Lõuna-India

Meie India reisi teise osa moodustas Kerala osariik Lõuna-Indias. Maandusime Kochini "tänu" mussoonpilvedele väga vaevaliselt - turbulents oli lihtsalt nii jõhker, et süda läks pahaks ja tekkis väike paanika (mida mul lennates varem pole olnud). Elusalt me igatahes kohale saime. Öösel otsisime üles Lonely Planeti soovitatud hotelli, mille kirjelduses oli, et selle hotelli perenaine "lapsendab, vist igaühe, kes tema külalistemajja satub". Saime ka omal nahal seda kogeda, kui sõbralik ta meie vastu seal majas keset parajat džunglit, oli.

Öö möödus päris huvitavalt, kuna just täpselt siis, kui Sandra dušši all oli, kadus ära elekter ja õues hakkas ka paras torm. Sandra heitluste tõttu saime meie Katriiniga suured naerukrambid :D

Järgmisel päeval, mis oli ka parasjagu vihmane, tegime rikšaekskursiooni linna peal. Käisime muu hulgas ka kalaturul.

Kalamees uhkelt näitamas värsket kala, mis veel oma lõugu maigutas.

Lõunat sõime taas Lonely Planeti soovitatud kohvikus. Kook mu taldrikul oli nii suur, et ei jaksanud lihtsalt kõike äragi süüa. Alljärgneval pildil on kook serveeritud hooajaliste puuviljadega (mis vastupidiselt Eestis on hoopis eksootilised, aga seal kasvavad looduslikult). Selle hunniku loputasin alla mõnusa chai'ga.

"Breakfast cake with seasonal fruits"

Näide ingliskeelest menüüst India restoranis: ainsad arusaadavad sõnad olid "tomato" ja "yellow"

Kochinist ära me kuidagi ei saanud - rong, millele ostsime piletid, jäi hiljaks. Iga kord, kui infoletist küsimas käisime, millal meie rong jõuab, vastati meile, et tunni aja pärast. Kokkuvõttes jõudis ta kohale 4h hiljem graafikus olnud kellaajast. Njah, kusjuures me olime tegelikult isegi valmistunud selleks ette (olime lugenud, et see võib hilineda isegi mitu päeva), niiet isegi hästi läks..

Järgmiseks sihtpuktiks oli Alleppey, kus on Indias lihtsalt parim koht võtta ette üks pikk paadikruiis.

Pärast mõningast kauplemist saime omale päris hea hinna ja kvaliteedi suhtega paadi. Oma erapaadi koos isikliku kapteni, koka, majutuse ja toitlustusega 24 tunniks, umbes 37 euro eest näkku. Boonuseks mõnus lösutamise terrass paadi ülemisel korrusel :)

Pausike kookospähklite ostmiseks

Nämma!!

Toit paadil oli imehea (vastupidiselt kohalikele restoranidele, kus oli kõik vürtsidega üle kallatud). Paadile tulles meie sooviks oli saada täielikult no spices toitu ja meid üllatati positiivselt :)

Pärast paadikruiisi müttasime oma suurte kottidega päris mitu head tundi Alleppey linna vahel (ja saime muuhulgas pihta ka linnusitaga). Lõime aega parajaks enne Varkalasse viivat rongi. Sõime rannas jäätist ning uudistasime ookeani.

Siuke seljakotirändur olingi

Banaaniturg Alleppey's. Banaaaaaaaanaaaaaaa!!!

Reisi viimased päevad otsustasime sisustada Varkalas. Varkala on kuurortlinn Lõuna-Keralas. Hooaega seal suvel pidevate mussoonide tõttu ei ole ja nii olimegi ühed vähestest turistidest, kes sinna sattusid. Paljud kohad olid küll suletud, aga see-eest oli elamine soodsam.

Sellise vaatega rõdu saime omale kaheks ööks umbes 9 euroga per kärss.

Ookean praegusel perioodil on väga agressivne, vett oli palju ja rannaosa vähe. Kõvade tõmbelainete tõttu ujuma minna ei tohtinud ning kurjad valvurionud vilistasid isegi siis, kui jalgupidi vette ronisid.

Päevitada ka pikalt ei saanud, kuna liiv küttis alt ja päike pealt: oli selline tunne, nagu oleks grillil. Lainetesse jahutama minna ei saanud. Jahutasime end siis värskete tervislike mahladega.

Ühel päeval õnnestus meil ka ühes üksikus rannas käia, kus peale meie (ja väikeste koerte, kellest ühele väga mu rätikuga võidelda meeldis) teisi polnud. Sai veidi aega rahus olla, ilma bikiinides valgeid Euroopa naisi vahtivate hindudeta. Mõnus! Kuni selle hetkeni, kui mingid mehed meie eraranda sattusid, mille peale me koheselt plehku pistsime. Indias ei saa ikka kuskil rahu ega vaikust...

Varkala kandis õnnestus meil ära käia ka elevantide orjafarmis. Nimelt pakkus taksojuht meile võimalust vantsudega sõita ja me läksime sellest mõttest esialgu väga elevile, aga kui kohale jõudsime, nägime vaeste vantide nukrat elu. Nad olid ühe koha peale kettidega aheldatud, nagu orjad... Kuna olime juba nii kaugele tulnud ja kõik juba kokku leppinud, tegime siiski Sandraga ühe sõidu ära. Palju ebastabiilsem oli istuda kui kaameli seljas ja vaade oli ka hirmus kõrgelt :D Pärast sõitu saime ise seda vantsut banaanidega sööta, kes meid vapralt vedas. Maru huvitav, oli panna banaan tema londi sisse, mille peale ta ise selle omale suhu lükkas.

Varkalast varusime ka suveniire ja kuna turistide hooaega seal parasjagu polnud, siis oli meil umbes üks pood, kust kõik oma varud ostetud saime. Enam seda viga ei tee, et jätan suveniiride ostmise reisi lõppu! 

"Beebipood" ehk ainus mõistlik suveniiripood Varkalas, kus uksele oli beebi "valvesse" pandud :D

Mitme päevaga sai Varkala juba päris koduseks, ent tagasi ma sinna vist ei läheks - juba käidud! 

India oli üleni huvitav maa, mida ma soovitan kogeda kõigil. Kogu selle mustuse ja vaesuse nägemine paneb oma elu mugavas Euroopas kõrgemalt hindama. Samuti on India oluline religioosse maana - seal on lihtsalt nii palju erinevaid usundeid ja pühakodasid koos, et kultuurihuvilistel Indias igav ei hakka. Ka inimesed on väga teistsuguse suhtumisega kui meil Euroopas. Kogu selle nahaalsuse ja valelikkuse kesta all peitub neil imelikul kombel siiras kiht. Valgeid inimesi ei jõllitata Indias halvustavalt, vaid lihtsalt puhtast uudishimust. 

Keeruline seletada indialaste olemust ja ma arvan ka, et selle kahe üürikese nädalaga mulle see päris täpselt kohale ei jõudnud, küll aga võin soovitada: minge käige ja vaadake India ära! Kindla peale on see väga seiklusrikas retk, isegi kui sinna tagasi minna ei taha. Sööge vürtse ja jooge chai'd!

India on nii suur ning mitmekesine maa, kust igaüks leiab enda jaoks midagi :)