Kirsiõites kaunis Jaapan

Maitsev, rahvarohke, puhas, nunnu, heade süsteemidega, viisakas... Need on märksõnad, mis suurepäraselt iseloomustavad Jaapanit. Maitsvat toitu võib leida iga nurga pealt – teen Jaapani toidu kohta eraldi postitusegi, et teile huvitavaid toiduelamusi tutvustada :) 

Rahvast on Jaapanis kõvasti – ükskõik, mis suunas vaatad, näed vähemalt 200 inimest. Mehed ülikondades, naised eriti pisikesed, peenikesed ja nunnud. Lapsed on nagu aksesuaarid – loomakostüümides, kirjudes rahvariietes või viimase moe järgi riietatud. Pakse jaapanlasi on nii palju nagu piitspeenikesi austraallasi (umbes 5% rahvastikust ehk).

Lisaks sellele, et jaapanlasi nii palju ühele ruutmeetrile mahub, on nad ka väga viisakad. Üksteisega käitutakse austavalt, mitte labaselt. Klienditeeninus on suisa kuninglik – Jaapanis on tänuavaldusena kombeks peaga kerge kummardus teha. Arigato gozaimas! (suur tänu)

Niisiis... Irasshaimas! ehk tere tulemast poodi :D

Esmaspäeva lõunal jõudsime unistena Tokyosse, ent unetust ööst hoolimata tormasime kohe Ueno parki kirsiõite ilu uudistama. Okei... Enne sõime loomulikult sushit :D Leidsime vahva sushirongi, kus kõik taldrikud maksid umbes üks euro – sushi paradiis!

Kirsiõites Ueno pargis oli rahvast rohkem kui kirsse. Sellest hoolimata oli väga kaunis. Inimesed istusid ning söid kirsipuude all ehk pidasid hanami’t (piknik kirsiõite auks). 

Õhtul läks ilm jahedaks ja olime täitsa väsinud, ent teadsime et see on ainuke võimalus öiseid Tokyo kirsse uudistada. Võtsime end kokku, viisime kotid oma AirBnb’ga saadud mereäärsesse tuppa ja sõitsime pool tundi teise linna otsa Meguro kanali äärde õhtustes tuledes kirsse vaatama. Haarasime putkast hõõgveini kaasa ja jalutasime mööda kanalit, täiega jõulutunne tuli.

 

Järgmisel hommikul sättisime ennast tuurile. Kogunesime bussijaamas ja sõitsime toreda Jaapani tädiga Tsukiji kalaturule ekskursioonile. See on ajalooline koht, kus ligi 100 aastat tagasi leiutati sushi!

Turul oli ülimalt värske ja värviline kraam. Väiksed Jaapani naised piiksusid reklaamlauseid oma kaubale (me muidugi midagi reklaamist aru ei saanud :D). Pärast tuuri turul sõitsime koos Tokyo peenesse linnaosasse Ginza restorani sushikoolitusele.

Kui omatehtud sushist kõht punni sai, sõitsime metrooga Shibuya suurt rahvarohket ristmikku vahtima. Istusime sealses Starbucksis, ma võtsin kohvi ja vaatasime tänaval kooserdavaid huvitavaid inimesi. Pärast käisime kuulsas tornikujulises kaubanduskeskuses Shibuya 109, kus kümnel korrusel ühesuguseid nukuriided müüdi. Kõik poed olid täpselt Jaapani naiste stiilis! Jaapani naised on üldse väga hoolitsetud välimusega ja nunnud. 

Tavaline vaatepilt metroos^^

Niisama kirssidega selfitamas. Koerad on nii perenaise moodi :D

Shibuya ristmik

Külastasime ka kreisi Jaapani moe piirkonda Harajukut, kus surus peamiselt ostutänavalt ikka väga palju rahvast läbi. Mõned inimesed nägid eriti huvitavad välja. Ma sattusin hoogu ning ostsin panda-kostüümi pusa :D (nii soe ja mõnus teine)

Harajuku põhitänav

Õhtuks kobisime Jaapani kiirrongi shinkanseni peale ja sõitsime Kyoto lähedal asuvasse linnakesse nimega Nara. Meie ööbimiskoht (jälle AirBnb kaudu saadud) asus armsas vanalinna puumajade piirkonnas.

