Nädalavahetustel samuti midagi erilist peale My Kitchen Rules maratonide ja kokkamise ei toimu. Griffith pole mingi põnev linn – loodus on igavamapoolne ning linnas peale kino ja Itaalia restoranide miskit väga ei olegi. Ühel nädalavahetusel tegime lausa kohtingu ja käisime Itaalia restoranis kolmekäigulist õhtusööki nautimas, täitsa vahva oli (toit polnud küll suurem asi) :D
Siia end kirjalikult välja elama ajas mind aga töö. Oleme Casellas juba peaaegu kaks kuud täisnädalaid saanud, samas kui esimese aasta hooajatöölised alles eelmisel nädalal esimese õige palga said.. Meil selles osas muidugi väga õigust hädaldada pole (välja arvatud, et tööl igav on). Vintage pole IKKA veel alanud – viinamarju lihtsalt ei tule sisse ja nii me seal tööl lihtsalt kuigutame... Eelmisel aastal samal ajal hakati juba hooaja lõpust rääkima. Nüüd lubatakse iga nädal, et JÄRGMINE nädal päriselt hakkab.. Ma sain alles eile esimest korda oma õiget tööd teha, mille peale mind sel aastal lubati. Seni tegutsesin teistes osakondades, kus oli midagi parasjagu teha. Ja täna...
...Istun kodus. Teisipäeval! Vastik on mõelda, kuidas see aasta casual’idega käitutakse. Lubatakse täistunde, millega inimesed on arvestanud. Päev kodus tähendab 300 dollarist ilmajäämist. Eriti nõme on see, et mulle kui teise aasta lojaalsele casual’ile lubati hooaja alguses kullamäed ja piimajõed kokku: iga kuu kast veini, suurem palk, saab rohkem tööpäevi ja rohkem ÜLETUNDE... Hellooo, tahaks täisnädalat saada, mis siis veel ületundidest rääkida!? Võin kõlada väga tähtsalt, kuid arvan, et teise aasta inimestel on juba rohkem oskusi, et neid saaks rakendada teistesse osakondadesse kui enda omas parasjagu tööd pole (nagu siiani tehti)...
Kõiges on süüdi s*tt viinamarjaaasta ja s*tt uus boss. Casella kokkuhoiupoliitika seisneb selles, et iga saja dollari peale, mida see boss säästab, saab ta kindla protsendi boonust. Kas vaestelt seljakotiränduritelt see paar sotti ära võtta on sobilik kokkuhoiumeetod?! Ega ainult need inimesed ei vihasta, kes koju saadetakse... Loomulikult ajab see ka teistel casual’idel härja punaseks ja tekitab töötajatel negatiivset arvamust ettevõttest ning selle juhatusest...
See, mis Casellas parasjagu toimub, on meid ja püsitöötajaid häirinud juba mitu nädalat.. Aga eile kui ma teada sain, et mind täna koju jäetakse, vihastasin end seaks ja läksin suure hurraaga koos oma supervisor’ga selle suure bossiga rääkima. Vedas, et boss juba ära läinud oli, sest ma oleks tõenäoliselt väga vihaselt talle peale lennanud :D Ajasime teiste bossidega veerand tundi lolli jama, sest minu tööhoog oli küll kadunud. Pärast läksin presside osakonda tagasi ning pesin seal tigedalt kaks tundi põrandaid. Pool tundi enne lõunapausi ütlesin supervisorile, et mulle aitab ja lähen üles tünnide peale ennast päikseloojanguga rahustama. Ta oli selle mõttega nõus ja soovitas mul Madde kaasa võtta (presside tüdruk, kes ka tänaseks koju saadeti) :D
Kui varem mõtlesime, et oleme Casellas nii kaua kui võimalik, siis nüüd tahaks lihtsalt esimesel võimalusel sealt minema tõmmata... Kohe kui saame puuvilla hooaja alguskuupäeva teada, ostame lennupiletid Jaapanisse, et teha mõnus lõõgastus hea söögi, Jaapani vannide ja õitsvate kirsipuudega :)
Sorri, et nii kibestunud postitus tuli, aga vähemalt sain end välja elada ja teile teada anda, et pole see Casella midagi maailma parim töö Austraalias... Vähemalt on tulevik helge ja täis ilusaid reise ja puuvillatutte :)
Kibestunud (aga siiski positiivne) Kuldmuna
