaks vihmaks uus vari ostetakse. Ja neid vihmavarjuärisid on ikka igal pool.

Mööda linna kakerdamas

Sain omale uue toa. Kahekohalise. Esimesel korrusel (ehk siis Eesti suhtes teisel, Itaalias algavad korrused nullist). Toakaaslast mul siin veel ei ole, ta pidi jõudma alles 29. jaanuaril. Magistris õppiv itaallanna. Saan veel bossi mängida ja laiutada.

Mul on oma riidekapp, öökapike, kirjutuslaud koos riiulite ja tooliga, voodi, padi koos padjapüüriga, madrats, lina, tekk, aga mul pole tekikotti. Imelik. Toas pole üldse nii soe, et ilma tekita magada. Siin pole üldsegi radikaid, ainult vannitoas mingi pisike elektriradikas. Tuba peaks natuke soojemaks muutma laes undav soojamasin.

Otsustan minna sööklamajja oma üüri maksma. Kasutan jälle kaarti väga edukalt. Jalutan mööda ilusaid tänavaid, taaskord päike paistab. Kohale jõudes avastan, et kaardiga ei saagi maksta. Küsin pangaautomaatide kohta. Asun otsima.
Leian ühe. Esimene tagasilöök- mu Eesti kaart ei lase mind automaadimajja sisse. Olen vihane. Proovin mitu korda. Minu hea tuju on rikutud. Esimest korda Itaalias viibimise ajal.

Aga ma ei anna alla. Kohe tükk aega otsin. Igal pool on telefoniautomaadid- meie jaoks eelmine sajand, eks ole. Aga siin on need suhteliselt populaarsed.

Igas poes ja kohvikus on sularahas maksmine, aga kust kuramuse kohast ma seda saama peaksin, kui linna peale on peidetud umbes kaks automaati!? Kui ma lõpuks ühe üles leian, olen jälle õnnelik. Ei mingit maja automaadi ümber! Hüppan kohe bancomat’i juurde, et raha välja võtta. Suurte raskustega (sest ta pidevalt viskab mu kaardi välja, kuna mul õnnestub valedele nuppudele vajutada), aga saan.

Sööklamaja on aga kahjuks juba siestale läinud- mis seal ikka. Lähen hoopis internetti otsima. Enne seda aga põrkan läbi ühest kohvikust, sest kõht on selle matkamise peale päris tühjaks läinud. Astun kohvikusse sisse. Ettkandja hakkab kohe küsima, mis ma soovin. Ma ei taha jälle itaalia keeles ebaõnnestuda. Küsin: „Parla inglese?” Ma juba tean, mida ta mulle vastab. Ei, ei räägi

inglise keelt. Nooh, olgu. Uurin itaalia keeles, mis saiakesed tal seal on. Poiss seletab ära, valin ainukese võileiva, mille komponentidest ma aru ei saanud. Lihtsalt selleks, et põnevam oleks. Enam ma lihtsalt kohvi ei küsi, vaid igaks juhuks cappucinot. Mmm, see oli kahtlemata parim cappucino, mida ma kunagi joonud olen!

Kohvikust väljudes märgin hea cappucino-koha oma kaardile. Jätkan rännakut interneti suunas. Nimelt interneti saamiseks on mul vaja ühte kaablit, mis asub Unieuro poes valges majas. Jah, ma ei tea täpset aadressi. See on kuskil seal, no näed, seal kaugel see valge maja. Asun otsingutele.

Satun juba meeleheitele, kui ma agaralt ühes piirkonnas vist juba tund aega ringe teen, aga kuskile ei jõua. Kaob ära lootus õhtul Ossuga netis rääkida (nagu ma talle lubasin, kell 8 netis olla). Ma ei tahtnud enam elada koopas! Ma tahan Facebooki, Skype’i, oma keeles suhelda!

Otsustasin küsida abi. Pelgasin veits oma itaalia keelt. Mõtlesin ühe poe ukse taga lause välja, kargasin sisse ja vuristasin selle müüjale ette. Ta teadis, kus on Unieuro, aga arvas, et see on nii kaugel, et pean võtma bussi. Ja äkki tulid kaks vanameest, kes seal poes olid, mulle appi. Kukkusid kiiresti seletama, üks haaras mu kaardi ja teine vehkis kätega väidetavas suunas. Et pole üldse kaugel. Mine sinna ja sinna ja sinna. Ega ma eriti millestki aru saanud, aga onud olid nii sõbralikud, et tänasin neid ning jätkasin rännakut. Veel veerand tundi ringitamist.

Seejärel sattusin postkontorisse, kus tädike seletas mulle viis korda kuhu ma minema peaks ja joonistas selle isegi kaardile! Nii tore! Hakkasin rühkima valguse – Unieuro- suunas. Tee peal oli jälle üks kerjus ristmikul ja tülitas seal peatuvaid autosid. Kui ta mind teisel pool teed nägi, hakkas paluma: „Signorina, prego!” Kui ma talle vihase pilgu saatsin, sisistas ta mulle: „Cattiva!” (ehk „halb” itaalia keeles). Ajas ainult muigama mind.

Ja pärast pikka mäkketõusu paistis mu päike- Unieuro! Valisin hoolega enda arust parima kvaliteedi-hinna suhtega kaabli ja olin ostuga roosa ning rahul, aga ühikaonu ainult raputas pead ja tegi jälle seda valulikku nägu, kui ma ütlesin, et 13 eurot maksis- liiga kallis, see olevat kõige rohkem 5 eurot. Ah, mis siis. Andke ometi mulle arvutisse Skype!