Meie hubane kodu neljaks ööks: 

Uue pandakostüümiga uues kodus teed joomas

Järgmisel päeval avastasime Nara linnakest, kus väiksed põdrad vabalt ringi kooserdasid. Ostsime põdratoitu ning müttasime pargis ringi, andes põtradele küpsiseid. Hiljem uudistasime mõningaid templeid ja pühakodasid. Nende seas ka hiiglaslikku 15m Buddat, kelle ninaaugu pikkus oli ainuüksi  50cm. Jaapanlaste usk on segu buddismist ja shintoismist – oluline on austada loodust ning vaime.

Kuldmuna oma põdraga jalutamas

Enne templisse minekut protsetuurid veega

Nendele tahvlitele kirjutasid inimesed oma soovid

Tegin Suure Buddhaga omad diilid^^

Õhtul pimeduse saabudes otsustasime teha tunnise rongisõidu Osakasse – toidufännide paradiisi. Vaatasime neoontulesid ja rahvamasse Dotombori kanali ääres ning maitsesime erinevaid hõrgutisi.

Dotombori neoonses hulluses

Järgmise päeva hommikul põrutasime Kyotosse, kus alustasime oma matka Jaapani aia ja bambusmetsa külastusega. Ka seal oli rahvast nagu murdu. Sellest hoolimata oli väga ilus paik :)

Arashiama bambusmets

Jaapani numpsik

Pärast kooserdasime Kyoto kesklinnas, külastasime Nishiki turgu ja ägedat teemaja. Muuhulgas nägime vilksamisi geishat oma tööpostil, uudistasime õhtuvalguses kirsse kanali ääres ning peatusime kohalikus baaris sake (Jaapani viin) maitsmiseks.

Kohalik neiu teemaja ees poseerimas

Geishaaaaa^^ (sorri, et udune pilt, aga hoo pealt tegin :D )

Teisel Kyoto päeval võtsime ette „Filosoofide raja“ jalutuskäigu kanaliäärsete kirsside imetlemiseks, külastasime Shinto-templeid. Õhtul tuli meil suur sushi isu ja põrutasime selleks taas Osakasse, mis on sushirongide päritolukohaks. Seekord ei jõudnud me rongijaamastki väljuda – leidsime sealsest kaubanduskeskusest uhke sushirongi.

Nii kaunid rahvariided!

Neiud shinto templi ees

Kaunis noorpaar

Fotosessiooon

Laupäeval põgenesime linnamöllust kiirrongi shinkansen’iga teise Jaapani otsa Hakone-nimelisse linnakesse vanni. Jaapanis on kõva kuumaveealikates onsen’ides vedelemise kultuur. Need on tervendavate mineraalidega ja väga mõnusad. Nagu Eesti saunas, on ka Jaapani vannis kombeks käia paljalt (meestele ja naistele on eraldi vannid). Enne vanni sisenemist peab end kümme korda pangega üle kallama (ise väikse pingikese peal istudes) ja seebiga küürima, et teistega koos vannis lösutamiseks puhas olla. Hakones võtsime tunniks ajaks privaatse ilma seinata onsen’i, vaatega metsale. Nii mõnus!

