Koduotsingud Griffithis

Jõudsime Griffithisse täpselt nädal tagasi - eelmisel pühapäeval, et alustada enne Casellat elamise otsingutega.

Mis maja see küll olla võiks? ;)

Esmaspäeva hommikul läksime väga entusiastlikult ühte kinnisvarabüroosse, kus tundus kõige rohkem üüripindu saadaval olevat. Valisime lemmikud välja ja administraator pani kirja, millistest elamistest huvitatud oleme ja ühtlasi lubati meiega ühendust võtta, kui mõnda korterit vaatama minna saab. Sama kordus järgmises kahes kinisvarabüroos.

Ülejäänud päev möödus oodates ja niisama aega parajaks tehes.

Teisipäeval avanes meil võimalus ühte korterit Yendas vaatama minna. Yenda on täpselt see kant, kus asub Casella veinitehas ehk siis Griffithist mingi 15 km ja tundus täiesti väljasurnud minilinnake, väga igav. Korter oli möbleeritud - etteruttavalt võin öelda, et ainuke nendest, mida vaatamas käisime. Enamikel juhtudel ongi üüripinnad siin möbleerimata, väga harv juhus, kui mööbel on sees (ja tõstab ka oluliselt tagatisraha suurust). Yenda korteri hoovis vedelesid kuivanud palmilehed ja kant tundus veidi räämas - liiga räämas üürihinna kohta. Sisse astudes kodutunnet ka ei tekkinud...

Kolmapäevaks saime suisa mitu korterivaatamise aega. Kui esimese koha juures suur huviliste mass tekkis, läks meil kohe tuju ära, sest võimalus endale normaalne korter krabada oli põhimõtteliselt ümmargune null... Korterid ja väiksed majad, mida meile näidati olid väga päevinäinud (aga noh, ise me nad oma hinnapiiri järgi välja valisime...) ning kummalise kontingendiga asukohtades. 

Lootus ükskord oma autoelamisest välja kolida tundus täiesti kaduvat, kui maakler meile nn sooviankeedi kätte viskas. Sellel oli vaja täita andmed oma töö ja palga kohta, lisada oma aadressile tulnud arved, eelmise üürileandja soovitus või rendi maksmise tšekid jne. Ühesünaga nõuti kõiksugu asju, mida meil pole :D 

Olime nagu puuga pähe saanud ja läksime tagasi oma "koju" ehk siis kesklinna parki passima, kus asus muu hulgas ka sooja dušiga WC (jumal tänatud:). 

Kõik need kodutud päevad ööbisime Lake Wyanganis - järveäärses tasuta campingu ja pikniku kohas oma autos:

Selline vaade avanes meie "magamistoast"

Hiljem täitsa lootusetuna lehitsesime ka Gumtreed, kus varem oli pakkumisel olnud mõni üksik tuba (ja seegi novembri lõpu kuupäevaga): arvasime, et ega pole sealgi midagi. Aga seal oli täpselt ÜKS värske kuulutus aastast 2016! Ossu saatis sõnumi ja juba samal õhtul saimegi vatama minna.

Tegemist oli väikse armsa majaga, millel oli küll vaja värvivärskendust ja uut aeda, aga väljast tundus nunnu. Kui sisse astusime, siis teadsime: sellest saab meie kodu!

Seest oli ka puhas ja viis korda korralikum, kui kõik need eelmised elamised kokku, mida olime varem vaatamas käinud. Üürihind on küll veidi suurem, aga mitte kirves.

Meile näitas korterit omaniku sõbranna, kes oli samuti väga sõbralik. Tuli välja, et me olimegi ainsad huvilised. 

Oleksime tahtnud kohe sisse kolida, aga sõbranna pidi enne rääkima omanikuga ja saama jah-sõna. 

Järgmisel õhtul kolisime kodinatega oma majja! Nii äge, mul polegi kunagi veel oma maja olnud. Saime täita ka mu teise unistuse: võrkkiigega veranda!

Maja oli alguses täitsa mööblist tühi. Ainukesed asjad olid köögimööbel, suured kapid magamistubades ning kardinad.

