Rahvuspargid ja Darwin

Teekond Ulurust põhja kulges mõnusalt, aga natuke palavalt. Mida ülespoole läksime, seda kuumemaks kiskus. Päeval olid temperatuurid kohati 40 kraadi, öösiti 30. Ühel hommikul autos ärgates avastasime, et oleks nagu sõda üle käinud – kõikjal oli veri ja sääseraiped. Just, kuumus ning  veekogude lähedus oli need vereimejad kohale meelitanud.. Edaspidi magasime kinniste akendega.

Meie esimene peatus seal kandis oli Mataranka linnakeses, mille lähedal paiknevad mitmed mõnusad kristallselge veega soojavee allikad. Linnake ise oli meie lemmikuid aborigeene paksult täis. Sisse sõites ei saanud arugi, aga bensiinijaamas autost välja tulles nägime iga puu all varjus mõnda musta peanuppu ja otsustasime ööbimispaigaks sõita 30 km tagasi linnast välja rest-stop’i.

Hommik algas ülimõnusalt kui end ühest soojavee vannist teise libistasime. Ühte loodusliku basseini saamine oli paras väljakutse, kuna palmiallee, mis basseinini viis, oli paksult nahkhiiri ja nende kollaste väljaheidete vihma täis. Ületasime need raskused ning vastutasuks saime supelda mõnusas krokodillivabas vees.

Nahkhiirtega palmiallee^^

Hiljem viis teekond meid Edith Fallsi, kus infotahvleid uurides selgus, et see on koduks põhimõtteliselt KÕIKIDELE maoliikidele (ehk siis hammustavad ja kägistavad olid mõlemad esindatud). Matkasime seal kena kose juurde ja iga hetk, kui miski sahin põõsast kostus, ehmatasin ma ennast herneks. Kosk (kuhu ma sisse ei hüpanudki) oli mõnna ujumiskoht Kuldmunale:

Järgmisel päeval leidsime end Litchfield National Park’ist. Sinna sisse sõites jäid tee äärde hiiglaslikud  termiitide meisterdatud tornid:

Termiidid töötamas

Seejärel algas spaa.

Leidus rahvarohkeid kui ka privaatseid sulistamiskohti. Oli mullivanne, liumägesid ja suplusbasseini. 100% looduslik ja tasuta spaa. 

Florence Falls

Vaatamata sellistele märkidele, oli mõnus sulistada:

Ossu stiilinäited:

Teisel Litchfieldi päeval tegime väikse džunglimatka, mis viis meid väga kaunisse kohta. Seal me ujuma ei läinud, aga ma võtsin kalade näkitsemise protseduuri ja Ossu nägi meetrist vahvat sisalikku. 

Mina kalaspaas

Väike sisalikupoiss

Õhtuks läksime tagasi ühte mõnusasse kohta Buley Rocks’i, kust pilved ja kerge müristamine rahva minema peletas ning terve veepark oli peaaegu, et ainult meile.

Pärast seda mõnusat rahvusparki külastasime Darwini lähedal paiknevat Berry Springs’i, kus olid lihtsalt niiiiiii sinised veed: 

Darwinisse jõudes tegime oma toimetused (varude täiendamised, pesupesemised, uute plätude ostmised jms) ära ja võtsime HOTELLI. Nii mõnus oli vahelduseks konditsioneeritud ruumis lamada ning mitu korda päevas dušši all käia :D

Päikseloojangu ajaks läksime kuulsale rannaturule – Mindil Beach Market, mis oli väga lõbus. Kuulasime didgeridoo (abode rahvuspill) kontserdit, vaatasime justkui pilves hõljuvaid abo mutte tantsu löömas, maitsesime krokodilli hot dog’i, kugistasime Aasia kiirtoitu päikseloojangu ajal rannas, uudistasime piitsa-show’d, ostsime Ossule suveniiriks krokodillihamba ning jalutasime turult hotelli värskete mangodega maiustades.

Hommikul ärkasime enne seitset nagu kellavärk, mis andis meile kuni check-out’ini aega lihtsalt uimerdada. Pärast tegime sadamas kiire jalutuskäigu ning nägime ka kohalikku miniranda. Vaesekesed, Darwini elanikud, ei saagi igal pool ujuda, kuna ookeanis varitseb jellyfishi, haide ja soolaveekrokodilli oht.

Siis ongi neile tehtud selline pisike nurgake, mis ikka 100% jellyfishi eest siiski ei kaitse...