Privaatspaa^^

Kuldmuna nagu samurai :D

Kohustuslikud protseduurid enne vanni

Kuna praegu on Jaapanis kirsiõite tõttu turistide hordid, oli väga raske normaalse hinnaga ööbimiskohta leida. Pidime viimaseks ööks võtma ryokan’i – Jaapani stiilis hotellisviidi onsen’iga. Ryokan on nagu spaa – ülim lõõgastus. Lösutad hommikumantlis oma sviidis, liigutad ennast vanni minekuks või söömiseks (kallimates ryokan’ites serveeritakse mitmekäiguline eine hotellituppa). Meie ryokan’is toitlustust polnud, selle asemel ostsime supermarketist sushit ja magustoidu, katsime oma madala laua ja jõime kõrvale rohelist teed. Enne õhtusööki jalutasime linnakeses, mis oli väga nunnusti mägede ja mere vahel (meenutas nagu mõnda Itaalia väikelinna). Tagasi hotelli jõudes läksime ligunema onseni, seejärel tegime oma pühaõhtusöömaaja ja lösutasime niisama. Mõnus rahunemine pärast mitmepäevast linnahullust!

Rand nagu Uus-Meremaal^^

Meie ryokan-sviit

Kanaliäärne õhtune jalutuskäik

Kuldmuna hotelli marssimas

Viimase Jaapani päeva hommikul einestasime kohvikus, sõitsime rongiga Tokyosse ja avastasime sealt koleda vihmase ilma. Kuna Tokyos võtab ühest kohast liikumine päris kaua aega (rahvamasside tõttu), midagi muud peale söömise me seal teha ei jõudnudki. Otsisime üles ühe vahva sushirongi, kus tellimise peale toit kohale sõidutati. Ootasime päris pikalt järjekorras ja kui kohad saime, sõime end sushist segi :D

Hommikusöök kohvikus: Ossul traditsiooniline Jaapani hommikusöök, mul "tervislik" saia ja suhkrurikas :D

Kuna meie Jaapani reisi oluliseks osaks oli toit, teen järgmise postituse pühendusega Jaapani köögile.

Minu lemmikriikide topis hüppas Jaapan küll ilusti Itaaliaga ühele pulgale (jagades 1.-2. kohta :D ). Nii väga meeldis mulle Jaapani kultuur – kuidas kõik nii hästi toimib, mida maitsvat nad seal söövad, kui ägedad jaapanlased välja näevad ja kui lahedat keelt nad räägivad. Järgmine eesmärk iseendale: õpi ära Jaapani keel! Ma tahan sinna kindlalt tagasi minna ja Jaapani keele oskus tuleks VÄGA suureks kasuks (inglise keelt kasutatakse seal minimaalselt) :)

Järgnevalt meenutused Jaapani maitsetest...

Hüppasime läbi Filipiinidelt

Märtsi viimasel päeval jätsime Casellaga hüvasti ning juba järgmisel hommikul plaanisime startida Sydney poole, kust õhtul lennuk Filipiinidele minema pidi. 

See tore laupäevahommik algas väga põnevalt. Nimelt olime internetist tellinud 700-dollarilised Jaapani rongipiletid, mida kohapealt osta polnud võimalik, aga mis andis meile õiguse nädal aega piiramatult Jaapani vahel rongidega vurada. Piletid pidid kohale jõudma reedel, aga laupäeva hommikul nukralt internetist paki jälitamise lehelt avastasime, et piletid on kohale toimetatud. Aga mitte meie aadressile... Oletasime, et ehk viidi naabritele ja meil külas olnud Silja pakkus lahkelt, et tema võib kõik naabrid läbi käia ning küsida, kas keegi on omale selle kirja saanud. Jätsime Ossu koju asju pakkima ning läksime Silja ja Sandraga naabrite uste taha luuskima. Esimest kahte naabrit polnud kodus, uksele ei vastatud. Kolmandast majast pidime ka mööda kõmpima, kuna tundus, et seegi maja on tühi. Õnneks Sandra terav silm avastas, et keegi ikka istub akna all ning läksime vapralt uksele koputama. Ukse avas naisterahvas (kes töötas postiasutuses) ja nagu selgus teadis just tema suurepäraselt, kus meie piletid on! 

Kallis kiri on postkontoris! AGA.. postkontor on nädalavahetusel kinni... Eiiiiiiii! 