Meil on kamin ka!

 Tuli hakata otsima mööblit. Kasutatud mööbli poode Griffithis kahjuks ei ole, nõnda hakkasime tuuslama sisustuspoodides. Mõned asjad olid isegi päris odavad, ent näiteks külmkapp ja diivan olid päris võika hinnaga.
Astusime läbi ka kodumasinate parandusest, lootusega leida sealt vana kolakas külmkapp, ent saime sõbralikult müüjalt hoopis infot facebooki lehe kohta kus Griffithi ja ümbruskonna rahvas igasugust kraami müüb.

Tuli välja, et neid lehti on suisa mitu ja tõesti müüakse kõike, alates soolatopsidest ja barbidest kuni autode-majadeni välja.
Esimesed asjad, mille facebooki kaudu saime olid kaks pehmet tooli, mis praeguseks meie kööginurgas koha leidnud on.
Järgmisena jäi meile silma mõnus diivani-tugitoolide komplekt. Aadressiks oli mingisugune tänav Griffithist mõned kilomeetrid eemal. Pärast mõningast keerutamist antud piirkonnas leidsime üles õige tänava ja lugesime ühe maja pealt välja 1. Järgnes 2,3,4 jne. Kontrollisime diivanite aadressi üle: maja nr 1692. Olgu... :D
Kohale me õnneks ükskord jõudsime, nägime-katsetasime diivaneid ja arvestades hinna-kvaliteedi suhet need ka ära otsustasime osta. Nüüd oli mure, kuidas saada need oma maja juurde ja uksest sissegi?
Tulime tagasi koju ja natuke uudistasime ukseauke: ah, mahub küll!
Nii... tuli rentida treiler ja osta konks..
Päris äge oli järelkäruga sõita. Võtsime koorma peale (mis upitas küll veits üle ääre, aga sidusime kinni) ja logistasime sellega koduni.

Ossu uhkelt väga peent tööd tegemas - järelkäruga hoovi tagurdamas

Ähkides ja puhkides saime mööbli sisse veetud ning selline elutuba meil nüüd ongi:

(kahjuks veidi udune pilt)

 Seejärel hakkasin suurest elevusest uue tolmuimejaga ringi tuustima ja diivanivolte puhastama:

Naine teeb tööd ja mis mees teeb???? ^^

 Järgmine tähtis ost oli külmkapp, mis asus küll päris kaugel, aga oli ainuke normaalse hinnaga korralik külmik, mille nimel tasus pingutada :D  Mõnus suur jurakas teine!

Täna käisime igapühapäevasel turul, kust saime palju head kraami:

Nüüdseks on meil maja täitsa ära korrastatud. Aias veidi nokitsemist oleks, aga kõik eluks vajalik on olemas. Nii mõnus, et kraanist tuleb soe vesi ja toad on jahedad! Kui hea on elada lõpuks nelja seina vahel :D

Lõpetuseks väike seeria Ossust, kes igal pool paknevaid lösutamisvõimalusi ära kasutab:

Ja nüüd on mägede kord...

Meie teekond Griffithi poole kulges üle jõgede ja mägede, täpsemalt Sinimägede - The Blue Mountains. Tegemist on Sydney'st umbes 100 km kaugusel asuva rahvuspargiga, mille mäed on huvitavat sinist värvi. Sinaka tooni annavad neile eukalüptipuud (tere, koaalad!). 

Võtsime Sinimägedega tutvumiseks kohe paar päeva nagu tark raamat Lonely Planet (muide Ossu targa näoga ütleb koguaeg National Geographic selle kohta) soovitas. 

Turismiinfopunktist saime omale hea kava: 8 parimat ja mitte nii tuntud enesepildistamise (aka selfie) kohta. Asusime neid jälitama ning tuleb tunnistada, et tegemist oli väga heade soovitustega.

Empress Falls'i juurde viis väga põnev ja plätudes läbimiseks ebamugav rada. Tegemist oli vist kõige kenama kosega Blue Mountains'i piirkonnas. 