Kui päike paistab täpselt lagipähe:

Peagi tabas meid ootamatu sushinälg, aga kuna Darwinis on sushi täitsa delikatess ja kallis, võtsime suuna Kakadu National Park’i poole ning saime oma sushiisu rahuldatud äärelinna kaubanduskeskuses :D

Kakadusse jõudes selgus, et praegu on käsil kuiv hooaeg, mistõttu kuumuse pärast on seal turiste vähem ja sissepääsupilet 25 daala inimese kohta oli tõstetud 40-le... Mis seal siis ikka, Litchfield oli äge, küll see Kakadu ka on, ta on ju kuulsam...

Ostsime piletid ära ja sõitsime ööbimiskohta. Tasuta ööbimiskohad asuvad kõik suht ühes kandis  sissesõidu lähedal ja neisse viivad halvas korras teed. Otsustasime siiski ühte sellisesse minna, kuna ei raatsinud lohtsalt rohkem maksta. Õnneks ei pidanud me pettuma. Parkisime u 100m kaugusele jõest ning jõge lähemalt uudistama minnes nägime esimese asjana  ühte kroksi mõnusalt mööda kruiisimas!

Vaata kroksi!

Hommikul ärgates avastasime, et väga meie auto lähedalt oli keegi härra Pühvel öösel mööda kooserdanud, kuna asitõendid olid endiselt värsked ja kakahaisused...

Kohe oma Kakadu rännaku alguses saime paraja kivikolakaga esiklaasi. Ehmatas täitsa ära, aga õnneks pole pragu siiani veel edasi hargnenud..

Esimeseks jalutuskäiguks valisime Ubirris asuva koopamaalingute tuuri ja 360-kraadise vaateplatvormi. Kakadu koopamaalingute kollektsioon on üks maailma kuulsamaid. Neid on seal tõesti päris palju säilinud ja need on kuni 20 000 aastat vanad.

Cahills crossing’ul tahtsime ka ette võtta väiksest matka, kuid kolmest matkarajast kaks olid pühvliohu tõttu suletud ja kõige lühem, mis avatud, oli paksude kuivanud lehtede hunnikutega (hello, pruunid mürgimaod!) kaetud, nagu poleks sealt keegi kunagi matkanud. Ei läinud meiegi. Uudistasime jõge hoopis vaateplatvormilt, kus pärast mõningast jõllitamist nägime vägaväga pikka krokodilli sukeldumas.

See pole mingi koopamaaling, vaid peopesa suurune elukas^^

Ubirri vaateplatvorm

 Pärastlõunal tahtsime sooritada jalutuskäiku ümber sealse kuulsaima billabong’i, ent see oli hooaja tõttu suletud.. Ronisime siis hoopis ühe kõrvalasuva mäe otsa..

Õhtul võtsime ette taas ühe koopamaalingutuuri ning mõned vaateplatvormid.

Päikseloojanguks ajasime ennast Yellow Water billabong’i, mis pidi olema hea koht krokodillivaatluseks. Pärast mõningat ootust hüüdis meile ranger paadikailt, et üks kroks tuleb. Jälgisime veits seda kroksi eemalt ja siis kobistasime koos ühe teise paariga paadikaile vaatama. Krokodilli asemel nägime ühte liikuvat vetikahunnikut ringi sulistamas. Ranger rääkiski, et kroksid keeravad omale vetikad ümber kere jahutamiseks. Krokodillipoiss (ranger ütles värvi järgi, et isane) käis meist suisa paari meetri kaugusel!

Päikseloojang billabongis. Kroks kahjuks kaamerasse hästi ei jäänud..

Kuna tasuta telkimiskohti teises pargiotsas (kus kõik matkarajad ja atraktsioonid asusid) polnud, maksime kahepeale 12 dollarit võpsikus autos magamise eest.. Sinna telkimisplatsile jõudes vaatasime, et ohhoo, keegi veel elab siin – mitmes kohas lõkked püsti. Hommikul oli seal kandis aga hirmus vinguhais ja selgus, et tegemist oli hoopis väikese metsatulekahjuga! Ossu siis kustutas neid „naabrimeeste“ lõkkeid meie külmkapijääsulaveega :D

Kakadu pargis oli Ossul ka üks unistus: minna Gunlomi Austraalia kõige fotogeenilisemasse infinity pool’i (ehk ilma servata basseini). Kaardilt vaatasime, et tegemist on kruusateega, mis on sobilik ka 2WD autole. Kohale jõudes nägime aga sildilt, et sinna tasuks minna 4WD autoga. Meie Supsik on küll 4WD, aga madaldatud variant. Otsustasime katsetada, aga pärast paari kilomeetrit ja valulike põntsatusi Supsikule vihastasime end seaks ning keerasime otsa ringi. To hell, see kakaduu!