Ma halasin veel, et tegu on väga hinnalise ja olulise pakiga ning see naine pakkuski välja, et helistab bossile, kes eriolukorra puhul end laupäeval kodust välja ajaks ning meile kirja üle annaks. Järgnesid ärevad minutid oodates bossi vastust. Õnneks oli see tüüp nõus! Haarasime kodust tänutäheks kaasa Sandra töökaaslase tehtud tšilli-šokolaadi muffinid ja sõitsime postkontorisse. Täiesti uskumatu joppamine! Oleme super tänulikud kõigile abilistele, tänu kellele Jaapanit rongiga avastada saime :)

Lennujaama jõudsime igaks juhuks päris varakult, aga - oh imet - seekord meid läbi ei otsitudki! Tegime Sydney lennujaamas sushiga sooja ja kobisime lennukile. Jõudsime sinna eelviimastena, et kaua järjekorras passima ei peaks. Nagu kiuste istusime lennukis ikka oma pool tundi. Reisijad muutusid juba väga ärevaks ja saime infoks, et lennukil on mingi täiendav hooldus. Järsku juhtus midagi väga veidrat - terve lennuk läks pimedaks. Stjuardessid rahustasid, et tehnikale tehakse restart'i. Olks, üldse ei aja elevile kottpimedas lennukis istumine...

Õnneks jõudsime Malaisiasse täitsa sujuvalt ja suutsime paar tunnikest lennukis isegi sõba silmale saada. Kuala Lumpuris oli meil neli tundi aega oodata Filipiinide lendu.

Kasutasin Malaisiast läbilendamise võimalust sealse rahvustoidu nasi lemak'i söömiseks. Singapurist jäid mulle väga eredad mälestused banaanilehel serveeritud kookosriisist, magusast krõbedast kalast ja kuivatatud anšoovistest. Olen sellest toidust vahepeal ikka unistanud ja nüüd lennukis mekkisingi seda hommikusöögiks. Jäi alla Singapuri omale, aga sain maitse suhu vähemalt :)

Manilas maandudes tervitas meid troopiline õhk - kuum ja niiske. Lennujaamas prooviti meile pähe määrida 10x kallimat taksot, millest viisakalt keeldusime ning kõigest 2x kallima takso valisime. Turistide rõõm :D
Hotell oli väga viisakas, voodis ootasid ilusasti volditud käterätid, hambaharjad ning vetsupaber. Väga läbimõeldud.

Jätsime kodinad hotelli ning suundusime jalutuskäigule kesklinna suunas. Kohalikud seal jala ei käi - vuravad kas rollerite või lahtiste bussidega. Kõmpisime linna ligi 10km ja nägime tee peal, kuidas kohalikud elavad. Mitte väga jõukalt, aga vähemalt olid tänavad puhtamad kui Indias ning taksojuhid väga pealetükkivad ei olnud.

Väga isuäratav mereanni-restoran :D

Kohalike põhiline transport

Jõudsime oma pika jalutuskäigu lõpuks Mall of Asia'sse - Aasia suurimasse kaubanduskeskusesse. See oli tõepoolest hiiglaslik! Sissepääsude juures olid turvaväravad ja kotid tuhniti ka läbi. 

Poode oli igas hinnaklassis ning kvaliteedis ja kõik oli sigaodav!! Nüüd tean, et Manilasse tasuks kasvõi ainult ostlema minna ;)

Ossu oli täielikus šoppamisparadiisis. Kui ta Austraalia XS-suurusesse upub ära, siis filipiinide M oli täitsa paras. Me olime üldse väga hiiglaslikud filipiinode vahel. Näiteks, kui ma vetsu järjekorras end peeglist vaatasin, nägin välja nagu torn - mu ümber oli umbes 10 filipiini naist, kes kõik mulle õlani olid. 