Sellest kosest sai ka köiega ise alla laskuda. Seda me seekord ei proovinud, küll aga uudistasime hulljulgeid, kes kosest alla libisesid:

Näete, üks seal taustal kakerdabki^^

Ossu väga kunstiline võte Empress Falls'ist:

Oi kui sinised ja võimsad mäejurakad!

Alljärgneval pildil on pruudiloori (Bridal Veil) kosk. Sinimägedes pidavat see olema kõige kõrgemalt kukkuv juga :)

Ossu tahtis olla moodne ja teha ühe "selhvi" (loe: mina tegin klõpsu ja Ossu asetas käe nii, nagu hoiaks kaamerat) :

Loomulikult käisime ära ka Sinimägede kõige kuulsama vaatamisväärsuse Kolm Õde (Three Sisters) juures. Tegemist on kolme eraldunud kivikamakaga kaljunukil.
Nagu tark voldik soovitas, valisime sellise vaateplatvormi, kus oleks vähem rahvast. Haarasime kaasa ka oma uuest lemmikkohast Dominost ostetud pizzad ja pannkoogid ning võtsime positsioonid sisse. Vaateplatvormil oli ainult kaks India neidu, kes suure hoolega end (ja võib olla ka Kolme Õde) pildistasid.
Pizzad söödud, tegime mõned võtted ja asusimegi ööbimiskohta otsima.

Näete Kolme Õde?

Järgmine päev oli eriti sisutihe. Hommik algas väikse tüliga, mistõttu me sama matkaraja eraldi läbi kõmpisime. Fotokas jäi Ossule, millega tegi ta taaskord kauneid pilte koskedest.
Stiilinäide:

Ja siis oli koobaste kord:

Sai urulooma mängida :D

VÕIMAAS! Leiate pildilt Ossu?

Teekond viis läbi ka kuulsatest Jenolani koobastest (Jenolan caves), kus oli küll tohutult turiste, aga tõesti oli ka midagi vaadata. Saime ise täiesti koobaste sisse minna.

Võta nüüd kinni, olid need salaktiidid või salakmiidid? :D

Hea võimalus oli täita oma pudel päris koopast pärit veega, mis nagu hiljem selgus, maitses nagu liiv.
Kui endal tühja pudelit varnast võtta polnud, oli suurepärane võimalus see 15,9 dollari (ehk veidi üle kümne euro) eest endale soetada:

Meil oli õnneks oma pudel kaasas!

Viimasesse vaatamisväärsusesse kolistasime ligi 60 km edasi-tagasi mööda kruusateed.
Eesmärgiks ilus vaade sinisele orule, ise rippuva kivi otsas istudes.

Hoiatus! Kõrge kalju ilma piirdeta!

Ja mida me tegime?
Õige vastus, ronisime äärele jalgu kõlgutama.
Ossu näitab ette:


Ja mõlemad Kuldmunad:

Nüüdseks oleme jõudnud Griffithisse, kus tegeleme uue kodu otsingutega. Tutvustuspäev Casellas hakkab alles 18. jaanuaril, niiet õnneks on veel aega. Olles 2,5 kuud elanud autos ja karavanis, ihkab hing juba nelja seina vahele :)

Ehk tuleb järgmine postitus juba uuest kodust? ;)

Sydney rannad ja aastavahetus

Kõigepealt: head uut, kakstuhatkuut! (kuni kolmekuningapäevani võib vist veel soovida;)

Nagu olime juba enne Austraaliasse tulekut unistanud, võtsime uue aasta vastu suurlinnas Sydney's, kuhu saabub uus aasta 9h varem kui Eestisse. Sydney's pidavat olema ka üks uhkemaid ilutulestike maailmas.

Ettevalmistuseks jõudsime Sydney'sse juba 29. detsembri õhtul. Lähenesime küll lõuna poolt mööda Grand Pacific Drive'i, kuid otsustasime teha kõigepealt ringi ümber linna ja minna põhja-Sydney kõige kuulsamat randa Palm beach'i uudistama. Selle mittemidagiütleva nime (ei olnud seal mingit eksootilist randa vee poole rippuvate palmide ja võrkkiikedega) all peidab end Summer Bay ehk kõige kuulsama Austraalia seebi "Kodus ja Võõrsil" rand. 