Kokkuvõtlikult võib öelda, et tasuta Litchfield andis meile palju rohkem elamusi kui see ülespuhvitud Kakadu. Isegi teed, WC-d ja sildid olid Litchfieldis paremas olukorras kui Kakadus, mis tekitab küsimusi, kuhu see Kakadu piletiraha läheb...

Nii et meie soovitus oleks: kui satute Darwinisse ja olete kahe tule – Litchfieldi ja Kakadu – vahel, et kuhu päevasele reisile minna, siis kindlasti Litchfield-DO ja Kaka-DON’T :)

Tagasiteel hüppasime läbi oma lemmikust Mataranka soojaveebasseinist:

Selle teekonna jooksul jällitas meid üks huvitav kokkusattumus. Nimelt Litchfieldi pargis põrkasime me pidevalt samades kohtades kokku kahe prantsuse paariga. Teisel päeval oli see juba naljakas, et mis mõttes nad igal pool on :D Isega lõunat sõime samades kohtades! Litchfieldist väljas Darwinile kõige lähemas rest stop’is ööbides leidsime eest tuttavad bussid – „You again!“ kostus nii eestlaste kui ka prantslaste suust justkui ühel häälel. Ja nii uskumatu kui see ka poleks, avastasime  eile õhtul Mataranka juures, et jälle see punane ja valge buss koos seal telgivad! Järgmiseks sihtpunktiks on neil ka Cairns, seega näeme ilmselt seal, kui mitte varem :D

Opsti, päris pikk postitus sai. See kord siis tsauki, kohtume taas idakaldal!

Lõpetuseks üks tore pilt toiduvalmistamisest maantee ääres:

Niisama siin avokaadopastat valmistamas

Suured rahnud kõrbes

Meie tore reis sai alguse juba samal õhtul, kui Supsik autoremondist õnnelikuna välja veeres. Varustasime end toidu, vee ja puhta pesuga ning kõrbematk marsruudil Adelaide-Uluru võis alata.

Beduiin läbimas kaameliga kõrbet

Teele jäi tuhandeid kilomeetreid tühermaad ja kõigest paar väikest linnakest. Seal hulgas ka Coober Pedy: Austraalia opaalipealinn, kus inimeste kodud ja isegi kirikud on maa all. Linna ümber on tohutud kruusahunnikud, kust juba kaugelt vaadates sädelevad opaalikivid.

Olime valmistunud, et mida sügavamale kõrbe lähme, seda kallimad on bensiini- ja toiduhinnad. Bensiinihinnad tõusid küll hirmsatesse kõrgustesse, aga näiteks Coober Pedy IGA supermarket üllatas meid ülisoodsate puuviljadega. Seal avastastasime enda jaoks põneva leiutise – laulva jäämasina, mis „Ice ice baby“-saatel värsked jääkuubikud kotti ludistas :)

Ööbimiskoha leidmine kõrbes osutus keerulisemaks, kui mööda rannikut sõites, kuna rest-stop’id paiknevad üksteisest päris kaugel ning otsisime pidevalt endale kohta, kus oleks juba mõni teine rändur ees, sest kahekesi kõrbes ilma telefonilevita kükitada oli liiga hirmus. Ühel ööl bensiinijaamas ööbides kostusid hirmsad piinarikkad karjed ja aknast välja piiludes nägime endast mõne parkimiskoha kaugusel taidlevaid aborigeene.

Ei taha küll rassistlik olla, aga mõned aborigeenid lihtsalt tunduvad vähem arenenumad kui teised: haisevad, käivad ringi kaltsudes ja ilma jalatsiteta, jõllitavad ning isegi situvad keset bensiinijaama...Ega häda anna häbeneda...  Aga no eks selliseid inimesi ole igas rahvuses :D

Milline siis see outback on? Arvasime varem, et kõrb on kuiv, tühi ja täiesti ilma puudeta mõttetu koht, aga tegelikult kasvavad siin puud ning muru on kohati isegi rohelisem kui Boggabris (meie eelmises elukohas NSW’s). Loodus läks isegi huvitavamaks Northern Territory piiri ületades – muld muutus järjest punasemaks, tekkisid vahvad liivakivist sipelgate tehtud tornid, huvitavad kivid ja surnud kängurute asemel vedelesid tee äärtes oma otsa leidnud suured lehmad.. Kiirusepiiranguteta teedel vurasid järest pikemad road train’id (suured rekkad) ning järgmise kurvini võis vabalt olla 50 km.