Šoppamistuhinas läksid kõhud ka tühjaks ja kui Ossu avastas pannkoogikohviku, oli asi otsustatud: meil on vaja snäkipausi. Letil olid näidisteks plastiktoidud, mis nägid täitsa isuäratavad välja. Ossu tellis singi-juustu pannkoogi. Ma võtsin prooviks traditsioonilise filipiini parfait-stiilis magustoidu halo-halo (eesti k "sega-sega"), mis koosnes põhja laotatud maisihelvestest, kolmest eri tarretisest, vahukoorest ja lillast jäätisest ning kõige krooniks oli riivitud juust (mis esmapilgul tundus olevat valge šokolaad, aga kus sa sellega :D ). Kartsin, et tõmban ennast sellest suhkrulaksust segi, aga polnudki väga magus - täitsa vahva isegi.

Pärast šoppamist müttasime kalaturule. Ossu ütles, et seal sai ta kultuurišoki - restoranide transvestiitidest majaesindajad tegid väga agaralt reklaami oma söögikohtadele. Võimalus oli turult ise mereannid osta, need restorani viia ja ära küpsetada lasta. Läksime mereanniletti uudistama. Pruunid toored krevetid ning erinevad molluskid ajasid silme eest päris kirjuks. Olime seal ainsad valged ja kõik müüjad proovisid meid oma klientideks moosida. Üks pisike filipiini naine proovis meile pähe määrida vähki, mis oli peaaegu sama suur kui ta ise :D

Pagesime kalalettide vahelt kiirelt ja ostsime hoopis värske kookospähkli:

Šoppamisest väsinud Kuldmuna end kookospähkliga värskendamas^^

Kõht oli ikka täitsa tühi, aga nendesse tühjadesse transvestiidide restoranidesse ei julgenud sisse astuda. Valisime hoopis ühe filipiini köögiga restorani, kus kõvasti kohalikku rahvast tundus olevat. Selle ukse peal ei määrinud keegi meile midagi pähe ja pidime lausa ise menüüd küsima. Õnneks leiti meile seal puupüsti täis restoranis ka lauake. Menüüst me väga aru ei saanud ja lasime kelneril midagi sealihaga soovitada. Lihakõrvaseks tellisin köögiviljad. 

Meie "susisev siga" toodi lauda, peal pooltoores muna ja kõrval poolikud minilaimid. Kelner pigistas seale laimi peale, mis seepeale särisema hakkas. Seejärel segas ta sisse toore muna, mis koheselt ära küpses. Tõeline show!

Köögiviljade vahele olid ka pekikuubikud topitud, mida ma väga ei nautinud. Muidu oli kõik titi-miti ja nämmi :)

Järgmisel päeval pidime ärkama juba pool 3 hommikul, et kella viiesele lennule jõuda. 

Ossu andis mulle lennujaamas alles jäänud 500 peesot (8 euri), et see viimane filipiini raha laiaks lüüa. Sain selle eest suure kohvi, Ossule tuunikalavõiku, mangomahla, suure mineraalvee, külmkapimagneti ja issile jäi veel üks filipiini münt ülegi :)

Lennukitoit nägi nii nukker välja, et sellest pilti teha ei kannatanud ja Ossu ei suutnudki enda praadi üldse mekkida. Ma olen meie pere siga ja söön kõiksugu jäänuseid ning nõnda ma tõmbasingi poole mõlemast portsust sisse - mine tea, millal jälle süüa saab. Hangry Grete on väga ohtlik :D

Pärast mõnetunnist lendu maanudsime Tokyos. Seiklus jätkub järgmises postituses...

Kibestunud Kuldmuna elab ennast välja

Polegi ammu blogisse midagi kirjutanud. Võib-olla sellepärast, et meie elukeses midagi huvitavat ei toimunud. Oleme Casellas juba kaheksandat nädalat tööl, ma teen oma kooliasju ja Ossu vahib Sõrmuste Isanda filme juba kolmesajandat korda järjest :D Kooliasjad peaksid lähipäevadel valmis saama. Isegi praktika on juba tehtud. Sain õnneks esimesse kohta, kuhu küsima läksin.