Filmivõtteid me küll ei näinud, aga teel sinna sõitis meile vastu suurte kirjadega "Home and Away" buss, millest järeldasime, et äkki oli võttegrupp :)

Kuulus kuut^^

Siin need Sallyd ja Alfid on jalutanud^^

 Aasta eelviimase päeva põhieesmärk oli end vana aasta mustusest puhtaks küürida ja järsku avastasime end Olümpia pargi (jah, siin toimus 2000. aasta Sydney suveolümpia!) veekeskuses. Rahvas oli kirju ja teda oli hirmus palju. Saime konna ujuda basseinis, kus 15 aastat tagasi olümpiavõitjad kroolisid. Külastasime sauna (küll ilma leiliviskamiseta, aga kohalikel tundus seal niigi palav :D) ja aurusauna, vahepeal õnnestus ennast veerand tunniks isegi mullivanni litsuda. Lahkusime veidi pärast seda, kui ujumisbassein kinni pandi ja mõne aja möödudes üks töötaja sealt kahvaga väiksed kakajunnid välja tõmbas.. Vähemalt pärast duši all saime end puhtaks :D

Kui juba Sydney's olla, võtsime samal päeval ette külastuse ka Sydney kõige kuulsamale (ja kesklinnale kõige lähemalasuvale) rannale Bondi beach:

Nägite, et taas oli palju rahvast!? Jep, aastavahetuseks tuleb Sydney viiele miljonile juurde ligi üks miljon = terve Eesti jagu inimesi!

Et saada head positsiooni ilutulestiku vaatamiseks, kobisime Sydney kesklinna juba eelmisel õhtul. Auto õnnestus meil nahhaalselt parkida vaiksele kõrvaltänavale kortermajade ette. Öö autos möödus oodatust rahulikumalt ning järgmisel hommikul jätsimegi auto sinna samasse meid ootama.
Pärast ligi 3 km rännakut ooperimaja suunas, ootas meid hommikul kell 7:45 pikk järjekord: oli vaja kõigil kotid läbi tuhnida, veendumaks et poleks kaasas oma alkoholi või muud ohtlikku.
Kolmveerand tundi hiljem olime juba Ooperimaja alal sees ja kiirelt krabasime endale teise rea koha, vaatega Ooperimajale ning Harbour bridge'le. Just, teises reas, sest esimene aiaäärne rida oli juba rahvast täis.

Õnneks olime hästi varustanud end lebomati, vihmavarju, toidu ning päevituskreemiga ja 15-tunnine passimine võis alata! Meelelahutuseks olid mul kaasas ajakirjad, värviraamat ja pliiatsid. Samuti haarasime kaasa läpaka, et saaks vahepeal blogi ka teha (eelmine postitus just seal valmiski;).

Ilm oli päev otsa päiksepaisteline ja soe, kuskil ühe-kahe paiku kiskus eriti kuumaks. Õhtu see-eest oli küllaltki mõnus.

Meie "pesa" ooprimaja juurde pargitud 

Positsioon oli meil tõesti hea. Olime valmis keskööl end esimesse ritta tõmbama, kuna siis tuleb ruumi juurde, kui inimesed oma lebotamise asemed kokku pakivad ja ilutulestikku ootavad.

Pärastlõunal oli ala suletud. Rahvast oli nagu murdu, isegi liiklemiseks mõeldud "augud" olid inimesi täis. WC-sse ja kohvikkusse pääses maaslösutavate kerede vahelt läbi pugedes.

Enne kella üheksat õhtul hakkasid inimesed aiaäärele lähenema ja nagu vupsti libisesid meie hommikul valmisvaadatud aiaäärsele kohale kaks väikest asiaadist neiut. Lootsime, et ehk pildistavad niisama silda ning lähevad kohe eest. Aga ruisk, ei läinud!