Liivakivitornid

Punane muld

Sirged tühjad kõrbeteed lausa kutsuvad poosetama ^^

Uluru ja Kata Tjuta rahvusparki jõudsime pärastlõunasel ajal ja otsustasime esimese asjana uudistada kaugemal paiknevat Kata Tjutat. Kata Tjuta tähendab aborigeenide keeles „mitu pead“ ning tõesti oli neid „päid“ päris palju – üksteise kõrval paiknes ligi 32 kivirahnu, üks suurem kui teine. Neist kõrgeim oli kilomeeter merepinnast. Esimesel õhtul võtsime ette minimatka – 2,6 km mööda konarlikku rada rahnude vahelt.

Õhtuks sättisime ennast populaarsesse päikseloojangu kohta, ent üsna pea avastasime, et seal polegi väga mõnus – puud olid täitsa ees ja kõikjal oli turistihais (mis koosnes sääsetõrjevahendist, päiksekreemist, higist ning mitmekeelsest mölast). Otsustasime leida parema koha:

Kata Tjuta päikseloojangus

Hommikul sättisime end Kata Tjuta teisele küljele päiksetõusu vaatama. Ja oh üllatust, Uluru ka paistis sellele platvormile välja. Enamus turiste klõpsiski pilte hoopis Ulurust.

Rahvamassid päiksetõusu jäädvustamas^^

Päiksetõus Kata Tjutal

Hommikujaheduses otsustasime ära teha üle seitsme kilomeetrise Valley of the Winds matka, mis kella 11-st palavuse tõttu suletakse. Matk pani füüsiliselt korralikult proovile – vahepeal pidi nagu mägikits kallaku peal turnima ning 45-kraadisest künkast üles roomama. Vastutasuks sai peksleva südame ja väga-väga kaunid vaated.

Kuldmuna pikaks matkaks valmis^^

Imelised värvid!

Lõunapalavuses läksime Uluru juurde, kus külastasime kultuurikeskust ning tegime kärbestega võideldes tuunikalapastat. Kui juba kannatas päikse kätte minna, tegime väikse jalutuskäigu Uluru ääres oleva veesilma juurde, millele Ossul olid väga suured lootused - tahtis sinna suplema minna. Tegelikult ei tohtinud seal kuhugi mõnusalt kutsuvasse vette oma kere kasta, kuna tegemist oli aborigeenide püha veega, mida nad omal ajal kasutasid joogiks.

Koopamaalingud Ulurus

Uluru on tõesti suur!

Sooritasime ka 11-kilomeetrise ringi ümber Uluru, mis oli iseenesest tore ring – andis arusaama, kui suur see kivimürakas tegelikult on, aga pigem igavam ja väljakutsevaesem kui Kata Tjuta matk. Kõige keerulisem sellel rajal oligi igavuse ning päiksekuumusega võitlemine. 

Noh, põrsas, tuled ka varju? Sa vist ei mahu...

Raja lõpus nägi Ossu „sittuvat kõrbekoera“, mis tegi kohe väsinud olemise toredaks. Lähimal vaatlusel selgus, et oligi kõrbekoer- omanikku ega kaelarihma ei paistnud ja väike kõrbehunt oli suurest muru närimisest hallikas-roheline.

(Sittuvast kõrbekoerast fotojäädvustust kahjuks pole)

Mõned kenad hetked Ulurust:

Päikseloojanguga otsustasime jälle erilised olla ja sättisime end maantee äärde Supsiku katusele:

Ööbimiskohta jõudes leidsime sealt ühe backpacker’ite paari veel, kes järmisel hommikul Ulurusse plaanisid sõita ja müüsime neile oma 50 dollarit maksnud kolmepäevased piletid 21 dollariga edasi. Win-win.

Järgmisel päeval põrutasime edasi Austraalia kõige sisemisse suurde linna Alice Springs’i, kus tagasiteenitud raha eest omale McDonalds’is suure lõunasöögi lubasime ja internetivõlusid  nautisime.

Meie teekond jätkub edasi põhjasuunas Darwin’isse ning krokodillidega loodusparkidesse.

Olge mõnusad!