Nädalavahetustel samuti midagi erilist peale My Kitchen Rules maratonide ja kokkamise ei toimu. Griffith pole mingi põnev linn – loodus on igavamapoolne ning linnas peale kino ja Itaalia restoranide miskit väga ei olegi. Ühel nädalavahetusel tegime lausa kohtingu ja käisime Itaalia restoranis kolmekäigulist õhtusööki nautimas, täitsa vahva oli (toit polnud küll suurem asi) :D

Siia end kirjalikult välja elama ajas mind aga töö. Oleme Casellas juba peaaegu kaks kuud täisnädalaid saanud, samas kui esimese aasta hooajatöölised alles eelmisel nädalal esimese õige palga said.. Meil selles osas muidugi väga õigust hädaldada pole (välja arvatud, et tööl igav on). Vintage pole IKKA veel alanud – viinamarju lihtsalt ei tule sisse ja nii me seal tööl lihtsalt kuigutame... Eelmisel aastal samal ajal hakati juba hooaja lõpust rääkima. Nüüd lubatakse iga nädal, et JÄRGMINE nädal päriselt hakkab.. Ma sain alles eile esimest korda oma õiget tööd teha, mille peale mind sel aastal lubati. Seni tegutsesin teistes osakondades, kus oli midagi parasjagu teha. Ja täna...

...Istun kodus. Teisipäeval! Vastik on mõelda, kuidas see aasta casual’idega käitutakse. Lubatakse täistunde, millega inimesed on arvestanud. Päev kodus tähendab 300 dollarist ilmajäämist. Eriti nõme on see, et mulle kui teise aasta lojaalsele casual’ile lubati hooaja alguses kullamäed ja piimajõed kokku: iga kuu kast veini, suurem palk, saab rohkem tööpäevi ja rohkem ÜLETUNDE... Hellooo, tahaks täisnädalat saada, mis siis veel ületundidest rääkida!? Võin kõlada väga tähtsalt, kuid arvan, et teise aasta inimestel on juba rohkem oskusi, et neid saaks rakendada teistesse osakondadesse kui enda omas parasjagu tööd pole (nagu siiani tehti)... 

Kõiges on süüdi s*tt viinamarjaaasta ja s*tt uus boss. Casella kokkuhoiupoliitika seisneb selles, et iga saja dollari peale, mida see boss säästab, saab ta kindla protsendi boonust. Kas vaestelt seljakotiränduritelt see paar sotti ära võtta on sobilik kokkuhoiumeetod?! Ega ainult need inimesed ei vihasta, kes koju saadetakse... Loomulikult ajab see ka teistel casual’idel härja punaseks ja tekitab töötajatel negatiivset arvamust ettevõttest ning selle juhatusest...

See, mis Casellas parasjagu toimub, on meid ja püsitöötajaid häirinud juba mitu nädalat.. Aga eile kui ma teada sain, et mind täna koju jäetakse, vihastasin end seaks ja läksin suure hurraaga koos oma supervisor’ga selle suure bossiga rääkima. Vedas, et boss juba ära läinud oli, sest ma oleks tõenäoliselt väga vihaselt talle peale lennanud :D Ajasime teiste bossidega veerand tundi lolli jama, sest minu tööhoog oli küll kadunud. Pärast läksin presside osakonda tagasi ning pesin seal tigedalt kaks tundi põrandaid. Pool tundi enne lõunapausi ütlesin supervisorile, et mulle aitab ja lähen üles tünnide peale ennast päikseloojanguga rahustama. Ta oli selle mõttega nõus ja soovitas mul Madde kaasa võtta (presside tüdruk, kes ka tänaseks koju saadeti) :D

Kui varem mõtlesime, et oleme Casellas nii kaua kui võimalik, siis nüüd tahaks lihtsalt esimesel võimalusel sealt minema tõmmata... Kohe kui saame puuvilla hooaja alguskuupäeva teada, ostame lennupiletid Jaapanisse, et teha mõnus lõõgastus hea söögi, Jaapani vannide ja õitsvate kirsipuudega :)