Kell üheksa algas niinimetatud perede ilutulestik, mis mõeldud väikestele lastele, kes keskööl juba voodis nohisevad ega muidu suurt kärtsmürtsu ei näegi. See olevat kuuldu järgi peaaegu sama võimas kui kella kaheteistkümnene, aga mu arvates jäi ikka kõvasti alla... Ei viitsinud eriti piltigi teha.

Lootsime, et väiksed asiaadid lipsavad pärast seda tulevärki minema, aga kus sa sellega... Isegi vetsus ei käinud :D 

Kuna esimese rea naabritel oli veel elamine aiaäärde laiali laotatud, siis oli meil lootus, et selle kokku korjates suudame end siiski aia äärde pressida.

Kell üksteist maas istudes hakkasin ma juba jalaga teiste asju vaikselt koomale nügima ja enne kui keegi aru sai, olin juba püsti ning litsusin väiksed asiaadid kokku :D Tund aega varem koht olemas!

Oiii, kui pikk tund see oli - pole kunagi aastavahetust nii pingsalt ootanud! Sekundeid hakati sillapostidelt lugema juba poolteist minutit enne suurt pauku, mis muutus ootusärevuse eriti suureks.

Viimased kümme sekundit luges rahvamass kõva häälega kaasa. 

Ja siis ta tuli! 2016! Kõva kärtsu ja mürtsu ja saluutidega!

Iga kord kui raketid sillal midagi tegid, hakkasid inimesed õnnest kiljuma ja hüüdsid kooris: "vaaaaauuuu, oumaigaaaad" jms :D

 Šõu lõpus sillalt sadav kullavihm ja suured saluudilärakad ümber silla, ooperimaja ja meie peade kohal oli korralik VAAAUUUU tõesti:

Kokkuvõttes arvan, et see ilutulestik oli oma 350 000 eurot ja 15h passimist väärt, sest ei ole ma oma elus nii vinget saluuti varem näinud :)

Järgmises postituses saate teada, kuidas algas meie uus aasta Sinimägedes ;)

Retk Melbourne'st Sydney'sse

Tere taas! Jõulud on möödas ja uue aasta ärevus hakkab tulema. Kirjutan praegu seda postitust suure rahvamassi keskelt Sydney ooperimaja juurest, et viia teid kurssi sellega, mida kõike oleme korda saatnud pärast jõule.

Nagu mujal maailmas (eelkõige ingliskeelsetes riikides) kohane, tähistatakse jõule 25. detsembril. Sel puhul läheb vist terve Austraalia randa.. Juuakse kõvasti õlut (mille külmakastides hoidmiseks ostetakse tanklad jääst tühjaks), ollakse päkapikumütside, põdrasarvede vms tobedaga rannas pere ja/või sõprade seltsis..

Mäletate ehk sellest rannast pilti mu varasemast Melbourne postitusest? Eelmine kord oli see täitsa tühi võrreldes jõulupäevaga:

Bikiinides päkapikk vees^^

Nagu ilmselt aru saite, oma jõulupäeva veetsime taas Melbourne kuurortit St Kildat külastades (põhiliselt maitsva sushi tõttu). Saime ka teada, et igal ööl vahetult pärast päikseloojangut kõlastavad ühte muuli juures olevat randa väiksed külalised Antarktikast - 30 cm pingviinipoisid.

Sättisime end ootama juba paar tunnikest varem.

Pimeduses avanes selline kaunis vaade Melbourne südalinnast:

Umbes poole kümne paiku oligi pingiviinide paraad kohal! 

Pärast mõningaid ebaõnnestunud katsetusi pingusid pildi peale saada, õnnestus mul neist saada kahjuks päris kole pilt (aga midagi siiski):

Näete, pinguuu!!?

 Ööpimeduses auto juurde vantsides avastasime vist maailma kõige lärmakama ja s'tasema jõulupeo... Õllesummerilgi pole vist nii hullu olukorda..

Lademetes prügi vahel lösutav päkapikk:

Loomulikult enne Melbournest lahkumist pugisime oma kõhud täis maailma parimat sushit ja seadsime rattad Austraalia pealinna Canberra poole veerema.