Sorri, et nii kibestunud postitus tuli, aga vähemalt sain end välja elada ja teile teada anda, et pole see Casella midagi maailma parim töö Austraalias... Vähemalt on tulevik helge ja täis ilusaid reise ja puuvillatutte :)

Kibestunud (aga siiski positiivne) Kuldmuna

Nädalavahetus lõunas: Great Ocean Road & Melbourne

Kuna saime toreda neljapäevase nädalavahetuse, otsustasime korraldada väikse väljasõidu oma Austraalia lemmiklinna Melbourne ning Great Ocean Road'ile.
Mul on kooliga vaikselt juba tähtajad kukil ja seetõttu surusime reisi kahte päeva.

Tegime laupäeval vist rekordi Great Ocean Road'i läbimises. Pärast kuuetunnist sõitu jõudsime kella kolme paiku ookeani äärde, kus mööda kuulsat rannikut edasi sõitsime ja imelisi vaateid nautisime. Vahepeal külastasime vaateplatvorme ja randu ning fish and chips'i restorani.

Thunder cave - kohises nagu müristaks

Seal vees nägimegi raid, pildile ta kahjuks hästi ei jäänud

Veider oli see, et tore ookeani-äärne roadtrip oli täielik loomade vaatlemise reis!
Oma mõnetunnise teekonna jooksul nägime:
emu,
raid (sadamas, kus parasjagu restoranis sõime),
Austraalia siilikest,
musta laamat,
koaalat kõrgel puuladvas lehti mugistamas,
palju musti hiiri,
üle tee kepslevat känguru,
pingviini
 ning isegi päikeseprillidega palavusest hingeldavat koera.
Peaks ära mainima ka hiigelsipelga, kes mind väga valusalt tallast hammustas, kui ma pea kuklas koaalat otsisin. Kuramuse elukas :D
Eelnimetatud loomadele lisaks nägime ka politseinikku, kes meile 15 km/h kiiruse ületamise eest 114$ trahvi tegi... hmm.

Siilipoiss

The Grotto

Pingude ootel

Pühapäeva veetsime Melbsis. Hommikuks oli mul broneeritud üks huvitav trenn. Enne seda lõime aega parajaks Lõuna-Melbourne turul, kus saime uudistada kalleid hindu. Nt smuuti oli 12 dollarit ja kaks avokaadot 10$!!
Pärast trenni sõitsime kesklinnast ära Brightoni randa, kus on täiega ägedad värvilised suplusmajakesed.

Känksiga poksimas

Supermaaaaan

Värvilised majad, CBD-vaade ja lohesurfar

St Kildas soovisime taas külastada oma lemmikut sushi restorani, millest olen varem kirjutanud ka siin.
Pühapäeva puhul oli aga päris raske parkimiskohta leida ning kui selle lõpuks saime, avastasime, et tunnihind oli üle 5 dollari... On ikka röövimine :D Seisime nõutu näoga makseautomaadi kõrval, kui üks mees tuli meie juurde ja pakkus oma päevapiletit poole hinnaga. Kui me vastasime, et meil kahjuks sularaha pole, andis ta selle meile tasuta! Tänkstänkstänks
Restorani poole jalutades unistasime, et saaksime ägeda aknaaluse koha (seina asemel oli suur lahtine aken), kus on lahe mööduvaid hipstereid vahtida :D Sushirestorani jõudes avastasime, et kõik lauad olid täis ja lootsime, et üldse mingi istumiskoha saaks... Nagu taeva kingitus tõusid ühed naised meie lemmikistekohast püsti ja teenindaja tegi meie jaoks laua puhtaks. Jesss, saame ikka hipstereid uudistada!

Jummel, kui hea sushi neil seal ikka on! Sõime ja mõmisesime. See on vist üldse meie lemmikrestoran - lahe atmosfäär, tähelepanelik ja kiire teenindus ning loomulikult parim söök!

Austraalia parim sushirestoran :)

Pärast sushit hüppasime läbi jäätisekohvikust, kust haarasin kaasa pistaatsia ja kirsijäätise pallid ning jalutasime randa.

Auto juurde tagasi jõudes märkasime üht perekonda samamoodi nõutu näoga makseautomaadi juures seismas. Ossu otsustas kinkida meile tehtud heateo edasi ja andis parkimise päevapileti sellele perele, kes selle peale väga rõõmsad ning tänulikud olid :)

Nii tore nädalavahetus oli!
Great Ocean Road oli endiselt väga kaunite vaadetega (polnud need kuhugi kadunud aastaga :D), saime mõnusat mereõhku ning ägedas Melbsis ringi kooserdada :)

Järgmised kaks päeva pühendasin õpingutele - viimane pingutus teoorias ja siis tuleb leida praktika. Wish me luck!

Uus kodu ja vana töökoht

Nagu eelmises postituses lubatud sai, tuleb sel korral juttu meie uuest kodust ja tagasitulekust Casella veinikasse.

Kuna oleme juba kogenud veinitegijad (teine aasta Casellas), anti meile suurepärane võimalus alustada tööd teistest hoojatöölistest veidi varem. Sel aastal on vihmaste ilmade tõttu viinamarjade korjamine lükkunud paari nädala võrra hilisemaks, mis tähendab, et vintage (saagikoristuse aeg) saab hoo sisse alles veebruari keskel. Kuna punased ja valged viinamarjad valmivad nüüd umbes samal ajal, tuleb päris kiire ning  siblimist täis hooaeg. Mõned casual'id (hooajatöölised) alustavadki alles veebruari keskel. Mis tähendab neile päriiiiis pikka passimist koolituste ja töö vahel.

Meil sai just kaks nädalat töötamist. Kuna veel kiireks pole läinud, oleme selle kahe nädala jooksul päriselt "töötanud" umbes kaks päeva. Ülejäänud aja teeme veini transfeere - transpordime veini/mahla ühest tünnist teise ja "hoiame sellel silma peal, et üle ääre ei ajaks". Siinkohal olgu öeldud, et veinitünnid on suured ja mõni transfeer võtab lausa hommikust õhtuni aega.
Eelmise reede hommikul sai vahelduseks korralikult rügada ja sadu paarikümnekiloseid tammekotte tünnist välja visata. Kuna need kotid olid korralikult veini sees liguneda  saanud, on nad täiega määrivad, aga õnneks anti meile vahvad suured Teletupsu-kombekad selga.
Praegu teemegi erinevaid töid, mida parasjagu vaja teha on. Nt transfeerid, näidiste võtmised, veini soojendused/jahutused, filtreerimine, ainete lisamine, nõmedad tammekotid jms. Töötame 9:30-18 vahetuses ehk siis päeva kõige kuumemal ajal oleme meie õues tööl. Hiljem kui 24/7 töö algab, pannakse meid eelmisest aastast tuttavasse 14:30-22:30 vahetusse. Ossu saab jälle chiller-iks, aga ma hakkan pumpasid kontrollima (ja treppidest üles-alla lippama).

Kodu on meil täitsa maffiosnikute piirkonnas. Uhked majad, peened skulptuurid ja purskkaevud on naabritel hinnas. Muide üheks naabriks on meie suur boss Casella isiklikult.
Ka me elame nagu lossis - meil on suur aed erinevate kujukestega ja suure vanniga ning toad on sisustatud antiikmööbliga. Mingil veidral põhjusel on meie toas ka mannekeen :D Vahest kostub erinevaid kriginaid ja tuled teevad diskot, aga muidu on päris rahulik elamine meil seal džunglis.

Siuke kotkas valvab meie maja :D

Nüüd saime omale mõnusa pika nädalavahetuse - esmaspäev ja teisipäev tehti vabaks, et uusi töötajaid välja õpetada. Selle puhul võtsime ette pisikese väljasõidu Melbourne ja Great Ocean Road'ile, millest räägin teile järgmises postituses :)