Canberra on väike ja suhteliselt mõttetu vaikne linn. Seal asuvad Austraalia tähtsad riigiasutused, rahvusgaleriid jms. Lisaks on seal täiesti arusaamatu liiklus, mõnel ristmikul jäime lausa nõutult seisma, mõtiskledes, kuidas parempööret sooritada..

Elusalt ja ilma kuhugi autoga põrkamata saime me õnneks liigeldud. Et oma Canberras käiku mõttekamaks muuta, käisime ära Australian War Memorialis ehk marusuures sõjamuuseumis. Varem ma kusjuures ei teadnudki, kui suur roll Austraalias maailmasõdades oli. Nt protsendiliselt hukkus Esimeses maailmasõjas austraallasi sama palju kui sakslasi! 

Võtsime pooleteisetunnise tasuta tuuri giidiga ja oli väga huvitav!

Teises maailmasõjas hukkunud austraallaste sein

Ossu poseerimas War Memoriali ees

 Juba samal õhtul keerasime rooli tagasi ookeani poole ja pärast väga põnevaid serpentiine mägedes ning vihmametsades jõudsime Pebbly beach'ile, kus kuuldavasti hüppavad kängurud rannas vabalt ringi.

Ranna poole marssides olime isegi närvis, et äkki kuramus polegi ühtegi ruud, aga kohale jõudes olime lausa üllatunud, kui palju neid seal ringi põrkas ja muru näsis.

Alljärgnevalt väike sügamise seeria:

Kui mõnus on kõhtu sügada...

...vahele jäin! Mis sa vahid?

... no vahi siis, raisk! Sügan end edasi, mõnna mõnna!

Seda reaalselt oleks võinud filmida, ta lihtsalt oli nii osav ^^

Kängurupoisid päikseloojangu taustal :)

Järgmise päeva projektiks oli meil külastada randa, mis Guinessi rekordiraamatu kohaselt on maailma valgeima liivaga rand - Hyams beach!

Eks vaadake ise:

Lõunasöögiks sõitsime hoopiski tagasi sisemaale taas läbi iiveldamaajavate mägiteede. 

Sihtpunkt: Maailma Kõige Paremate Pirukate poodi.

Kohale jõudes oli rahvast nagu murdu ja enamus pirukad otsas. Ossu sai veiseliha- ja õllemaitselise, ma pärast mõningast ootamist kreemise kanapiruka.

Päris hästi mekkis!

Pirukat nosimas

Meie rännak jätkus tagasi ookeani äärde, kus käisime vaatamas blowhole ehk kaljudes paiknevaid auke, kust suurema laine tulles vesi suurelt välja purskab.

Väike blowhole

Suur blowhole. Vaadake, kui väiksed on inimesed selle taustal!

Tee kulges edasi mööda idaranniku-äärseid külakesi ning linnu. 

Ühel hommikul sõime hommikust sellise vaatega basseini ääres. Bassein ise oli merevett täis - see oli lihtsalt kalju sisse ehitatud auk, kus inimesed rannas ujuda saaks, ilma, et soolane laine koguaeg üle pea tõmbab.

Ja nägime muuhulgas sellist silti ühe vaateplatvormi ääres. Kõik keelatud!

Päris Sydney külje all mööda Grand Pacific Drive'i sõites on üks lõik silla peal - Sea Cliff Bridge. 

Ossu ronis täitsa alla ja mööda kive, et sellist pilti saada:

On ju äge^^

 Tee peale jäi ka paragliding'u tegijate plats väga ilusa taustaga:

Tahtsime väga ka õiget Aussi fish'n'chipsi kuskil rannakülas süüa, ent lasime pidevalt õige võimaluse mööda. Mereande friikatega saime lõpuks mugida Sydney külje all.

Nämmi!

Toidupildiga selleks puhuks lõpetan, loodan, et teiegi laud on täna lookas!

Head vana-aasta lõppu!

Muide järgmises postituses elamused ühest maailma suurimast ilutulestikust ;)